See on peaaegu lapsik, nii lihtsustatud. V.a meri, hobused, Max von Sydowi nägu ja pea. Kes Sa oled? Ma olen Surm. Kas oled minu järele tulnud? … Olen kuulnud, et Sa mängid malet. Ma olen kaunis hea mängija….

See mees on kirjanik?

http://tinakazakhishvili.com/index.php?a=gallery&id=167&img=3

*

Läksin õhtul poodi. Mu ees oli mees, kes ostis õlle. Tal oli Rimi-kaart ja taarakupongid. Kassapidaja andis talle raha. Mees lõhnas õlle, tegelikult taara järele. Kas ta sai 2 eurot? Kas see oli päevateenistus?

Ma olen sama räpane kui prügikorjaja.

Koduteel kõndis mu ees naine, kel oli õlal väike beebi, imeväike ja kena. Selle nägemine, nagu taarameeski, leevendas natuke mu ängi.

Esimene talv ei olnud kõige raskem. Kõige raskem oli viimane talv. Viimasel talvel tegin kõige vähem suuri töid, mu kasutada oli vannituba ning mul oli jälle rohkem raha, sellegipoolest oli see raskeim. Ma arvasin, et ma ei lahku sellest majast enam kunagi, ma ei ela enam kusagil mujal kui selles majas ning et ma olen jõudnud oma lõplikku kohta. See mõte ängistas ning hirmutas mind, hakkasin mõtlema rohkem surmast ning arvasin, et küllap on varsti aeg surra, kui ma nii kohal olen. Vaatasin magamistoaaknast välja – sealt paistis õunapuuaed ja lepiku algus -, kartsin, sest mul oli tunne, et Loodus tuleb ning astub mulle peale, neelab mu alla. Loodus laiutas siin samas ning mul ei olnud palju, mis mind tema eest oleks kaitsnud, see närune maja, tema seinad, mis lasid tuult ja külma läbi. Mõnikord lebasin liikumatult oma valgel raudvoodil ning kujutasin ette, kuidas puude oksad ja juured mu kehal ronivad, mind kägistama hakkavad ja lämmatavad. See oli konkreetne hirm, seda oli kerge taluda. Looduse pealetung minu kantsile oli aga abstraktne – ma ei teadnud, millal täpselt ning kuidas see pidi toimuma, kas ma oma vaibumist ja allaandmist tähele paneksin. Põrnitsesin kurja ja vihase pilguga aknast puude poole, parem oli jääda sisse, ehkki see maja oli mu vangla.

*

Pärast majast lahkumist olen maganud paljudes majades. Ma ei maga enam, kui need puud nii kaugel on, kui ma ei näe enam oma aknast nende võimaliku rünnaku algust. Ärkan hommikul vara ja olen alati pettunud, ma olen võõrsil, sama hästi võiksin magada magistraali ääres, ärgata kõrilõikaja kaisus või haardes. Kassid magavad mu lähedal isegi suvekuumaga, sest küllap tunnevad nad seda sama. Nüüd oleme tõesti seinteta.

 

Veel ühe riigi presidendi nägu on muutunud. 

Mariehamn

Me randusime kell 6 hommikul. Küsisime teed järgmisesse sadamasse ning kõndisime mööda magavat linna. Kõik magasid, ma ei uskunud, et neis majades võiks keegi olla. Me tahtsime nii väga puhata, miks ei võiks me mõnda neist nukumajadest sisse murda!? Meie ja mere vahel oli maas kivilabürint, pidime selle eraldi läbi käima. Jõudsime vee äärde. Läbi pargi kostunud kriisked, mida kogu teekonna olime kuulnud, kuulusid paabulindudele. Jäime pingile magama üritades üksteist soojendada. Ärgates olime ümbritsetud lindudest.

Me olime Mariehamnis kokku võibolla kaks tundi. Me ei näinud ühtegi inimest, aga olime selles linnukarjas, kuni olime omad.

Minna tagasi kohtadesse. Kaljudele. Sinna paabulinnu randa või vanasse suvila aeda, et aidata vanaemal jasmiine lõigata.

This slideshow requires JavaScript.

This slideshow requires JavaScript.

Kuidas tappa maali.

Maali tagasitoomine.

Lõuend kui kalts. Oled juba mitu korda ära visanud, aga ikka see vedeleb jalus.

