Category Archives: Etno

Kõnelda tõtt

Või kõnelda, mida tead

*

Jah, ajalugu on kurjuseajalugu on kurbuseajalugu on surmaajalugu. – Nüüd nad on avastanud selle, need lapsed ja lapselapsed, ning on vihased. Keegi on süüdi!, võibolla meie oleme süüdi?. See teeb nad veel vihasemaks. Naabrit tuleb kontrollida, kallimat tuleb testida, et ta ei oleks orjapidaja, kurnaja.

*

Selles on midagi groteskset – nagu kütt või sõdalane, kes paneb kogu oma jõu võitlusesse nähtamatu vaenlasega, vaenlasega, keda ta ise ka ei näe, kes on ehk juba langenud, keda võibolla ei olegi. Vaatan seda kõrvalt, nagu vaataksin mängupüstoliga mängivat last, nagu jälgiksin Printsut, kes jahib hommiku esimeses valguses mu voodil kujuteldavat hiirt.

*

“Ma avastasin kolonialismi kurjuse kuuesena ning astusin selle vastu iga päev. Rassistid minu ümber jäid, aga, rassistideks ning ma õppisin neid armastama. Nad õpetasid mulle midagi inimlikkusest, mis oli mulle võõras, midagi mu naabritest, keda ma tundsin.

Hiljem elasin majas, kus kahekümnest korterist neljas elasid sõjakurjategijate lesed, lapsed, lapselapsed. Ma aitasin neil toidukotte neljandale tassida..vaatasin, et kastmisvesi mu lillepottidest nende rõdudele ei tilguks, hoidsin neile uksi lahti ning paitasin nende labradori. Mulle meeldis selles majas elada, ehkki astmed olid kõrged.”

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Etno, Iha, Mälu

Lapsena mängisime vennaga miilitsa ja päti mängu. Pätt sai valida, kas ta on süüdi või mitte, ning miilits pidi mõistatama, kumb siis on. Süüd või süütust pidi väljendama miimikaga, sõnu kasutada ei tohtinud – süüdlasel süüdlase nägu ja käpad, süütul eksimatu ilme. Lubatud oli topeltmäng. Teen ebaausa näo, siis teine arvab, et olen süüdi, aga tegelikult olen puhas. Vahin ausa talleilmega, aga ise olen süüdi.

Nüüd aga arvavad, et süüdi. Kui selle juures süütu nägu, siis küllap ebaõigesti süüdi, ehkki tegelikult ikka süüdi.

Lisa kommentaar

Filed under Etno, Isamaa, Süü

Hääbuv vanameestekultuur ei ole maailma lõpp

Tunnen, et see on peaaegu maitsevääratus või julmus kirjutada sellest, millest hakkan kirjutama, nagu filmiksin üles oma jõuetu isa inetut surmaagooniat.

Kahtlemata on tegu Valge väljaandega. Ka õpikulaadse sisuga esseed üllitades, kus defineeritakse neokolonialismi või kultuurilist konstruktivismi, on paigas, kes on Valged ning kes on “tšurkad”. (Ma ei imestaks, kui autorid oleks kasutanud muid sõnu, aga kõrge keele-eetikaga toimetajad asendasid need vana hea n-sõnaga.)

Esiküljel võinuks olla pilt, mis on üheksandal küljel. Vana kurb tühja pilguga mees, keda hoiavad püsti aumärgid ja teiste meeste austus; ta arvab, et tema ning tema usu ja uskmatuse kadumisega kaob ka maailm. Ta väga loodab seda, st see oleks tema pärand. Aga kahjuks seda ei juhtu. Maailm jääb püsima, teistsugusena, aga jääb püsima.

*

Mõtlen, kas ta on nt Houellebecqi lugenud. Kas ta tunneks ta raamatuis ära iseenda? Vähemalt mõtleb Houellebecq oma mõtted lõpuni, mida ei saa nende ohkajate kohta öelda. “Oeh, ma ei teagi, mida seekordne tulv kaasa toob või mille ta meilt ära viib!”

Kui tõesti on tulemas suur mudapais, siis ei ole vaja oma surnuid mattagi. Pealegi, kas pole see Jeesuse õpetuse üks alustalasid – lase surnuil oma surnud matta.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Õhk, Emakeel, Etno, Isamaa, Pask, Püha

Ma olen loodusõnnetuste vastane!

– Kas pole see sama, mis öelda, et ollakse põgenike vastu või rändekriisi vastu, aga inimlikkuse ja vägivallatuse poolt! Umbes, et: “Ma ei ole küll rassist, aga olen vastu, et Euroopasse põgenikke tulvab.” Kuidas vaene vana Euroopa küll vastu peab? Võibolla uputab uute inimeste raskus siinsed alad enne maailmamere veetaseme tõusu?

 

Lisa kommentaar

Filed under Etno, Isamaa

Varjend

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

by | Esmaspäev, jaanuar 27, 2014 · 00:19

Jõulud Kalamajas

 

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Öko, Etno, Foto, Geograafia, Ilu, Isamaa, Linn

Pääse

Linnaelanik ei igatse oma kõledas kõrgekontsakingi ja kõrgekaelaga pudeleid täis korteris maale, vaid  on nostalgiline animaalse lihtsuse, soojuse ja probleemituse järele.

Ei taha bakhanaale, sest blenderis menstruaalverekokteili segamine ja masturbeerimine (etenduses räägib naine oma lõpututest traumadest, ärakasutamistest, õudustest, võltsusest, ja rapib onaneerides oma jalgevahet nii et kogu keha vapub) suurendavad ahastust veelgi. Midagi ürgsemat ja lihtsamat, lihtsustatumat, sümboolset elusolemist nagu on elusolendid ja pudulojused. Olla elus  rohkem kui siis, kui oled joobunud, ja öösel jahtinud, ja keppinud ja kepitud olnud. Saada kehaks, ainult kehaks, objektiks, üsaks viljakuspreestri sarve ees, surma lähedust/võimalust aimates üheks mulla ja mudaga.  ***

Vajusin auditooriumist lavale, paljad latiinotarid latiinad surusid mu näo kallima suurde musta tussi. Minu nostalgia.

Lisa kommentaar

Filed under Etno, Kunst, Linn, Seks&Sugu