Kui naine esimese veretilga langemise eel end käega naudinguni viib, tuleb kuupuhastus valutu ja selge ilm jääb püsima.
Category Archives: Etno
algus
ma ei teaks, millest alustada. ohvriks olemisest ehk?
aastaid tagasi ütles keegi, et ta vastustab ohvriepideemiat. need sõnad tulevad mulle meelde, kui kuulan vihast ohvrit, kes ütleb selgelt, et ta ei vihka, pole kunagi vihanud, pole kunagi kättemaksu haudunud, on olnud rahulik ja tasakaalukas nagu tema rahvaski. aga nüüd, kas ei jäeta talle siis väikest lapikest maad, kus vabalt hingata, küsib ta ja on raevus. “ma ei vihka, aga mul on õigus vihata!” “ma ei vihka, aga ma ikkagi vihkan, vihkan neid ja noid, ja ka need on vihkamise ära teeninud, sest…”
võibolla on see hillitsetus ja kättemaksuiha puudumine teinud viha sündinud ebaõigluse vastu resistentsemaks, üleüldisemaks. seda on kogunenud nii palju, et seda pladiseb valimatult maha, pritsib igas suunas. see lendab näkku igaühele, kes läheduses, on neil siis selle kõigega pistmist või ei.
mitte miski ei ole ohvrite juures nii nagu paistab. tugevad on nõrgad, ja nõrgad on tugevad. rahulikud on marus, ja närvilised on tasakaalukad. ning mitte miski, mida nad endaga sündinust räägivad, ei ole üksnes ning ainult nii. aga me saame ja peame kuulama ennekõike nende versiooni.
see lugu kõlab nagu päris, sest sellel on eellugu, sündmused ja lõpp. loo lõpp kestab aga lõputult, kui just keegi teine ei võta seda jutustada.
Kõnelda tõtt
Või kõnelda, mida tead
*
Jah, ajalugu on kurjuseajalugu on kurbuseajalugu on surmaajalugu. – Nüüd nad on avastanud selle, need lapsed ja lapselapsed, ning on vihased. Keegi on süüdi!, võibolla meie oleme süüdi?. See teeb nad veel vihasemaks. Naabrit tuleb kontrollida, kallimat tuleb testida, et ta ei oleks orjapidaja, kurnaja.
*
Selles on midagi groteskset – nagu kütt või sõdalane, kes paneb kogu oma jõu võitlusesse nähtamatu vaenlasega, vaenlasega, keda ta ise ka ei näe, kes on ehk juba langenud, keda võibolla ei olegi. Vaatan seda kõrvalt, nagu vaataksin mängupüstoliga mängivat last, nagu jälgiksin Printsut, kes jahib hommiku esimeses valguses mu voodil kujuteldavat hiirt.
*
“Ma avastasin kolonialismi kurjuse kuuesena ning astusin selle vastu iga päev. Rassistid minu ümber jäid, aga, rassistideks ning ma õppisin neid armastama. Nad õpetasid mulle midagi inimlikkusest, mis oli mulle võõras, midagi mu naabritest, keda ma tundsin.
Hiljem elasin majas, kus kahekümnest korterist neljas elasid sõjakurjategijate lesed, lapsed, lapselapsed. Ma aitasin neil toidukotte neljandale tassida..vaatasin, et kastmisvesi mu lillepottidest nende rõdudele ei tilguks, hoidsin neile uksi lahti ning paitasin nende labradori. Mulle meeldis selles majas elada, ehkki astmed olid kõrged.”
Lapsena mängisime vennaga miilitsa ja päti mängu. Pätt sai valida, kas ta on süüdi või mitte, ning miilits pidi mõistatama, kumb siis on. Süüd või süütust pidi väljendama miimikaga, sõnu kasutada ei tohtinud – süüdlasel süüdlase nägu ja käpad, süütul eksimatu ilme. Lubatud oli topeltmäng. Teen ebaausa näo, siis teine arvab, et olen süüdi, aga tegelikult olen puhas. Vahin ausa talleilmega, aga ise olen süüdi.
Nüüd aga arvavad, et süüdi. Kui selle juures süütu nägu, siis küllap ebaõigesti süüdi, ehkki tegelikult ikka süüdi.
Hääbuv vanameestekultuur ei ole maailma lõpp
Tunnen, et see on peaaegu maitsevääratus või julmus kirjutada sellest, millest hakkan kirjutama, nagu filmiksin üles oma jõuetu isa inetut surmaagooniat.
Kahtlemata on tegu Valge väljaandega. Ka õpikulaadse sisuga esseed üllitades, kus defineeritakse neokolonialismi või kultuurilist konstruktivismi, on paigas, kes on Valged ning kes on “tšurkad”. (Ma ei imestaks, kui autorid oleks kasutanud muid sõnu, aga kõrge keele-eetikaga toimetajad asendasid need vana hea n-sõnaga.)
Esiküljel võinuks olla pilt, mis on üheksandal küljel. Vana kurb tühja pilguga mees, keda hoiavad püsti aumärgid ja teiste meeste austus; ta arvab, et tema ning tema usu ja uskmatuse kadumisega kaob ka maailm. Ta väga loodab seda, st see oleks tema pärand. Aga kahjuks seda ei juhtu. Maailm jääb püsima, teistsugusena, aga jääb püsima.
*
Mõtlen, kas ta on nt Houellebecqi lugenud. Kas ta tunneks ta raamatuis ära iseenda? Vähemalt mõtleb Houellebecq oma mõtted lõpuni, mida ei saa nende ohkajate kohta öelda. “Oeh, ma ei teagi, mida seekordne tulv kaasa toob või mille ta meilt ära viib!”
