Category Archives: Varia

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Varia

Lisa kommentaar

Filed under Varia

Liblikas! Liblikas!

Eile. Esimene. Tehnika tänava ääres! Kui hilinenud on öelda, et eile nägin selle aasta esimest liblikat. Aga õhtul ei jõudnud midagi kirjutada, vaid mõtlesin kirjutamisest. Nagu nüüd nii tihti juhtub. Küllap jõuab. Küllap mäletan. Küllap millalgi tulevikus.

Päeval, mil lootos õitses, paraku, mu meel oli hälbimas ja ma ei teadnud seda.

Tuleb kuldne suvi.

Lisa kommentaar

Filed under Varia

Uinuta end hüpnoosiga

Lisa kommentaar

Filed under Varia

Magritte Albertinas. 

Lisa kommentaar

Filed under Varia

Oui, c’est vrai

Il est impossible de passer des nuits blanches et d’exercer un métier: si, dans ma jeunesse, mes parents n’avaient pas financé mes insomnies, je me serais sûrement tué.

ja

Tant la solitude me comble que le moindre rendez-vous m’est une crucifixion.

E.M.C

* Võimatu on saata mööda unetuid öid ning käia tööl: kui mu nooruses poleks vanemad mu unetust rahastanud, oleks ma endale kindla peale lõpu teinud.

**Üksindus rahuldab mind niivõrd, et vähimgi kohting on kui ristilöömine.

Lisa kommentaar

Filed under Varia

Juhtum

Lugu võiks alata sellega, et Naine püüab meenutada, mis tal Juhtumi kohta meelde tuleb – see on nüüd Komitee ees arutada –, ja tuleb palju. Aga lugu võib rääkida ka esimeses isikus.

Ma pean tegema komisjoni juhina pärast Komitee esinaise sõnavõttu sissejuhatava ettekande, lihtsalt lühikese kokkuvõtte Asja põhiküsimustest. Arvestades kui palju ma seda teaduskonnas uurinud olen, ei tohiks see mingi probleem olla. Võtan siiski eelmisel päeval raamatukogust monograafia, mis vaid seda Kaasust käsitleb.

Istun saalis, kus on Komitee liikmed – kõik on mehed, paljud neist on Aasiast –, näen enda kõrval oma abisid, noort naist ja meest, nad on vist uued. Nende näos, riietusstiilis, kõiges peegeldub nende ambitsioon – olla võimalikult vähe aega minu alluvuses, kuni mõni parem pakkumine tuleb.

Kus on mu ettekanne? Mul ei olegi seda! Mul on on veel 5-10 minutit aega. Ma olen selle Asjaga väga hästi kursis. Rahustan end: “Tee kohe ettekanne peas valmis!” Kuidas see lugu oligi? Oli Juhtum ise, vägivald – õiguse kehalisele puutumatusele, õiguse mitte olla piinatud või isegi õiguse elule rikkumine –, siis see, kuidas asukohariik seda asja menetles, poliitilised komplikatsioonid, korruptsioon. Aga täpsemalt? Ma ei mäleta enam. Sobran raamatus. See ei ole õige – räägib hoopis teisest juhtumist. Lähen pulti ja otsustan rääkida üldiselt, isiklikult ja pateetiliselt. Millise komitee ees ma olen? Ütlen alustuseks, et täna oleme õiguskomitees selleks, et… Liikmed vangutavad pead. Piinamisvastane komitee? Ei, ikka vale. Meenutan ülikooli aega, avaldan soovi, et põhiküsimused tuleks Komitees arutlusele. Kui puldist alla lähen, teen abidele grimassi, mis väljendab teadmist, et ajasin sisutut jama, ning kergendust, et nüüd on see kaelast ära.

Õhtu. Olen kodus. Valges siidises hommikumantlis. Juhtuma hakkab Lugu, mida olen üritanud meenutada, ning mida olen juba läbi elanud.

Kuulen lapse nuttu, keegi teeb talle viga. Tean, et ma ei peaks ust avama, sest see on lõks, ma olen seda juba kord teinud, aga ma ei saa jätta ka avamata. Teen ukse lahti. Nutt lakkab. Peaksin koridoris veel nurga taha vaatama. Mul on meeles, et võtit ei ole mul kaasas. Tagasi tulles hakkabki uks kinni langema, aga see on võõra korteri uks. Kõik uksed on roostevabast terasest, nagu profiköökide töölauad. Kogu koridor on läikivast metallist. Ilmub lühike aasia mees. Liftipoiss? Majavaht? Vaatab mulle sõbralikult otsa, ei räägi. Lähen temaga lifti. Ta seisab mu ees, ma näen, et ta kõrvadel on väiksed vaglad – ma üritan pingsalt mitte sellele mõelda ega vaadata, kust need tulevad, aga ma tean seda niigi. Ta kehas on auk – nagu oleks elutust kalast hammustatud suur tükk välja ja seal ronivad ringi ussid. Peaasi, et jõuaksin kannatada lifti peatumiseni. Lift avaneb meeste tualetti – suur betoonist ruum, milles on tumerohelised pissuaarid. Selles ei ole kedagi, aga ma satun paanikasse. Miks ta mu siia tõi? Jooksen ringi. Jõuan naiste riietusruumi – see on naisi täis. Erinevate rahvuste esindajad, nooremad ja vanemad, prostituudi välimusega naised. Naistel on kõigil sarnane riietus ja ehtimisstiil. Üks vanem naine tahaks nagu tüli norida, ta tundub ebakindel, nooremaid naisi kahtlustav, ja tahaks justkui ennast kaitsta, ta pöördub teiste ja minu poole ning ütleb: “Teie, olete veel kõigest nümfetikesed!”. Analüüsin seda väidet ja kogu olukorda. Kas ta vihjab oma suuremale seksuaalsele kogemusele? Kas naine saab võimukamaks selleläbi, mida rohkem ta meestega suhteid on loonud? Kas naised näevad vanusest sõltumata ühesugused välja seetõttu, et nad on omavahel suguluses, nad töötavad kõik ühes bordellis või on see mood?

Lugu, sündmused, kerivad edasi, lõputult. Juba Juhtunu on käe ulatuses, nurga taga, järgmisel korrusel, veel ainult ühe tagaajamise kaugusel…

Lisa kommentaar

Filed under Varia