kui võlts sa oled?

alguses ja lõpus etendavad seksi pea kõik, v.a võibolla väga robustsed või purjus inimesed, kelle võlu ja piin teistele peitubki nende autentsuses (jutumärgid?).

X.1 etendas, X.2 etendas, X.3 etendas jne jne.

Põhjuseid on palju. Alguse närvi saab maha varasemat mina, filmitegelasi jt ahvides. Või loodetakse närvi maandada ja varjata tegudega – nt, ma haaran kuraasikalt su reitest, tõmban need laiali ja sukeldun oma näoga su seksi keskmesse, sul ei ole aega märgata mu ebakindlust ja ärevust. Võibolla ei vasta sa lõpuni mu ihadele, ometi oled juba mu voodis, mis tõttu ma pean mängu kaasa tegema, mängima, et ma tahan sind, tahan, et sa tahad mind jne jne.

Mäng ja etendus on alati nähtavad ja kohutavad korraks kaasetendajat, kes on ühtlasi ka pealtvaataja. “Kas ta tegelikult ei taha mind, et näitleb kirge?” küsib kahtluseuss minu sees. Mängu ei saa aga pooleli jätta, sest eduka mängu reegel nõuab mängu sisse minekut, ükskõik mis vahenditega. Kui mina vaatlen, st minagi pole autentselt ja täienisti mängus, st pean rohkem pingutama, mitte märkama teise eneseabinippe, sest mis muud on fake it till you make it meetod.

(Narkissose etteheide nipitamisele tuleb kahtlusest, et iha ei ole tõeline – vaene poiss ei suuda end ise rahustada. Nii nõuab ta autentsust ja ikka ja üha selle tõestamist. Aga jätame ta/end piinlema.)

X.4 oli kohmakas etendaja, nii kohmakas, et hakka või arvama, et too kobakäpp on autentne. Ajaga ei läinud see palju paremaks. Ometi oli hetki, kui ta jõudis mängu abil endani, seda selgem oli trikitamise katkemine ja tõelise algus. Need “tõelisuse” hetked ei olnud aga väärt neid ümbritseva tekitatud piina.

ühe lausega

“What a lot of pain there was all the way through,” an Iris Murdoch character muses about Proust. “So how was it that the whole thing could vibrate with such a pure joy?”

https://www.newyorker.com/magazine/2021/05/10/what-we-find-when-we-get-lost-in-proust

kiriärevus

Aastate järel ilmutas Ta endast ootamatult elumärke. Lühikeste hingetõmmete ja kiireneva pulsi saatel jooksis ta pilk üle kirjaridade, ridade vahelt enamgi kui kirjamärkidest oli tal vaja lugeda välja uudiseid, teateid Ta seisundist. Kiirelt jõudis ta järeldusele, et Ta seis ei saa olla hea, kui Ta jätab endast maha kinnisideelisi ja väiklasi manitsusi. Mitte niivõrd pettumus kui kaastunne tabas teda. Ometi oli ka tema enese kinnisideeline mõtlemine vaid süvenenud. Nüüd ei saanud ta pikkadeks perioodideks lahti ühtedest ja samadest töömõtetest, triviaalsetest ütlustest mõne kolleegi suus, nagu ei oleks ta ajus ruumi millelegi muule peale päevase ajulageda kirjatöö. Ta pidi end tunde loksutama ja leotama basseinis või merevees, et korrakski pääseda neist lamedatest korduvatest mõttealgetest, mis võisid tekkida vaid sellel, kelle vaimsed võimed ei lasknud tal libiseda kergelt ja osavalt läbi ideid, infot ja võimalusi täis aja.

Piccoli on surnud

https://www.lemonde.fr/disparitions/article/2020/05/18/l-acteur-michel-piccoli-est-mort_6040024_3382.html

We will lie on that meadow

Addosso al viso mi cadono le notti
e anche i giorni mi cadono sul viso.

valguse kaif, uute lehtede kaif, lõhnade kaif, uute tekstide kaif, uue keele kaif…

ma haaran kaasa vahuveinipudeli vaid rituaali, mitte joovastuse pärast, ma ei saaks olla rohkem joobes.

