Liblikas! Liblikas!

Eile. Esimene. Tehnika tänava ääres! Kui hilinenud on öelda, et eile nägin selle aasta esimest liblikat. Aga õhtul ei jõudnud midagi kirjutada, vaid mõtlesin kirjutamisest. Nagu nüüd nii tihti juhtub. Küllap jõuab. Küllap mäletan. Küllap millalgi tulevikus.

Päeval, mil lootos õitses, paraku, mu meel oli hälbimas ja ma ei teadnud seda.

Tuleb kuldne suvi.

Uinuta end hüpnoosiga

Magritte Albertinas. 

Oui, c’est vrai

Il est impossible de passer des nuits blanches et d’exercer un métier: si, dans ma jeunesse, mes parents n’avaient pas financé mes insomnies, je me serais sûrement tué.

ja

Tant la solitude me comble que le moindre rendez-vous m’est une crucifixion.

E.M.C

* Võimatu on saata mööda unetuid öid ning käia tööl: kui mu nooruses poleks vanemad mu unetust rahastanud, oleks ma endale kindla peale lõpu teinud.

**Üksindus rahuldab mind niivõrd, et vähimgi kohting on kui ristilöömine.

Juhtum

Lugu võiks alata sellega, et Naine püüab meenutada, mis tal Juhtumi kohta meelde tuleb – see on nüüd Komitee ees arutada –, ja tuleb palju. Aga lugu võib rääkida ka esimeses isikus.

Ma pean tegema komisjoni juhina pärast Komitee esinaise sõnavõttu sissejuhatava ettekande, lihtsalt lühikese kokkuvõtte Asja põhiküsimustest. Arvestades kui palju ma seda teaduskonnas uurinud olen, ei tohiks see mingi probleem olla. Võtan siiski eelmisel päeval raamatukogust monograafia, mis vaid seda Kaasust käsitleb.

Istun saalis, kus on Komitee liikmed – kõik on mehed, paljud neist on Aasiast –, näen enda kõrval oma abisid, noort naist ja meest, nad on vist uued. Nende näos, riietusstiilis, kõiges peegeldub nende ambitsioon – olla võimalikult vähe aega minu alluvuses, kuni mõni parem pakkumine tuleb.

Kus on mu ettekanne? Mul ei olegi seda! Mul on on veel 5-10 minutit aega. Ma olen selle Asjaga väga hästi kursis. Rahustan end: “Tee kohe ettekanne peas valmis!” Kuidas see lugu oligi? Oli Juhtum ise, vägivald – õiguse kehalisele puutumatusele, õiguse mitte olla piinatud või isegi õiguse elule rikkumine –, siis see, kuidas asukohariik seda asja menetles, poliitilised komplikatsioonid, korruptsioon. Aga täpsemalt? Ma ei mäleta enam. Sobran raamatus. See ei ole õige – räägib hoopis teisest juhtumist. Lähen pulti ja otsustan rääkida üldiselt, isiklikult ja pateetiliselt. Millise komitee ees ma olen? Ütlen alustuseks, et täna oleme õiguskomitees selleks, et… Liikmed vangutavad pead. Piinamisvastane komitee? Ei, ikka vale. Meenutan ülikooli aega, avaldan soovi, et põhiküsimused tuleks Komitees arutlusele. Kui puldist alla lähen, teen abidele grimassi, mis väljendab teadmist, et ajasin sisutut jama, ning kergendust, et nüüd on see kaelast ära.

Õhtu. Olen kodus. Valges siidises hommikumantlis. Juhtuma hakkab Lugu, mida olen üritanud meenutada, ning mida olen juba läbi elanud.

