Vahel piisab vähesest, et keegi ehmuks. Üritan endale sisendada, et need, kes ründavad, on ise hirmunud, ehkki nad tekitavad oma vaenulikkusega ka minus hirmu. Vt kuidas Stewart nendega ümber käib:
https://www.youtube.com/watch?v=zZ2wLJWIOn8
PS Endiselt valitseb meedias patriarhaalne mõtteviis, et noor ja ilus naine peaks isastega silmitsi olles olema allaheitlik. Lesbidele, iseseisvatele ja sõnakatele naistele üldjuhul ei andestata. Ka Eesti meedia on seda täis.
Piilude aastapäev, aga seda tähistatakse sel korral suvel kuskil Emajõe kaldal kõrgema künka peal. Olen üks esimestest saabujatest ja lähenen peopaigale künka jalamilt, kus on kahene puust kemps, mida tahan enne pidu külastada. Eemalt on lähenemas endine president (koos E-ga?), kes liigub aeglaselt ja rõhutatud väärikusega oma saatjaskonna ees, suur kõht õõtsumas, absoluutselt kindel enda teistest üleolekus. Kempsujärjekorras näen põhikooli klassikaaslast Kai-Lyt, keda tervitades teesklen, et mul on rõõm teda näha ning huvi tema käekäigu vastu.
Saabuvad külalised suunduvad künka tipu poole. Pelgan mäkke tõusta, sest kui juba kohale jõuda, siis peab ka suhtlema. Kes teab, kas seal on üldse ühtegi tuttavat või mulle huvipakkuvat inimest.
Korraga on mu ees mitmerealine maantee, mis on ilmatu suures valgustatud tunnelis, ja on külm aeg. Kõrvuti reas on 6-7 autot, millest kaks on mustad lahtise katusega Bentley 8-liitrised aastast 1930. Autodes istuvad keskealised seltsivennad, kõik tumehallides villastes mantlites, enamikel on peas torukübarad, nagu suunduks nad ballile.
Autod liiguvad aeglaselt, mehed on heatujulised, nad hõiguvad tuttavatele tervitusi, naljatlevad. Olen ühe pika blondi mehe käevangus. Tajun, et ta on Ugalast, st ülikooli ajal ei saanud ta mulle erootilist huvi pakkuda. Nüüd käib ta küll, seda enam, et nüüd on ta seotud pigem seltsiga. Autodes on tal tuttavaid. Mehed rõõmustavad teda nähes. Mulle saab automeestelt osaks aupaklik tähelepanu vaid seetõttu, et olen lugupeetud omapoisi naissoost kaaslane.
Minu eestvõtmisel peame minema autode liikumisega vastassuunas – midagi või kedagi ära tooma. Autodes otsustatakse, et nad tulevad meiega. Olen kõige ees, minu järel on teineteise sabas kaks Bentleyt. Mul on seljas mu beež villane talvemantel. Autod on mulle liiga lähedal, tulevad peaaegu kandadele. Nad määrivad mind ehk ära? Sõidavad mulle sisse? Siis on mu blond kaaslane taas mu kõrval. Mu keha lõtvub ja toetan end tagasihoidmata mehe käsivarrele. Tunnen end taas turvaliselt.
Sest keskeas teavad inimesed üldjuhul, mida nad tahavad, naisteajakirjas öeldaks “teab, mida suhtelt ootab”. Teavad ka, mida nad suhtega seoses ei soovi oma ellu. See tingib teisele inimesele pragmaatilise, sihtotstarbelise või omakasupüüdliku lähenemise. Ja see välistab omakorda armastuse, sest siiani oleme meie kultuuris määratlenud armastust eelloetletud motiivide vastandina.
On võimalik, et heteronaiste hulgas on pragmaatilisus eriti levinud, see morjendab aga heteromehi, kelles on erakordselt sageli, isegi vanemas keskeas, säilinud naiivne usk, et keegi võiks tahta neid tervenisti ja nii nagu nad on. Heteronaistele aga piisab sellest, kui nende jumaldamist partneri poolt enam-vähem tõepäraselt ja regulaarselt eteldaks.
