Me kolisime laagrisse 1989. aastal. Aknad olid siis veel terved ja väravad kasutuses, aga lapsi enam ei olnud ja uusi omanikke ka veel mitte. Võimalik, et majakeste rivi ees platsil oli rohkem valgust, sest männid olid väiksemad ja suur trepiga ränikivi oli hoovi kõigisse nurkadesse hästi näha. – Käisime seal hommikut ja ärganuid tervitamas, päikesekiiri püüdmas.
Ma arvan, et meid mõjutas veel õhus ringi hõljuv laagrivaim, tema päevakava ja kodukord, ruum, mis oli loodudki seda korda silmas pidades. Me ei saanud elada täiesti teistsugust elu kui meie eellased, ehkki meie ei olnud alguses laagrilised. Meie olime lihtsalt väsinud või otsimas. Kuskil tuli elada ja kuidagi, miks mitte siin ja leida siin see viis.
Käisin seal täna. Meie arooniapõõsas on nihkunud merele väga lähedale, järgmisel suvel teda enam ei ole, sest järgmine kaljumurenemine viib ta endaga, marjad olid aga magusamad ja suuremad kui kunagi varem. Ja rannas käisin. Sel rannal ei pesitse endiselt ühtegi lindu, siia tulevad linnud vaid surema. Ka täna oli üks väike aul üksi rannal, märkasin teda liiga hilja, et teda mitte ehmatada. Ta tardus paigale, ja ma läksin temast mööda nii kaugelt kui vesi ja kalju võimaldasid. Vesi pole kunagi nii kõrge olnud ja ma ei jõudnudki neeme tipuni, sest vesi lõikas mu tee, taga oli suremas väike aul, keda ma oleks tahtnud päästa, aga ma ei ole rebane, ja kuhu mul teda viiagi. Nii ronisin veelkord kaljuvarju pealt üles rajale. Kivist oli saanud liiv ja kaljupealne eendus üle mu ronimistee, üle mu pea, nii et pidin peaaegu loobuma. Juba rajal, peksis süda veel pikalt.
Ma läksin ka meie “korterelamut” vaatama, ronisin mööda seina, et näha läbi trellitatud akna. Siin läheduses on nüüd uus sõjavägi. Tee üle kaljude viib ka üle mitme oja, osad kuivanud, osad jala läbitavad. Suurematesse aukudesse oli toodud autokumme nagu siis.
Mõelda, et kummidest algas lagunemine.
Hommikuti tuli leida puid ja vett ja marju, meil oli alati kõike, mida vaja, aga tööd tuli teha. Ma vaatan seda kohta ja näen siin askeldamas, liikumas, elamas ja naermas inimesi ja ei näe ka. Osad olid ruumides, linnas, külas, mere ääres. Ja siis õhtutel olime kõik koos, nii koos kui olla saab. Kuni selle rehvilooni.
näitus 