Kuulen lapse nuttu, keegi teeb talle viga. Tean, et ma ei peaks ust avama, sest see on lõks, ma olen seda juba kord teinud, aga ma ei saa jätta ka avamata. Teen ukse lahti. Nutt lakkab. Peaksin koridoris veel nurga taha vaatama. Mul on meeles, et võtit ei ole mul kaasas. Tagasi tulles hakkabki uks kinni langema, aga see on võõra korteri uks. Kõik uksed on roostevabast terasest, nagu profiköökide töölauad. Kogu koridor on läikivast metallist. Ilmub lühike aasia mees. Liftipoiss? Majavaht? Vaatab mulle sõbralikult otsa, ei räägi. Lähen temaga lifti. Ta seisab mu ees, ma näen, et ta kõrvadel on väiksed vaglad – ma üritan pingsalt mitte sellele mõelda ega vaadata, kust need tulevad, aga ma tean seda niigi. Ta kehas on auk – nagu oleks elutust kalast hammustatud suur tükk välja ja seal ronivad ringi ussid. Peaasi, et jõuaksin kannatada lifti peatumiseni. Lift avaneb meeste tualetti – suur betoonist ruum, milles on tumerohelised pissuaarid. Selles ei ole kedagi, aga ma satun paanikasse. Miks ta mu siia tõi? Jooksen ringi. Jõuan naiste riietusruumi – see on naisi täis. Erinevate rahvuste esindajad, nooremad ja vanemad, prostituudi välimusega naised. Naistel on kõigil sarnane riietus ja ehtimisstiil. Üks vanem naine tahaks nagu tüli norida, ta tundub ebakindel, nooremaid naisi kahtlustav, ja tahaks justkui ennast kaitsta, ta pöördub teiste ja minu poole ning ütleb: “Teie, olete veel kõigest nümfetikesed!”. Analüüsin seda väidet ja kogu olukorda. Kas ta vihjab oma suuremale seksuaalsele kogemusele? Kas naine saab võimukamaks selleläbi, mida rohkem ta meestega suhteid on loonud? Kas naised näevad vanusest sõltumata ühesugused välja seetõttu, et nad on omavahel suguluses, nad töötavad kõik ühes bordellis või on see mood?

Lugu, sündmused, kerivad edasi, lõputult. Juba Juhtunu on käe ulatuses, nurga taga, järgmisel korrusel, veel ainult ühe tagaajamise kaugusel…

No što, što, što?

Nii ärevad, nii erutunud

nagu teie emagi

Ninast purskub veri

Teist korda täna hommikul

TLÜs seminar Eesti naiskirjandusest

Tallinna ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi

SEMINAR EESTI NAISKIRJANDUSEST

21. mail kell 14.30-16.30

ruumis U-649, Uus-Sadama 5

Seminari eesmärk on tutvustada naiskirjanduse mõiste tähendust ning keskendada tähelepanu eesti naiskirjanike loomingu peamistele teemadele ja problemaatikale viimase kümne aasta jooksul. Arutleme naiskogemuse, naishääle ja naisidentiteedi kujutamise üle kirjandustekstides; küsime, keda näevad naisautorid oma lugejaina ning kas nad tunnevad end tänases kirjanduselus tõrjutuna. Eesti filoloogia üliõpilaste ettekandeid kommenteerivad kirjanikud.

KAVA

14.30 Elo Lindsalu. Naiskirjandus – kellele ja milleks.

14.45 Merlin Piirve. Maimu Bergi sõltuvad/sõltumatud naisekujud.

15.00 Erika Pääbus. Naiselik enesekehtestus Eeva Pargi novellides.

15.15 Mari Peegel. „Oma“ ja „võõras“ Kristiina Ehini luuleilmas.

15.30 – 15.45 Kohvipaus

15.45 Karin Pallon. Huntnaine Helga Nõu romaanis „Hundi silmas”.

16.00 Elinor Taluste. Naiskirjaniku portree: Kärt Hellerma.

16. 15 Gerli Punison. Elo Viidingu feministlik kirjutus.

Diskussioon jätkub kohvilauas.

Kõik huvilised on oodatud!

Kontaktisik: Elo Lindsalu elo@tlu.ee

Pidupäeval rääkida naistest (pidulikult)

Kui emotsio-na-a-lne on Ekspressi naiste-eri! Või peaks ütlema seeria artikleid rubriigis “Varia” (interneti väljaandes)?! Naised ei mahu ikka muu kui “varia” alla?

*

Vahel õnnestub kuidagi austus-/armastusavaldusega adressaadile piinlikkust valmistada.

*

Mõnda teksti/autorit lugedes tekib küsimus, miks on jätkatud kirjutamist, kui usk ja lootus on tõesti kadunud. [Küsin aegajalt ikka ja jälle, ja mitmel põhjusel, ka enese käest. Hea tekstilühendaja!] Hope…is…broken (J.Boorman’i “Excalibur”, 1981). [Lemmikstseen Excaliburist – rüütel kepib ihaldatud daami raudrüüd seljast võtmata. “Sõjamees on eksimatu vaid siis, kui usaldab oma isiklikku jõudu, olgu see siis suur või väike.” (Carlos Castaneda)]

*

Rõõmus lõpetus.