**

BIOGRAPHY: Toyen – Artist

uus lemmik ehitusnaine

https://www.youtube.com/user/AprilWilkersonDIY/videos

artikkel

Vapaa radikaali

Dokumenteerida luulega

     Mõnu taga helendab tõde
Triin Soomets

kujundiga, mis on päris ja ise tulnud me juurde. Tulla tagasi sõna juurde, kui mõni on veel oma.

*

Üritan ikkagi kirjutada, ka mitte omas keeles, aga juba on pildifaas. Siis tuleb teha pilti.

*

Neist purudest, mis iha laualt kukuvad, neist saaks söönuks terve linn, terve Berliin, ja Tallinn takkapihta. Kui oleks jaksu kui hommikune tänavapühkija teiste järel ja eel terad kokku pühkida.

 

 

Vähemalt kolm muna

Vabariigi altarile

This slideshow requires JavaScript.

Kunstnikke!

Viimastel nädalatel olen otsinud trans ja queer illustraatoreid publikatsioonidele (raportid ja üldharivad infotrükised :) ), mille koostamise või toimetamise kallal juba pea aasta töötan.

Berliinis elava ja töötava Rory Midhani töid:

http://www.rorymidhani.com/

Laulud Hebele

Trumpi kohta kirjutatud artiklite kõrvale on kosutav lugeda sellist järelehüüet.

Mäletan oma esimesi kohtumisi läänest tulnud inimestega 90ndate alguses. Olime nagu põhjuseta vangistatud, kes tahtsid ukse avanedes ebaõiglusest kogu maailmale teada anda. Pettumusega sain peatselt aru, et minu või meie lugu ei olnud midagi, mida nii hõlpsalt saaks seltskondliku olengu käigus arusaadavalt edasi anda. Ka kõige traagilisem noot jutustaja hääles ning suure veenmisjõuga seletatu ei jõudnud kuulajale kohale. Nagu ei mõistetud minu silmis minu järjest täpsemateks ning kuivemateks ajalookirjeldusteks kujunevaid jutustusi, millega üritasin pakkuda kuulajale mugavamat ärakuulaja rolli. Toona panin selle “lääne inimeste” moraalse ja intellektuaalse loiduse ning ka üldise lotakil olemise viisi süüks (tihti tundsin siis, et pean hoidma tagasi enda sees mäslevat kirglikku soovi paisata endast teise peale/ette kõik kõige tähtsam, tugevam oma teadmises ja kogemuses, et sobituda sordiini all kulgevate seltskonnakaaslaste sekka). Hiljem, pärast sadu palgest palgesse kohtumisi kultuuripiiride eripoolte esindajate vahel, kui veendusin, et lääneliku seltskondliku suhtluse etiketti ei kuulu kirglikult räägitud ning inimliku suhtluse baastundele – empaatiale – apelleeriv vägivaldne lugu, kui jutustaja ei suuda end kogejast distantseerida, mis lubaks suhtuda räägitusse kui lihtsalt loosse, mis on kurioosne, meelelahutuslik või isegi naljakas, ning pärast mõnevõrra küpsema ja talitsetuma suhtlusmaneeri omandamist, tunnen endiselt vahel, et on kohatu võimatu vastata ausalt küsimustele: Mida tähendas elada Eestis II ms ajal või pärast sõda? Mis siis ikkagi juhtus? Mida oli teie-kogemuses teistsugust meie-kogemusest? Mis oli/on see suur narratiiv, mis sinu või sinu pere elu määras ja määrab? (Nii täpset küsimust ei osanud tavaliselt keegi küsida, ise eeldasin vahel, et küsitakse just selle järele).