*
Kahtlemata kohtles ta teisi inimesi kui vahendeid, empaatiat ja inimestevahelist solidaarsust suutis ta tunda vaid abstraktsemal grupi tasandil – näiteks oli ta solidaarne naiste, seksuaalvähemuste ja puudega inimestega. Talle oli enesestmõistetav, et abordiõiguse eest tuli tänaval marssida, kõik uued eluruume sisaldavad hooned tuli ratastooli kasutajale juurdepääsuga varustada; kui arendajad selle nõude vastu sõdisid, tuli neid määruste, ettekirjutuste ja kohtuasjadega pitsitada. Liikumispuudega inimesi tuli neid nende võitluses igal moel toetada, tal ei olnud võitluskaaslaste ettevõtmistesse panustades kahju oma energiast ega ajast. Konkreetne teine inimene, olgu vend, vanem, armuke või kolleeg, oli aga harva ta silmis “ligimene”, st keegi, kelle ängi ja puudusi ta lõpuni välja kannatada oleks suutnud. Ta sõbrunes naistega, kes olid talle sarnased – intellektuaalsete või kunstiliste ambitsioonidega karjäärinaised, kes ei põlanud isegi sõprussuhetes kasutada teist inimest enda huvides, nende alluvad ja kolleegid pidid nii ehk nii nende sirgjoonelise elust läbi liikumise diktaadile alluma, olema sõnakuulelikud ja hästitöötavad isikupäratud mutrid nende ettevõtmiste suures detailideni läbimõeldud skeemis. Lõppeks oli ka sõprus inimlik vajadus, mille rahuldamist pidi keegi nagu iga teistki teenust pakkuma.
Nii et kui ta nende esimese kohtingu õhtul mehe kerge eine ja seksi eesmärgil enda koju tõi, oli ta üllatunud, kui ta üle köögilaua meest kuulates ja vaadates teise vastu suurt õrnust tundis – seda ei olnud temaga enne seksi ja seksiga kaasnevat oksitotsiini laengut kunagi juhtunud. Ootamatu tundmus tõi kaasa tavapäratu käitumise. Kui mees öösel kella kolme paiku koju hakkas asutama – ta ei suutvat elevuse ja uudsuse tõttu äsja kohatud inimese kõrval magada -, vastas tema, tavapäraselt koduukse lukustamist päevas vähemalt kümme korda kontrolliv sundkäituja, läbi une muretult, et mingu aga, uks las jääda lahti, sest ega keegi siia sellisel tunnil ei tule. Õrnus, muretus ja siiras huvi teineteise vastu piirdus neil selle esimese õhtuga. Sealt edasi läks kõik allamäge. Ta süüdistas selles ennast, nende lapsepõlve kogemusi, samuti vanust (nad mõlemad olid viiekümne lähedal).
Esimene päev on kökimöki, kui teine päev on lähenemine tõugete epitsentrile, “pärisvalule”. Kolmas päev on järeltõugete ootus ja hirm uue hävitustöö ees, sest majakesel jooksevad vundamendist räästani pikilõhed – kas onn peab enam väiksemalegi värinale vastu? Kolmandal läheb mõte detonaatori peale, aga ega jaksu plaani, kui see peaks ka olemas olema, ellu viia pole.
Halastusharakiri – kaunis uudissõna, mida sõbrannale kohvikus oma seisundi kirjeldamiseks öelda. Ridentem dicere verum.
Enesele halastamist võib harjutada veel aastakümneid, võib aga kujutleda ka teist finaalet. Ehk leidub banaalne rohi – nt hormonaalne plaaster, mida reie siseküljele kleepida, ja mis elu uueks loob, nii et ta leiab endas jaksu asutada uus akadeemia, kolida Põhja-Ameerikasse ja naituda üdini positiivse ja eduka, ehkki natuke lihtsameelse, hollandlasega. Uues kodanlikus elus ei pea ta iial kartma läbikukkumist, valu ega puudust.