Pascal Thomas: “Raamatud on nagu naised – avad nad, ja neil on meeldiv lõhn.” Viide.

University of Amsterdam: Summer Institute on Sexuality, Culture and Society

July 07-30, 2009 Amsterdam, The Netherlands The Summer Institute on Sexuality, Culture and Society at the Graduate School of Social Sciences , Universiteit van Amsterdam, is an intensive four-week summer programme, which focuses on the study of sexuality across cultures and is taught by an international faculty team. See http://www.ishss.uva.nl/SummerInstitute/

Aasta lõpp

Mõnikord on hea tunda, et hullemad päevad on seljataga. Eriti kui aimad lähenevat hulluseperioodi.

Tegelikult võiks autor olla ükskõik kes

Teade: GLEN vabatahtlikuna arengumaadesse

GLEN on Euroopa Liidu kümne liikmesriigi (Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Sloveenia, Prantsusmaa, Malta) kodanikuühenduste ning Saksa maailmaharidusega tegeleva organisatsiooni ASA koostööprojekt. Eesmärgiks on tõsta noorte teadlikkust arenguprobleemidest vaesemates riikides ning toetada noorte aktiivset osalemist säästliku ja solidaarse mõtteviisi edendamisel.

Kui :

Sa oled 21-30-aastane;

Sul on Eesti kodakondsus;

Sul on projektile vastav hariduslik või erialane taust;

Sa valdad vabalt inglise keelt;

siis oled oodatud kandideerima osalemaks järgnevates projektides:

1) Kambodža: Roheline elu Angkor Wat´is

2) Etioopia: Naisettevõtluse edendamine

3) Sambia: Panus orbude heaolusse

4) Tansaania: Võitlus AIDSiga Kilimanjaro piirkonnas

5) Gruusia: Maapiirkondade arengu toetamine keskkonnasõbraliku turismi edendamise abil
NB! Konkursil ei saa osaleda isikud, kes on seotud GLEN projekti koordineerimisega.
Osalemiseks täida inglise keeles avaldus ning saada meiliaadressile: glen@terveilm.net ja posti teel aadressile:

GLEN projekt

Arengukoostöö Ümarlaud

Suur Karja 23

Tallinn, 10148 

KOGU INFO: www.terveilm.net/glen

Küpsete aeg

Märkasin netis, et Underi ja Tuglase üksteisele saadetud kirjade raamatut müüakse (NB! nüüd kõvasti allahinnatud!) koostaja Rutt Hinrikuse saatesõnast (?) nopitud järgneva lõigu abil/saatel:

“Nende kirjade kirjutamisest on möödunud üle kolmveerand sajandi. Neid on peidetud ja üles leitud, unustada tahetud ja uuesti üle loetud. Need kirjad on kirjutamise hetkest alates liiga kirjanduslikud selleks, et mitte saada kirjanduseks. 1917. aasta varasuvel kirjutas mitte enam väga noor 31-aastane mees mitte enam väga noorele naisele: “Armas, ma ei või enam olla Sind nägemata, Sind kuulmata! See igatsus sööb mind, põletab mind! Valvasin eila öösel väikeses palavikus ja mõtlesin pea kogu öö ainult sinu pääle. Armas, ma lämbun sellesse lõõmasse. see on kui uni, ta paelub mind ikka enam ja enam. Olen nii tihti igatsenud suurt armastust. Kas ta ongi nüüd tulnud?” (Minu rõhk!)

Enesekesksus ja selle tõttu kannatamine, nagu armuhullus üldse, ei ole (meie kultuuris) kohased küpsele täiskasvanule. Tuleb olla professionaalne, tõsine, spetsialiseerunud ja pühendunud ühele eesmärgile. Ühesõnaga, efektiivne. [Meeletu armumine ja kirglised kirjad käivad just sellepärast EELKÕIGE poetessidega kokku!]

(Olen selle omaks võtnud, aga see ajab mind hulluks.)

Küps ei tohiks ENESEGA liialt tegeleda. Loe: vaimu ja minevikuga, mitte kehaga. Sest kehale keskendumine on ravim nr 1 meelemusta ärapesemiseks. Depressioonirohi nr 1 – miks ei räägi sellest veenvalt ja arusaadavalt psühhiaatrid? (Sest haigekassal pole raha maksta spaakülastuste ja massööriseansside eest!)