Saad maali peal kõndida. Saad seda puudutada (kraapisin kinnastatud küünega igat defekti Mustriraamatus, seda värvitilka või -täppi, mille kohta enne oled vaid silmadega teadnud, et see on krobelisem ja kõrgem, aga nüüd saab seda ka sõrmega paitada. Sõna tõsises mõttes lehitsesin maaliraamatut oma genitaalidega – tavaliselt järgneb kiim pärast head kunstikogemust, nüüd kasutasin kunsti vahetult onaneerimiseks). Aga mulje ja tunne on nagu kunstiõpetusetunni järel klassis, mida ei ole veel koristatud. Installatsioonid on kenad, tore on nende keskel olla, aga see on ka kõik. Peamine mulje – lapselik kunst, mänguline maalimine, värvimine, pläkerdamine. Läksin 5. korruse suurde saali ja ma tundsin kohe, et olen väga pettunud. Olin oodanud midagi erilist, sest Aleksandra oli seda haipinud taevasse. Nende töödega oleks võinud rohkem aega veeta ja neid veel teha. Need mõjusid mulle ka selliselt, et oleksin tahtnud neid ise edasi arendada, neist midagi Päris teha. (Mitmed installatsioonid on tajutavad skitsidena. Aga skitsi huvitavus on kahjuks piiratud). Kuraator oleks võinud kureerida rohkem. – Sellised on tavavaataja muljed. Viige oma lapsed seda vaatama, neile kindlasti meeldib. Par contre, 70ndate skulptuur on kõva. Visuaalne nauding, perfektne väljapanek.

This slideshow requires JavaScript.

Casta diva

Ma olen väga õnnelik. Ma võiksin maailma valitseda.

Ärkasin ja läksin kohe jooksma, vihma hakkas sadama, läksin Kalarannas vette, väikesed peenikesed vulkaanid mulksusid kõikjal mu ümber ja ees. Randa tuli veel üks jooksja. Ta tegi mu ees kätekõverdusi. Tulin veest välja ja tegin talle vastu kätekõverdusi.

Jooksin ja mõtlesin, et ma võin ju plaane teha ja näha, et tulevik toob kõik ilusa ja huvitava ja me lendame koos kõikjale, aga võib tulla ka sõda, kõik võib pöörduda pea peale, ega tule korterit, kodu, ühtegi pikemat reisi töötamise või lühemat reisi ooperi eesmärgil, me peame hakkama jälle vene keele oskust meelde tuletama jne jne.

Kalarannast jooksin poodi maasikate, kala ja sarvesaia järele. Poes oli Maaleht ja midagi jälle Eesti ja eestlaste õnnest. Õnn on kapitalistlik, merkantiilne termin, sel ei ole midagi pistmist inimese ega tema tunnetega. Miks ei rääkinud me Nõukogude ajal õnnest? Sest see oli privaatne, see oli seotud armumise, laste tervise, vanemate rahu, tööalase edukuse ja muu seesugusega. Aga nüüd on õnn poliitika, ostetav, üldrahvalik eesmärk, rohkem kui nt inimõiguste austamine või vaesuse vastu võitlemine. Ma ei taha oma õnne teiega jagada, ei taha Avalikkusega seda jagada. See voolab minust nii ehk nii välja ja üle, ma hakkan sellest laulma ooperit, ma loon uusi aariaid ja mu naabrid saavad sellest palaval juulil lahtiste akende kaudu osa. Ajalehes, aga, annan intervjuu ja räägin muust, räägin seadustest, vaesusest, tagakiusamisest ja haigustest, mis sest et olen väga terve, tugev ja õnnelik.

Käärid            Eesti         Era ja avalik           Millised dihhotoomiad veel kehtivad?         Maria Callas             Seks, Armastus ja Õnn

19.07.2014 Religioosne seks. Ortodoksne, härdate eidekeste eufooriasse viiv seks. Seks, mis paneb su kogu keha tunniks värisema. Su aju lakkab töötamast. Su jalad ei käi enam. Mõtlesin, nagu ka varem olen seda teinud, et ühel päeval nussin ma end seisu, kus ma kaotangi mõne elutähtsa funktsiooni, “puudutatud” saavad närvid, mida on vaja ka kõndimiseks, rääkimiseks vms. Kas pole see midagi, mida inimene seksilt tahab? Totaalset puudutust.

 

 

The void

Igatsus on universaal.

On valge päikest peegeldav kahhelsein Tartu maanteel.

Ülemiste järv ja Oleviste torn.

