Monthly Archives: juuli 2014

See on peaaegu lapsik, nii lihtsustatud. V.a meri, hobused, Max von Sydowi nägu ja pea. Kes Sa oled? Ma olen Surm. Kas oled minu järele tulnud? … Olen kuulnud, et Sa mängid malet. Ma olen kaunis hea mängija….

Lisa kommentaar

Filed under Ilu, Kino, Kirg, Kordus

See mees on kirjanik?

http://tinakazakhishvili.com/index.php?a=gallery&id=167&img=3

*

Läksin õhtul poodi. Mu ees oli mees, kes ostis õlle. Tal oli Rimi-kaart ja taarakupongid. Kassapidaja andis talle raha. Mees lõhnas õlle, tegelikult taara järele. Kas ta sai 2 eurot? Kas see oli päevateenistus?

Ma olen sama räpane kui prügikorjaja.

Koduteel kõndis mu ees naine, kel oli õlal väike beebi, imeväike ja kena. Selle nägemine, nagu taarameeski, leevendas natuke mu ängi.

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Esimene talv ei olnud kõige raskem. Kõige raskem oli viimane talv. Viimasel talvel tegin kõige vähem suuri töid, mu kasutada oli vannituba ning mul oli jälle rohkem raha, sellegipoolest oli see raskeim. Ma arvasin, et ma ei lahku sellest majast enam kunagi, ma ei ela enam kusagil mujal kui selles majas ning et ma olen jõudnud oma lõplikku kohta. See mõte ängistas ning hirmutas mind, hakkasin mõtlema rohkem surmast ning arvasin, et küllap on varsti aeg surra, kui ma nii kohal olen. Vaatasin magamistoaaknast välja – sealt paistis õunapuuaed ja lepiku algus -, kartsin, sest mul oli tunne, et Loodus tuleb ning astub mulle peale, neelab mu alla. Loodus laiutas siin samas ning mul ei olnud palju, mis mind tema eest oleks kaitsnud, see närune maja, tema seinad, mis lasid tuult ja külma läbi. Mõnikord lebasin liikumatult oma valgel raudvoodil ning kujutasin ette, kuidas puude oksad ja juured mu kehal ronivad, mind kägistama hakkavad ja lämmatavad. See oli konkreetne hirm, seda oli kerge taluda. Looduse pealetung minu kantsile oli aga abstraktne – ma ei teadnud, millal täpselt ning kuidas see pidi toimuma, kas ma oma vaibumist ja allaandmist tähele paneksin. Põrnitsesin kurja ja vihase pilguga aknast puude poole, parem oli jääda sisse, ehkki see maja oli mu vangla.

*

Pärast majast lahkumist olen maganud paljudes majades. Ma ei maga enam, kui need puud nii kaugel on, kui ma ei näe enam oma aknast nende võimaliku rünnaku algust. Ärkan hommikul vara ja olen alati pettunud, ma olen võõrsil, sama hästi võiksin magada magistraali ääres, ärgata kõrilõikaja kaisus või haardes. Kassid magavad mu lähedal isegi suvekuumaga, sest küllap tunnevad nad seda sama. Nüüd oleme tõesti seinteta.

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Running out of patience: US President Barack Obama says the downing in Ukraine of a Malaysia Airlines flight should serve as a "wakeup call" for Europe on Russia and Vladimir Putin.

Veel ühe riigi presidendi nägu on muutunud. 

Lisa kommentaar

Filed under Seks&Sugu

Mariehamn

Me randusime kell 6 hommikul. Küsisime teed järgmisesse sadamasse ning kõndisime mööda magavat linna. Kõik magasid, ma ei uskunud, et neis majades võiks keegi olla. Me tahtsime nii väga puhata, miks ei võiks me mõnda neist nukumajadest sisse murda!? Meie ja mere vahel oli maas kivilabürint, pidime selle eraldi läbi käima. Jõudsime vee äärde. Läbi pargi kostunud kriisked, mida kogu teekonna olime kuulnud, kuulusid paabulindudele. Jäime pingile magama üritades üksteist soojendada. Ärgates olime ümbritsetud lindudest.

Me olime Mariehamnis kokku võibolla kaks tundi. Me ei näinud ühtegi inimest, aga olime selles linnukarjas, kuni olime omad.

Minna tagasi kohtadesse. Kaljudele. Sinna paabulinnu randa või vanasse suvila aeda, et aidata vanaemal jasmiine lõigata.

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

Filed under Geograafia

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

by | Teisipäev, juuli 22, 2014 · 21:25

Kuidas tappa maali.

Maali tagasitoomine.

Lõuend kui kalts. Oled juba mitu korda ära visanud, aga ikka see vedeleb jalus.

Saad maali peal kõndida. Saad seda puudutada (kraapisin kinnastatud küünega igat defekti Mustriraamatus, seda värvitilka või -täppi, mille kohta enne oled vaid silmadega teadnud, et see on krobelisem ja kõrgem, aga nüüd saab seda ka sõrmega paitada. Sõna tõsises mõttes lehitsesin maaliraamatut oma genitaalidega – tavaliselt järgneb kiim pärast head kunstikogemust, nüüd kasutasin kunsti vahetult onaneerimiseks). Aga mulje ja tunne on nagu kunstiõpetusetunni järel klassis, mida ei ole veel koristatud. Installatsioonid on kenad, tore on nende keskel olla, aga see on ka kõik. Peamine mulje – lapselik kunst, mänguline maalimine, värvimine, pläkerdamine. Läksin 5. korruse suurde saali ja ma tundsin kohe, et olen väga pettunud. Olin oodanud midagi erilist, sest Aleksandra oli seda haipinud taevasse. Nende töödega oleks võinud rohkem aega veeta ja neid veel teha. Need mõjusid mulle ka selliselt, et oleksin tahtnud neid ise edasi arendada, neist midagi Päris teha. (Mitmed installatsioonid on tajutavad skitsidena. Aga skitsi huvitavus on kahjuks piiratud). Kuraator oleks võinud kureerida rohkem. – Sellised on tavavaataja muljed. Viige oma lapsed seda vaatama, neile kindlasti meeldib. Par contre, 70ndate skulptuur on kõva. Visuaalne nauding, perfektne väljapanek.

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu