Mustand – läbivaatamise ootel

Ma kirjutan siia, sest ma ei saa ärakirjutatud seda, mida on tegelikult vaja ära kirjutada. Ma ei julge ega oska. Ma ei ole ka kindel, kas see on ikka mul üldse veel meeles. Veel mõni aeg tagasi oli see käeulatuses – kohe-kohe jõuan sinna, see saab kirja ning siis on see tehtud. Nüüd aga olen sama hästi kui alguses.

Ärkasin kl 3 paiku, mu aju oli genereerinud konstruktsioone, kohustusi, mida pidin täitma; ärgates vasardas mu peas sõnapaar “institutsionaalne vägivald”, “instititutsionaalne vägivald”. Poole kuue paiku sain magama jääda, kl pool seitse äratas mind telefon. Mõtlesin pärast kõne, et ehk ma ei peaks minema, miks ma sellele allun, miks ma ei ole lõpuni oma seisukohtadega, enda põhimõtetega. Miks mulle seda enam vaja on? Ja vastasin, et see on naeruväärne nüüd katki jätta, midagi ei saa juhtuda. Veel autos mõtlesin, et ma olen täiskasvanud naine, ma ei tohiks karta, minuga ei saa midagi juhtuda.

*

Ma olin kindel, et kabinetis läheb ehk minut, nad ei saa midagi küsida, midagi teha. Mul ei ole midagi karta!

Mul hakkas väljudes pea valutama, selg valutama, silmad kipitasid, mul tuli meelde, kuidas aastaid tagasi oli raskel ajal mul nädalaid kestnud iiveldus. Mõtlesin, kellele mul on helistada, kes mõistab. Kontorisse naastes oli riidekapis vaid H. jakk, kõik teised lõunal – milline kergendus! Temaga just tahtsingi rääkida.

Tema oli tulnud hommikul läbi ooteruumi ja öelnud: “Tere hommikust, poisid!” ja nüüd pidin ma seal istuma veel teist korda, kui ta lahkus ja ta ütles: “Olge terved, poisid!”. Ma arvan, et ta ei pidanud mind naiseks, ega meheks. Ma olin ta silmas värd. F66.21.

http://plug.ee/category/places/

 

Need ümarate kehade ja kandiliste peadega matsisoost mehed, valjuhäälsed ja enesekindlad, nende enesestmõistetavus oma türa-õiguse üle, see ajas teda oksele, ta lootis, et tema kõrvale ei istu kedagi. Mõned inimesed lähenesid veel mööda vahekäiku.

Ta oli nautinud vestlust oma reisikaaslasega ning oli nüüd valmis pihtima: “Võimalik, et ma olin naeruväärne ja väljakannatamatu, mu ümber kogunesid äikesepilved, mina kõndisin nende all vähimagi ohutundeta kodu poole, kus ootas Tema, ise iga sammuga õnnest üha paisudes. Pühendunud naisukese ja eduka mehe rolle mängides tahtsin oma kirelõõmas vahel, et mulle kasvaks türa, millega ma Ta sisse saaksin rammida, arvates, et totaalset omastamist ja naudingut sellest saavad tunda vaid heteromehed.” “Teate”, ütles ta mõne aja pärast, justkui järele mõeldes, “lesbiline armastus on võimatus: Thérèse Desqueyroux ja Anne de la Trave, Laura Brown ja Kitty… ning ometi ei eita miski patriarhaati ning heteronormi samavõrd, kui teeb seda lesbilisus.” Miks arvas ta, et see teine inimene midagi mõistab, teda heatahtlikult jälgib.

 

 

 

 

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/nastja-pertsjonok-teisel-pool-charlie-huuumarki-on-hirmu-kurbust-ja-kahepalgelisust?id=70547911

Su vend Lars võttis üles, sina jäid kaadrisse.

Ma olen väga suur Lars von Trieri austaja. See on praegu täiuslik kino.

Joe’d petab (kuivõrd nümfomaani on võimalik petta!) tema kasvatatav mantlipärija, noor armuke tema vana mehega. Tappa tahab ta mehe, kes on suure sita pidanud alla neelama. Puhas ja distantsilt kehamüstikuna jutlustav kannatav märter on aga Joe, mitte tema ohvrid. Briljantne film.

 

 

Torm

This slideshow requires JavaScript.

Täna kell 14 Vabaduse väljakul Charlie Hebdo kogunemine

Cet évènement est une réunion de recueillement de d´échange, non pas une manifestation. C´est à ce titre qu´il est reconnu par la loi. Merci de le respecter. ]

Ce mercredi, des fous ont propagé la peur et la haine en tuant au journal Charlie Hebdo. Douzes morts, onzes blessés, une rédaction décimée et la liberté d´expression violée.

Üks lemmikuid Cabult

vt ka seda http://golem13.fr/cabu-street-art-marseille/

 

Bon, on fait le journal?

«Bon, on fait le journal ?, demande Gérard Biard, qui a visiblement envie d’en découdre. Qu’est-ce qu’on met dans les pages ?»«J’sais pas, y’a quoi comme actu ?», lance Patrick Pelloux. Fou rire nerveux. 

http://ecrans.liberation.fr/ecrans/2015/01/09/charlie-s-installe-a-libe-bon-on-fait-le-journal_1177043

 

Ilus ei ole Tema nutetud nägu, vaid tunne, mille sa temas esile kutsud, Ta silmad on märjad ja nägu punetab, Ta viskab end tänavale pikali, see on ilus, sest sina oled selle pildi autor, tunnete autor.

*

*

*

Ta jäi inimeseks ka emana. Talle jäid mõtlemine, oma silmad, tema tujud. Roolis ei vaadanud ta liiklust, ta jälgis oma mõtteid. Ema, kus sa oled? küsis Laps teda vaadeldes. Talle jäi ta ise alles, ta ei sulandunud Lapse jätkeks, Beebike tahab vaid makarone, Aga siin ei ole mänguasju, hea küll emme läheb otsib jne jne. Last ei huvitanud miski rohkem kui maa, mis jäi Lapse ulatusest välja, ta oleks tahtnud virutada selle keskmesse kõige suurema punase klotsi, toksida ja tümitada piiksuva haamriga selle ala piire, millest teda edasi ei lastud. Ema, ikka veel inimene, jäi kõigutamatuks, ta vaatas lapse poole kõige kurjemate, külmade silmadega, Laps pidi olema ta vaenlane.

*

*

This slideshow requires JavaScript.

Jõulutarkus

Kes enne 1. detsembrit oma jõulukalendri lahti teeb, selle šokolaadid ei saa eales otsa.