Vaata, su lugu ei pea olema kurb ega nukra lõpuga! Valu ei pea lõputult kannatama. https://migrainetrust.org/news/migraine-and-perimenopause/
Ootan seda hetke tulevikus, kui ollakse küllastunud müütamiseks pakendatud hampelmannidest (nad on kõikjal, sh avaliku sektori kõrgetes ametites). Nüüd tahetakse rahvusraamatukogu muuta kohaks, mis oleks Tarbijale meelepärane (mitu nädalat on erinevad onukesed seda juttu ääriveeri veeretanud). Kuis jääb aga lugejatega?
Klaasliftidest, mis siledaid poisse, hoolimata nende erialase ettevalmistuse puudusest, kiiresti, kaugemale, kõrgemale viivad, ei räägigi. Võimalik, et saan selle teema endasse surumisest maohaavad.
Hoiatus: järgneva lugemine võib ärritada
*
Kõigi valdade keskealised naised, kes peavad taluma ebapädeva noore meesjuhi alluvuses töötamist, ühinege!
Filed under Seks&Sugu
alguses ja lõpus etendavad seksi pea kõik, v.a võibolla väga robustsed või purjus inimesed, kelle võlu ja piin teistele peitubki nende autentsuses (jutumärgid?).
X.1 etendas, X.2 etendas, X.3 etendas jne jne.
Põhjuseid on palju. Alguse närvi saab maha varasemat mina, filmitegelasi jt ahvides. Või loodetakse närvi maandada ja varjata tegudega – nt, ma haaran kuraasikalt su reitest, tõmban need laiali ja sukeldun oma näoga su seksi keskmesse, sul ei ole aega märgata mu ebakindlust ja ärevust. Võibolla ei vasta sa lõpuni mu ihadele, ometi oled juba mu voodis, mis tõttu ma pean mängu kaasa tegema, mängima, et ma tahan sind, tahan, et sa tahad mind jne jne.
Mäng ja etendus on alati nähtavad ja kohutavad korraks kaasetendajat, kes on ühtlasi ka pealtvaataja. “Kas ta tegelikult ei taha mind, et näitleb kirge?” küsib kahtluseuss minu sees. Mängu ei saa aga pooleli jätta, sest eduka mängu reegel nõuab mängu sisse minekut, ükskõik mis vahenditega. Kui mina vaatlen, st minagi pole autentselt ja täienisti mängus, st pean rohkem pingutama, mitte märkama teise eneseabinippe, sest mis muud on fake it till you make it meetod.
(Narkissose etteheide nipitamisele tuleb kahtlusest, et iha ei ole tõeline – vaene poiss ei suuda end ise rahustada. Nii nõuab ta autentsust ja ikka ja üha selle tõestamist. Aga jätame ta/end piinlema.)
X.4 oli kohmakas etendaja, nii kohmakas, et hakka või arvama, et too kobakäpp on autentne. Ajaga ei läinud see palju paremaks. Ometi oli hetki, kui ta jõudis mängu abil endani, seda selgem oli trikitamise katkemine ja tõelise algus. Need “tõelisuse” hetked ei olnud aga väärt neid ümbritseva tekitatud piina.