Kui tõesti on tulemas suur mudapais, siis ei ole vaja oma surnuid mattagi. Pealegi, kas pole see Jeesuse õpetuse üks alustalasid – lase surnuil oma surnud matta.
Ma olen loodusõnnetuste vastane!
– Kas pole see sama, mis öelda, et ollakse põgenike vastu või rändekriisi vastu, aga inimlikkuse ja vägivallatuse poolt! Umbes, et: “Ma ei ole küll rassist, aga olen vastu, et Euroopasse põgenikke tulvab.” Kuidas vaene vana Euroopa küll vastu peab? Võibolla uputab uute inimeste raskus siinsed alad enne maailmamere veetaseme tõusu?
Pääse
Linnaelanik ei igatse oma kõledas kõrgekontsakingi ja kõrgekaelaga pudeleid täis korteris maale, vaid on nostalgiline animaalse lihtsuse, soojuse ja probleemituse järele.
Ei taha bakhanaale, sest blenderis menstruaalverekokteili segamine ja masturbeerimine (etenduses räägib naine oma lõpututest traumadest, ärakasutamistest, õudustest, võltsusest, ja rapib onaneerides oma jalgevahet nii et kogu keha vapub) suurendavad ahastust veelgi. Midagi ürgsemat ja lihtsamat, lihtsustatumat, sümboolset elusolemist nagu on elusolendid ja pudulojused. Olla elus rohkem kui siis, kui oled joobunud, ja öösel jahtinud, ja keppinud ja kepitud olnud. Saada kehaks, ainult kehaks, objektiks, üsaks viljakuspreestri sarve ees, surma lähedust/võimalust aimates üheks mulla ja mudaga. ***
Vajusin auditooriumist lavale, paljad latiinotarid latiinad surusid mu näo kallima suurde musta tussi. Minu nostalgia.
Laulu vägi
Hiljuti laulsid Feminismi Ehitajad Jaan Tätte kauamängiva veel kauem mängivaks. Kuulata saab siit: http://www.myspace.com/feminismiehitaja
Pipilotti Risti tõlgendus Chris Isaaki Wicked Game’ist
Christmas at Sea
Leebumine
Kirjutasin, et ei salli jne… Ma olen ka teistmoodi tundnud. Mõnel õhtul on maja varjud nii lahked ja pehmed, ei ole musti nurki või salapäraseid õõnsusi, mida ei saa kuidagi kinni topitud, ning mis neelavad öösel kõik, sülitavad mind hommikul jälle välja, on kirjude pleedidega kaetud tugitoolid tumedaks tõmbunud laudseinte taustal, kollakas lambivalgus, vaikus. Ma keerdun ümber suure fallilise raudahju, mis on veel nii kuum, et ma ei saa oma põske või otsaesist selle vastu panna, ja palun majalt andeks mõeldes selge päeva peale, kui pärast väljas töötamist rehealuse lävepakul seisan ja õue vaatan – kui erinev on õu majaesisest aiast! –, ja kui mõtlen Sinibe perenaiste peale, keda ma küll kunagi näinud pole, kellest aga, ma tunnen, siia õue midagi jäänud on. Just õue, mitte tuppa. Toad on üksiku vana mehe omad, ei ole neid kaua omaks saanud, justkui ei tahaks Endel ikka veel lahti lasta. Ja mina ei ole ka takka sundinud. Aga nüüd hakkaks nagu vaikselt järele andma…
Paljugi mis ma räägin, ma ei ole sedasorti inimene, kes lahti laseb. Kuis saaksin lahti lasta oma kallitest kannatustest, mis siis siia maha peaksid jääma?
Filed under Etno
Setokese Eesti Rahva Muuseumis
ERMi pressiteadetest:
1. oktoobril avati Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas (J.Kuperjanovi 9, Tartu) näitus soomlaste uurimismatkast Setomaale – „Lauluemade jälg. Soomlased setosid jäädvustamas“. Näituse kuraatorid on Andreas Kalkun ja Aapo Roselius, kujundajaks Andrus Kalkun.
Jaanuari keskpaigani (2010) avatud näitus tutvustab Soome folkloristi Armas Otto Väisäneni ja kunstnike Alpo Sailo ja Carl Bengtsi 1922. aasta juunis toimunud uurimismatka Setomaale. Näitusel on esmakordselt eksponeeritud välitöö tulemusena sündinud maalid ning nelja lauluema büstid, samuti saab kuulata lauluemade häält.
1922. aasta uurimismatka eesmärgiks oli fonograafi, fotoaparaadi, pintsli ja savi abil jäädvustada seto laulikuid ja nende laule. Soomlastele poseerisid ja laulsid kuulsad lauluemad Miko Ode, Martina Ir´o, Hilana Taarka ja Treiali Ode. Kohtumise tulemusena koguti ja loodi mitmekesine materjal, mis annab rikkalikku teavet seto laulust ja laulikutest ning samas valgustab jäädvustajate ja jäädvustatavate suhteid.
16. oktoobril kell 18.00 toimub kontsertsarja „Tulevikumuuseumi hääl“ XXII kontsert. Seto leelotraditsioon sai sel aastal erilise tunnustuse, kui UNESCO otsustas kanda seto leelo maailma vaimse kultuuripärandi nimekirja. ERMi näitusemajas esinevad 16. oktoobril Värska naiste leelokoor ja meeste leelokoor Liinats’uraq, et pakkuda kuulajatele võimalikult mitmekülgset kõlapilti seto leelost.
Filed under Etno
näitus 