[Ma ei oska (ei jõua ega taha) eelnevat ja järgnevat loogiliselt siduda, kuid need kuuluvad minu meeles sellegipoolest kokku.]

Kuidas Tõeliselt Nautida kKuulata Muusikat

klassikirjand

Antud juhul keskendun sellele, kas sõnad on olulised, kuuldavad, arusaadavad. Ma arvan, et Tõeline Kuulamine toimub siis, kui sõnu ei pane tähele, nende sisu on hoomamatu ning seega ei häirita (?) Muusikale keskendumist. Umbes nii nagu lapsed naudivad võõrkeeles lauldavat laulu – lauldes kaasa kuulmise järgi oma sota-pota keeles. Lapsena harrastasime seda vennaga süstemaatiliselt inglisekeelsete (prantsuse keelt kuulis ju väga vähe ja venet ei kuulatud me kodus ideoloogilistel kaalutlustel) laulude puhul. Meie keelt võiks nüüd nimetada džäre-džäre English’iks (Džärebori, st Tjäreborg – kunagi oli ühel soome telekanalil üks toreda muusikaga tore päikseline reklaam, mis paistis eriti ere nõukogude betoonis elajale:) – täpselt sellekõlalisi sõnu tõime huilates kuuldavale. Paralleelselt, või siiski ehk (ajaliselt ja ealiselt) hiljem?, mõnitasime üksteist: “Miks sa laulad kõva häälega kaasa, kui sa tegelikke sõnu ei tea?!” (Muidugi ei Mõnitanud me üksteist selle mannetu lausega! Tolleaegset kõnepruuki ei kannataks mu klaviatuur ega teie ekraan välja, ja ma olen, õnneks või kahjuks, ka unustanud.) Seega, see häiris ikkagi vahel. Ennast ei häirinud küll kunagi.

Või siis, “väljamõeldud sõnadega” (!!!) laulude laulmine, kui ollakse veel väiksem. Tavaliselt nii 3 või 4-aastasena. Mina olevat seda teinud 6-aastasena pikkadel rongireisudel Tartusse. Muudkui et: Milione, milione, tuhat punast roosiõit, neid mis ääristasid aiateid jne jne (Puga+valgeid roose=musttuhat punast roosiõit).

Nüüd aga saadavad tõsised muusikaaustajad lauluviitega ühes ka sõnad, ja küpse sõnade ja luulearmastajana loeme neid tänulikult ning avastuslikult – Näet, muusika kõrval/taga on veel nii palju muudki huvitavat!

Kokkuvõtteks tahan öelda, et erinevas vanuses muusikakuulajale sobivad erinevad kuulamise viisid.

6. a-klass

* * *

–Grow up! Millest Sa räägid? Koguaeg endast! Praegu just vajab maailm/Eesti lennukiehitusinsenere, geeniteadlasi ja visionääridest majandusteoreetikuid! Sina aga räägid sellest, mida 6se tatikana rongis laulsid?

• Ma võin ka vastupidisel teemal kirjutada- suunates “kirjakahuri” blogijate ja reitijate vastu. Aga Vseviole ribattalina: rate ja SMS ei toeta, aga arvutikirjaoskus ja blogindus aitavad kaasa endisest ulatuslikuma (oma)elulooüleskirjutuse tekkimisele. (Vt Looming 11/2008.)
• Hoian ikka veel kinni oma tindisulepeast
• Klammerdun kramplikult oma 30aastasesse kirjavahetusse ühe ja sama mehe(?)sõbraga
  
• See pidi olema kaks teksti – üks muusika(kuulamise)st ja teine küpsusest…
• Vahetasin oma vaimuelu kesksed (võiks öelda isegi “vundament-“) mõisted Headus-Teadus-Seadus sõnade Haigus-ArmastusHalvatus-MuuzõkaVideo vastu.
• Ajast: Mõni teravmeelne meesliteraat võiks öelda:”Elame ajal, mil mees, kellele tõepoolest pelmeenid meeldivad, ei julgeks seda avalikult tunnistada.” [See “avastus” saabus mõni päev tagasi, ma tahtsin seda lihtsalt kuskil ära kasutada ja muud sobivamat paika pole selleks leidnud. Alati võib teda siit hiljem ümber tõsta.]
  