Mind masendab Kallase skandaali kajastuse lugemine – vihased petetud onukesed ajakirjanike ja opositsioonipingil – nagu oleks nende pealkirjade ja artiklite lugemine pöidla vajutus hellale kohale mu enda kehas, meenutus ühest annus horribilisest ja ebamäärasest tajust, et osades meestes toob neist mõjukamal positsioonil oleva või lihtsalt andekama naise kritiseerimise võimalus välja eripärase sadismi ja alateadliku kinnisidee taastada vana ja läppunud sugude võimutasakaalutus. (Võimalik, et ma olen seetõttu erapoolik ning tajun Kallase teadmatuse ja tema abikaasa nurjatuse ohtlikkust valesti, pisendan eksimust jms. Ehkki, on huvitav, et sõna ei ole võtnud juristid (sest KAPO hinnang on olnud nii kõigutamatu?), vaid üks politoloog on kirjutanud pikemalt ja sedagi pigem neutraliseerivalt, J. Adams hämas pikalt, aga ütles siiski välja ilmse tõe, et põhiseaduse järgi ei pea PM päris igasse komisjoni koheselt tormama, aga lehepealkirjade järgi oli Eesti demokraatia juba ohus jne jne.)
Turgutan end lugedes Patricia Highsmithi kohta (milline veetlev koletis, keda oma teelauda paluda!), vaatan videoid USA sõltlaste ja PTSDiga õnnetute kohta ja lasen oma empaatial kõiki neid emmata. Siia panen aga ühe vaimuka Lastetu Naise – humorist Leslie Liao.
A.H. viis mind galeriisse, mis oli veel kuum koht, aga mitte enam uudsus; nagu ikka olin seisnud vastu survele avastada uut, mis kõigile meeldis. Ruumid olid väikesed, eksponeeritud teosed polnud midagi enneolematut. Ruumid olid täis nooremapoolset kunstihuvilist rahvast. Järsku juhatas A.H. mind galerii suurima aknani, mis avanes meres laiuvale kunstiväljale. Olin ruumis olles tajunud, et seal on aken, et seal on midagi vaadata, aga ei olnud julgenud astuda enesekindlalt selle juurde, et vaadata.
Aknavaade reetis, et oleme väga kõrgel. Siit vaadates oli Tallinna linnahall meie all ja kõik rajatised ja teosed selle ümber nagu peopesal. Vaade rabas mind – tasases tumedas vees olid betoonist ja kivist geomeetrilised elemendid, ka linnahall paistis sellisena. Iga kujund või ese eraldi oli kaunis. Vette rajatud kunsti- või arhitektuuriaed oli teostest rikas, aga moodustas mustrite, kompositsiooni, stiili ja esteetilise pinge poolest siiski terviku.
Esmalt nautisin üldvaadet. Kui kõrgel peame olema, et seda kõike linnulennult näha? Kuidas on võimalik, et ma ei ole sellise ime vastu varem huvi tundnud? See on olnud Tallinnas ja ma ei olnud seda veel näinud! Ruumis hakkas rääkima galerist – umbes 50aastane lühikestes pükstes ja maikas päevitunud mehelik naine, kelle lühikesed blondid juuksed olid higist või niiskusest sorakil. Tema tõsise ilmega räägitud jutt oli sisendusjõuline selles mõttes, et ta oli justkui kogu oma olemisega selles, millest rääkis – oma galerii kunst, kunst üldse. Nagu oleks kunst tema jaoks ainuke tähelepanu vääriv fenomen, nagu erutaks ja paeluks kunst teda igal hetkel täielikult. Ta hääl oli madal, rääkides ei vaadanud ta kellelegi otsa. Ta ütles, et peab sinna alla minema, st vees laiuvale kunstiväljale, et kohtuda kliendiga. Tal olid juba jalas kummisäärikud. Võimalik, et see oli A.H., kes seejärel akna juures mu tähelepanu erinevatele töödele juhtis – nüüd sai vabamalt teostest rääkida, galerist oli all vees.
Vees olid betoonpontoonid, millest astusid üle mustadesse ülikondadesse riietatud puhkpille käes hoidvad orkestrandid. Nad kõik olid mehed. Mehed justkui puhusid pille ja muudkuid astusid üksteise järel ringiratast pontoonile, nagu oleks see nende teed takistav kivi, ja siis tagasi vette. Nad olid rõõmsad. Ma ei küsinud midagi, nt seda, kas performance on vaid täna ja praegu või kui kaua nad oma ülikondi ja kingi lirtsutada kavatsevad. Kas kellelegi läks üldse korda, et keegi etendust näeks? Peale minu ja A.H., kes me aknast seda jälgisime, ei olnud pealtvaatajaid.
