Tunneta magneesiumi jõudu

Keerd ja lavaka uued tibud. See oli demonstratsioonesinemine, mis üllatas eelkõige sellega, et Vabariigi Kõige Populaarsemad Noored (VKPN) näevad ikka sellised välja nagu 30 või 20 aastat tagasi. Tüdrukud klassikalised iludused, pikad puhtad (lendlevad) blondid juuksed, poiste keha rasva-% 10-12? Mitte ühtegi paksu, pehme lõuajoone või ebamäärase sooga “inetut” olendit. Isegi kui demonstratsioonil mängiti hetketi ka ängi ja küsiti hirmu kohta (oli katsumus teksti kuulata – kas mina olen liiga vana ja kibe või ei tulnud naiivsuse alt muud toonid läbi), siis näod olid avalad, usaldust täis maailma turvalisuse ja Eesti publiku suhtes. (Eesti on endiselt, taeva armulisusest, maailma naiivseima rahva ja kauneimate naistega koht, oleme tõelised pärismaalased, kes eile rehenõest puhtaks küüriti ja külakooli ning kirikusse lükati. Meid huvitab, millise mulje teistele jätame, kas ka võõras meie naisi tahaks panna, jne jne.)

Ei ole ehk piisavalt Keerdi näinud, aga need vähesed asjad on jätnud mulje, et tal puudub sootundlikkus, võibolla isegi sotsiaalne närv laiemalt on vähearenenud. Näiteks väikeste inimeste füüsise pilamine ses etenduses ja Eesti publiku rõkkamine selle peale ajas mind segadusse – et mis see nüüd oli? Sääraseid tundetusi ja maitsetusi oli lühikeses etenduses veel. Pingpongi pall punases valguses fööni õhuvoolus lendlemas on muidugi ilus vaadata küll! Olen viimane inimene, kes viitsib pärast päevatööd tarbida lisaks ebavõrdsuse uurimist ebamäärases dokumentaal-kunstilises kastmes (Vaba Lava jt etendused soo, puude, vägivalla jms teemadel on olnud mulle paras piin), aga võibolla ei peaks teatris verbaalset mõtlemist maailmas ja inimeste vahel toimuvast täiesti välja lülitama.

Teatrikogemust “vürtsitas” minust kaks tooli edasi istuv keskealine mees, kes pea iga lavalise tegevuse peale valjult naeris. Umbes poole etenduse pealt mõtlesin ma eelkõige sellele, miks kinžalli koju jätsin (Kiduviha sponsoreerib: https://noblie.eu/et/product-categories/catalog/), sest soov mehele tera lõualohku suruda ja teda vaikseks sundida oli valdav. Järele mõeldes oli tema reaktsioon adekvaatsem kui minu oma. Keerd ja noored näitlejad näitasid oma meelelahutamise oskusi ja tarbija nautis täiel rinnal.

inspiratsiooni

https://www.theguardian.com/lifeandstyle/2022/oct/31/a-new-start-after-60-i-joined-a-garage-band-and-found-my-inner-punk

Reinvere vestleb Saariahoga (1998)

https://jupiter.err.ee/1608420953/nyyd-muusika-valguspoogen-salajases-aias-kaija-saariaho

Hinrikus ja Laanes

Kunst sünnib inimeksistentsi varjukülgedest

Suuri mõtlejaid 2

Hannah Arendt

Uus seeria: suuri mõtlejaid

Martha Nussbaum

valgus

Köögi lääneaknast paistab värskelt valgeks läinud maa, valgesse kilesse pakitud silopallid ja kaks kaske. Pilved vahelduvad päikesega. Naine mu vastas kannab villast kampsunit, tal on pikad valged juuksed. Ta on sale ja õbluke – iga kord, kui teda aastate tagant näen, üllatun, et ta on nii väike, mu ettekujutuses on ta palju suurem. Me oleme kohtunud, et üksteist julgustada, et öelda teineteisele midagi, mida vaid meie mõistame, sest võib-olla sellist aega ei tule enam, sest see tuleb lihtsalt ära öelda.

Väljas on külm, naine on kütnud vaid ühte ahju, tunnen, et iga iil, mis üle majataguse künka lendab, puhub ka läbi maja, lähedalt must mööda.

Ta ei kahtle ega karda. Mida rohkem teda kuulan, seda enam saan aru, et see saab olema väga raske, kujuteldamatult raske ja tema lahingkõnest hoolimata kardan ma üha enam, ometi järgneksin talle suurde ohtu. Kogu päeva on ta selge ja järjekindel, ma vajun üha enam ära, hakkan rääkima vanadest valusatest asjadest, haletsen ja petan end valjult ta ees. Ta pakub, et läheksime lauta lambaid vaatama. Laudas on kaks noort lammast ära surnud. Ta on kohkunud, aga hakkab loomakeste laipadega toimetama, veab neid ühest kohast teise, räägib valjult, mis nendega peale hakkab. Olen nagu kivistunud, ma ei tunne õudu ega kurbust, tunnen vaid, et siin on liiga palju algelu. Mulle tuleb meelde külaskäik ühte teise tallu kakskümmend aastat tagasi. Ka siis oli külm ja elu oli looritamata, päris, lahjendamata, ma ei kannatanud seda välja ja lahkusin varem kui kavatsetud. Nüüd pean paremini vastu, ma ei nuta ega põgene, võib-olla saab minust veel asja.

utoopia 1

Andrei ja Kirsti lebasid kõrvuti voodil. Andrei oli higine ja läbi. Kirsti oli murdosa kraadi võrra soojem sellest, kuidas ta siidjas ja jahe pomelikoorele sarnane nahk tavapäraselt Andrei käte all tundus. “Ma jälle ei saanud,” ütles Kirsti külmalt. “Kui pärast kõiki neid kuid ei suuda sa mind orgasmini viia, tähendab, et sa ei ole kunagi ühtegi naist rahuldanud. Võimalik, et osad neist on sind säästes seda teeselnud.” Läbi seina oli ähmaselt kuulda, kuidas naaberkorteris harjutas keegi klaveril Debussyd.

Järgmisel hetkel oli Andrei kodus oma töölaua taga, laual põles lamp ja ta ees laual oli lahti eesti keele õpik. Telefon helises. Helistas Andrei sõber Stepan. “Kuidas seda sulle öeldagi, semu… Su nimi on hoiatusena üleval mingite kurjade eitede ülesseatud portaalis, kus nad jagavad omavahel infot meeste võimete kohta.” “Mida sa ajad!” ei suutnud Andrei uskuda. “Eks vaata ise,” vastas Stepan ja andis talle aadressi.

Andrei klõpsas lahti Stepani viidatud veebilehe ja sisestas otsingusse oma nime. Avanes ankeet, kus oli tema nimi, vanus, amet ja kodulinn. Veel oli seal info kohtinguäppide kohta, mida ta viimase seitsme aasta jooksul uute naistuttavate leidmiseks oli kasutanud. Ankeedi all oli rida lõike arvamustega tema eksidelt. Endised kallimad esinesid oma õigete nimedega ja jagasid kogu internetiga intiimseid seiku nende armuelust. Hinnangud olid karmid ning olid kirja pandud hoiatuseks teistele naistele. Andrei tundis, kuidas ta sisemus muutus jäigaks ja külmaks nagu oleks jahe tuul sealt läbi puhunud. Selle peale ta ärkas.

tämber