• Kirjakastist: Kõigepealt vaatan välkpostkastis spämmilahtrisse, ärge küsige miks teadagi miks, mõnikord haruharva ei tule pettuda – nt täna: kiri Eleanor MacDonaldilt (?; MacKinnonilt?) teemal “Enlarge, Widen & Strengthen”, täpselt nagu mõnes akadeemilises naissoouurijate listis.
• Tegelikult oleksid Sa tahtnud eht-endalikult panna pealkirjaks “Küpse(tis)te aeg”! Hea et end tagasi hoidsid!
  

Kinginimekiri isadepäevaks ehk mehed pole halvemad kui meie

See tähendab, et mehed/isad/vanaisad/isa rolli täitvad suured vennad/äiad jt ihkavad samavõrra kingitusi ehk tähelepanu kui naised. (Just meeste puhul tahaks kutsuda üles, et kingisoovide nimekirjad esitatagu aegsasti!, kuid iga sünnipäeva, jõulude ja isadepäevaaegu kordub sama – kaalud paar tundi enne perekondlikku kokkusaamist kaubamajas ühes käes Napoleoni konjakit ja teises käes sokkide kuuspakki, ja otsustad ikkagi osta talle ta sajanda triibulipsu.)

Soobloog on teadlik, et mehed on sama erinevate huvide, maitsete ja eelistustega kui naised, ühesõnaga sama unikaalsed. Lai naeratus. All leiate valiku unikaalsetest ja vähem unikaalsetest* – ehk soolistest stereotüüpidest inspireeritud – kingiideedest (sobib ka jõuludeks valmistumiseks):

Raamatukogus on näppu jäänud mu ühe (väiksemat sorti – miline reklaam!) lemmiku – Tarmo Tederi – uus raamat “Igemest ja abemest” (148.-), mis on kalastamisest, malekunnidest ja jalgpallist.

Õiendus

Kui keegi pole irooniast aru saanud, või mis irooniat siin nii väga on olnudki … väikelinnade naised ja mehed ei ole lollakad (ka linnades pekstakse keelt makaronidest kollakat), nagu ka maakoolide õpetajad ei ole lollakad, või väikelinnad depressiivsed (see laul ei ole mind vaimustanud, arvan, et selle populaarsus on pisut odav – tähelepanu tänu provotseerivale mõtteavaldusele -, pigem on mulle meeldinud bravuurika näo ja olemisega noor lauljanna, kes ütleks justkui, ja seda ei juhtu siinmail just tihti, I wanna fuck every man in sight). Ma arvan tegelikult vastupidi. Ma ei tea midagi depressiivsemat kui see Tallinn, mida peamiselt tunnen – Kopli, Pelgulinn, Mustamäe (where there was not too much going down for girls whose only hope was not to find a man who could piss in a pot). Nende linnaosade koolidest (nõukogude koolisüsteemi “säravamad” näited!) ma ei räägigi. Mul tuleb piss püksi, kui ma sellele väga tõsiselt mõtleksin, ja, ütleme, mingeid nõukogude koolilapse mälestusi üritaks kirja panna. Ehkki sellest Tallinnast on ka ilusaid mälupilte ja selle võiks kõik kenasti kaasaegseks popiks visuaalseks kunstiks vormida või mõtelda… aga missmull odavast populaarsest või plakatlikust kunstist. Kõrendid seismas mahajäetud vabrikute vanaraua taustal… jne jne Vt ise Marie Claire’ist. Ühesõnaga, olen ütelnud seda varem, ja ütlen veelgi: Tallinnal on kõik suurlinna pahed, aga väga vähe voorusi; olen väikekodanlik (ja uhke selle üle!?), ehkki vihkan paaride kaupa läbikäimist (miks peaksin kohtuma oma mehe sõprade ja nende naistega või tema minu omade(meeste)ga?; Che Guevara pildiga särki (CCCP kirjast üldse ei räägigi – ma olen võimeline selle eest inimest kägistama) ei kanna, ja pean seda väga halvaks tooniks! Nujah, aga olen ka joomingute käigus vestelnud nende prantsuse noortega, kes tahavad eraomanduse kaotamist, ning kelle ettekujutused Marxi teooriatest on ikka, bože moi, kui lapsikud. Viva El Salvador!

Esmaspäev

Naistepäevaeri: Mida naised (kingiks) tahavad!