Viimased kümme aastat olen olnud tihti ka ise küsija oma hiina, valgevene, vene jt rahvustest tuttavate vastas. Olen tundnud endas õrna õlaväristust, kui vestluskaaslane enda või oma lähedaste äärmuslikest kogemustest rääkides jõuab sõnadega väljendamatu piirialale, transitaolisesse jutustaja positsiooni, kus kogetut peab rohkem kui sõnad andma edasi häälevibra, emotsiooni sumbuv sõnatus. Sõnatus on tsivilisatsiooni piir. Kogetu sõna mõistmise alus. Vene transaktivist ütleb 80ndate keskel Lääne-Euroopas või Eestis sündinud inimestele, et vabadust ei ole, sõna kasutamise eest võib vangi minna ning ma näen kuulajate nägudelt, et nad ei mõista, mida kuulevad, nende kogemuses ei ole midagi, millega neid sõnu mõistetavaks muuta. Märgin selle momendi enese jaoks ning üritan viia jutu seltskondlikult kütkestavamatele teemadele, milles egoistlikult kalambuuritseda.

Milleks kirjutada/Milleks uskuda

ma ei viitsi kirjutada, sest keegi ei viitsi lugeda. lugemine on muutunud intiimseks ja salajaseks nagu usk, millest ei tohi rääkida, sest see võib solvata, olla pealetükkiv või ohustada teise ateismi. kui ma ütlen, et kas sa juba Lauristini uut mälestusteraamatut oled lugenud, paljastub sinu rumalus, laiskus, pimedus vms, kui sa ei ole sellest teadlik. aga see ei kõlba seltskonnas.

suhe jumalasse ja selle isiklikkus on nüüdisajal nagu suhe raamatutesse, ta võib olla su elus, aga peab olema peidetud. kas olete näinud mõnda “kauni kodu” pilti ajakirjas, kus oleks raamatuid (suured kuuma kohvitassi alused klantsalbumid ei lähe arvesse), veel hullem kui piibel, pühapilt või kodune altar (minu lapsepõlvekodudes ei olnud altareid, küll aga meie lähedastel peresõpradel läti pastoritel, – see mõte ja pilt kodualtarist võlusid mind lapsena väga, nii et olen oma täiskasvanukodudes tihti midagi altarilaadset sisse seadnud (vahel on see vaid mu vannitoa lookas meigilaud, mille kohal ma ise elusa Maarja-ikoonina kõrgun; vahel ostan altarile spontaanseid lisasid, kui on olnud väga hea seks vms, mis väärib ikooniostu).).)

*

olen intiimse ja väikse, väga suletud lugemisklubi liige, mis vaagub juba mõni aasta surmaagoonias – elulaad ja keskkond ei soosi meie tegevust. juba kuid planeerin alustada kirjanduslikku salongi, mõte peab aga ootama, sest mu varade likviidsus on oluliselt vähenenud ning ma ei saaks  inimeste kokkutulemise tõelisi peibutusi pakkuda (kes tuleks kohale vaid tänu avanevale võimalusele rääkida kirjandusest!).

Peaksid rohkem magama

Raamatus:

Anna

Ma pidin olema viis või kuus, vaatasime telerist 35. aasta Kareninat Garboga. Ma ei saanud hästi aru ja palusin vanaemal seletada, millest film on. Ta võttis Anna Karenina loo kokku umbes kolme lausega, täpselt, tihedalt ja kuivalt – armastus, abielu, laps ja suitsiid. Aastaid elasin ma selle ettekujutusega Kareninast, kuni ma sain teada tõe.

Lahtristame siis juba kõik teema kaupa ning ööklubiinimesed ei pääse kirjutama teadmiseks süvenenud ja peenete nüanssidega kirjutiste autori, feministliku teoreetiku mõtetest. Tegelikult juhtunud elu kujutamise risustamine ja robustsuse aste on jälestusväärne. Ma arvan, et minu üleskutse praegu ja ka aastaid varem on olnud täielikult boikoteerida teatud väljaandeid. Ma pööran oma näo sellest ära.

Hoida oma mälupiltide värve kõigi toonidega värelemas, inimeste kõne ja selle kõrgus koos pildiga nende näost lähenemas minu näole, tema huuli kõverdumas rääkides kergelt vasakule, hambaid, silmi, mille ripsmed on kooldunud sirgelt üles.Ta kõnetas mind. Sa kõnetasid mind. Millest me rääkisime? Ja veel sada aistingut selle sündmuse ümber, sees ja tuumas.