Tühi Tallinn aegade kõige magusamas juulis.

*

Kihutan nagu hull Rävalale ja torkan küüned oma kintsu, et mitte valesid mõtteid mõelda.

Ma tean, kes mind kodus ootavad, igal pool, igal nurgal ootavad.

See keha annab alati järele.

Avastamiseks

https://www.facebook.com/H.W.ArtGallery

ja kui Võrtsjärve ääres kunstiait valmis saab, siis külastamiseks.

Suurim neist on usk!

*

Mul on raske neid mitte põlata, sest see on mul sees nagu selgroog.

Kui nad on kivistunud keerukujudena ümber pingpongilaua, kuna nad ei tea, mida teha, siis on nad kogunenud selle laua ümber, neis ei ole midagi hooletussejäetut. Isegi ümber selle laua on nad võtnud sisse ideaalse kompositsiooni.

Ma tunnen, et nad on olemas vaid selleks, nad on seal vaid selleks, et ma saaksin nad oma suure haamriga hävitada. Minu olemasolu on see suur haamer, ma olen arvatavasti olemas vaid selleks, et ma saaksin neile peale astuda, tunda naudingut nende hävitamisest.

I travelled

Mu kodupaneelmaja ees rohuplatsil oli kivistunud betoonihunnik. See on seal veel tänagi. Kui seda nägin, meenus, et ronisin mööda seda tehiskaljut üles, mäletan, kuidas mu tennistes väikesed jalad balansseerisid selle krobelisel püstloodis pinnal. Mäletan, mis tunne oli seista selle peal. See oli meie territooriumil üks maamärk. Nagu olid seda vaibakloppimispuud, sirelipõõsad või “soojamaja” (elektrisõlm). Osad olid selleks, et maast kõrgemale saada, teised, et end peita. Minu meelest teisi variante ei olnud.

 But those jeans and T-shirt signal something deeply disturbing and cause us immense underlying psychological problems. By stressing how average he is, Larry projects the idea that it is within the reach of everyone to be like him. If you’re not a multi-billionaire by the time you are forty, there might be something wrong with you. Through his manner, Larry tells us implicitly: one of the world’s largest, most powerful and respected corporations is being run by an ordinary down-to-earth guy. That message has a nasty sting in the tail: it might be abnormal to be you, who also looks so ordinary but, sadly, has no corporation in the background.

http://www.philosophersmail.com/hierarchy/larry-page-google-ceo-tortures-us-with-his-jeans/

 

Te tahate lugeda, mida mina loen.

http://www.philosophersmail.com/utopia/cate-blanchett-10m-ambassador-for-giorgio-armani-reassures-us-it-would-be-ok-to-call-her-poo-face/

 

http://www.telerama.fr/cinema/ken-loach-aucun-film-ne-devrait-etre-plus-long-qu-un-match-de-football,114192.php

Hea intervjuu, halb treiler.

Miks majad, mitte inimesed?

Kui ma sealt lahkusin, siis oli minuga alatasa pilt temast tumedas merevees hõljumas. Mina ületasin vett, aga maja oli kuskil all, oli minu ankur, mis päris põhja ei ulatunud. Ma tundsin süüd maja ees ja Tema ees. Maja jäi mu jala külge vette, paljud ei näinudki, et mul on see, mis mind teise suunda veab.

Ma ei julgenud sellest rääkida ega kirjutada. Aga nüüd oleme kõik kenasti vees.

Inimesed kuuluvad majade, mitte majad inimeste juurde.

*

Vesi meri ookean

nagu ma ise nüüd, hõljub mu maja vee all, mere põues

*

Ühel hetkel ei ole need uued inimesed, väljasõidud ja ilu enam vajalikud, sest sinus on endas juba kõike piisavalt

Ma räägin nendega läbi udu, kardina vms. Vaid vanadega on nagu omasugustega. Võid, aga ei pea rääkima. Võid, aga ei pea suhestuma, meeldima jne jne

Ain Kaalepil on luuletus Käsk (Klaasmaastikud, 1971,  Eesti Raamat), mis algab: “Ma olen vait ja hull ja nõuan, et sa tuled.” ning lõppeb: “Näed, käsin sind. Su hing, su tahtmine on vaba, kuid et sa tuled, tean. Ja et mu käsu said.”

Elliott

http://www.bust.com/sylvia-plaths-drawings-are-even-more-devastatingly-beautiful-than-youd-expect.html