Lisaks päikselisele kevadele, naeratustele, aukirjale ja nelkidele ootab naine riigilt ja omavalitsuselt, et: naistepäeval oleks naistele ühistransport tasuta; pereettevõttes tasuta töötavatele naistele laieneksid sotsiaalsed tagatised; tõsiselt võetaks soolise võrdõiguslikkuse voliniku kriitikat ja soovitusi; efektiivsemalt võideldaks koduvägivalla vastu; igas vallas, alevikus ja külas oleks tasuta juurdepääs internetile, et saaks lugeda Soo(b)logi, jne, jne.

Peigmehelt, austajalt, kolleegilt, naabrimehelt, naabri mehelt, peiult, armukeselt, mehelt, poisssõbralt, onupojalt, elukaaslaselt või abikaasalt loodame aga saada ühe või paar asja järgmisest nimekirjast: soouuringute ajakirja “Ariadne Lõng” abonement järgmiseks kümnendiks; delfiinikujuline läbipaistev vibraator; Simone de Beauvoiri kogutud teosed; menstruaalanum (Diva Cup, Moon Cup, Lunette, Keeper vmt), et saaks tampooniraha panka viia; uued lokitangid (et ei kõrvetaks nii väga enam); Andra Teede luulekogu; “Emily Strange’i” kalendermärkmik; pääsmed Vanemuise balletigaalale; sini-must-valge küünelakk (eriti, kui on tegu isamaalise feministiga); Klaus Kinski autobiograafia; “Hallo Kitty” kirjatarbed; Elo Viidingu luulekogu; multifunktsionaalne Šveitsi taskunuga; French & Saunders’i kogutud sketšid DVD-l; roosa täitesulepea, mille vutlaril on palja ülakehaga Jeremy Irons või Ralph Fiennes; Oxfordi filosoofialeksikon; vanaaegne supitirin; Zhuut’i plaat “Vagiina ja 49 kulli”; Tzvetan Todorovi raamat Marina Tsvetajevast; isiklik tuhatoos, mille saab kaanega sulgeda ja tasku pista; hõbemedaljon, mis käib lahti ja hakkab avanedes tinistama “ei suutnud oodata Sa mind…”, samuti peab sinna sisse saama panna kallima foto; keerlev tordialus, millel on kujutatud mahlased viinamarjad; poster Pentti Saarikoski, Woody Alleni, Jacques Breli või Rosa Parksiga, või, veelgi parem, neist kõigist koos; oranžid velvetid, aga laiad, palun!; Bergmani film “Karjed ja sosinad”; Virginia Woolf’i päevikud; uus hari kiisudele; 50ndate stiilis kingad, mis jätavad varbaotsad paljaks, aga madalad, palun!

Kui Sul on vähe raha, oled kitsi või tahad kingi ise teha, siis võid kinkida/teha järgmist: veekindlast paberist/kilest laevuke või part vannis ujutamiseks; isetehtud (höövelda ja lihvi korralikult! – pinnuoht) puust (kadakas, haab, kuusk, maarjakask vmt) dildo; kootud retro sussid (lõiked ja juhendid leiad: Maimu Põldoja raamatust “Kudumine”, lk 63-69); küpsisetort kirsikompotiga; kasetohust ehtekarp; isetehtud poster, millel on punastest litritest süda ja hõbedaga kirjutatud: “Sinu armas mees toetab naiste emantsipatsiooni”; vahetad 8ndal kassikempsus liiva ise ära; mõni ilus käsitööese Kuressaare päevakeskuse (Tolli tn 9) vanadaamide poest; supellina kiisudega (turukaup! – sajaga saab kätte küll); pudel Lapponia lakka (eesti k murakas) likööri (50 cl ca 100 kr!); pärast vanniskäiku puhastad enda järel vanni ise, jne, jne.

Naiste nimel,

head kinkimist!

Sarjast Eesti mütoloogiad

1. kd

Lavakas – me kõik armastame seda kooli, me kõik ihkame sinna „sisse saada” ja olles otsustanud mõne muu ameti kasuks, jälgime kogu elu harda austusega (mõned muidugi ka oma viimaseid eneseväärikuse jäänuseid mängu pannes avalikult, nagu näiteks mõni teatrikommentaator), mis lavakoolis toimub: kes õpetab, kes on esmakursuslased (iga neetud vastuvõtuaasta!), mida teevad vilistlased jne jne.

Mis selles koolis siis nõnda erilist on?