*
Jätan mõned detailid rääkimata. Nagu ikka läheb unenägu üle teiseks unenäoks, mis leiab aset teises ruumis – maamajas. Mul on afäär Jaan Tättega, paralleelselt intiimsusele, mida temaga teki all kogen – liigkiire seemnepurse veel enne kui jõuan ta türa oma suhu võtta – naljatlen ka oma sõbra M.-iga, et kes oleks arvanud, et inimene, kes ei või kannatada Tätte laule, alustab temaga armuafääri. Samas ei ole Tätte unenäos tema ise, vaid tema vanuses meeste sümbol – võibolla ka välimuse sarnasuselt viide mõnele mu päriseksile. Maamaja ja selle atmosfäär (pigem segamini ja pime), nagu ka seks ja kogetud seksuaalse ja emotsionaalse rahuldamatuse tunne, on pigem rusuvad – intiimsus ongi alati ebaturvaline.
Filed under Kunst, Seks&Sugu, Unenägu, Vananemine
on eelkõige see, et nagu seni on meesjuhtide kõrval olnud neid toetavad taustamängijad, ei saa ka naised juhtida nii, et nende partneritel on võimuambitsioonid, olgu majanduses või poliitikas. Eriti nõme oleks see, kui võimekas peaminister läheb põhja oma (rumala/ahne…vms) mehe pärast.
et ihaldada võimu, et teostada võimu, et võistelda, et kavandada, et saboteerida konkurente jne jne.
Naasen algeliste essentsialistlike “tõdede” juurde, et ka neid hüpoteesina testida, sest why not – ma olen selle teemaga nii kaua tegelenud, et ma luban endale juba pea igas seltskonnas vana värvika matrooni/muti iseäratsevat käitumist* (ma tean paremini, ma võin väljenduda seksistlikult, sest ma juba ise olen meta, mitte ei vaja meta-analüüsi jne jne). Sest ma kuulasin täna läbi ukse P. kõne mingi prantsuse vennaga, kellega ta peab lipitsema, oma n-ö madalama mehe positsiooni taluma, ja see on tülgastav. Püüan meenutada, kas naiste vahel esineb seda ka. Esineb, aga harva, sest neil pole võimu, võim on nende käeulatusest väljas ja nad on õppinud (!) seda mitte ihaldama, seda põlastama nagu mina just tegin. Pole lihtsamat kui töötada vaid naistega, keegi ei tundle ega tõmble koosolekutel nagu mehed seda pea alati oma egodega seoses teevad, kohe saab asja juurde minna, kohe tehakse töö ära jne jne. St olen sarnane meesjuhile, kes eelistab töötada agarate naisalluvatega, kes ka tööd teevad.
—* ja selle kõrval vaatan lakke ja torutan huuli, kui mõni mu voodi kandidaat hakkab mulle soost või naistest-meestest rääkima. Ma ei kuulnud seda, kallike, st ei pea vaidlema ega sind parandama.
“Mõnest Schumanni tšellopalast oli ta sõna otseses mõttes hingetuks jäänud, oli, hüsteeriaklomp kurgus, lämbunud; kõige rohkem olid aga Schuberti laulud teda vapustanud, endast välja viinud ja jätnud ta siis jõuetusse justkui närvifluidumi kaotuse, hinge müstilise joobumuse järel.
See muusika tungis värisema panevalt talle luusse ja lihasse ning keerutas üles lõputul hulgal ununenud kannatusi, vanu tüdimusi ta südamest, mis ka ise imestas, et suutis nii palju ebamäärast vaeva, nii palju ähmast valu endasse mahutada. See meeleheitemuusika, mis kisendas otse olemise sügavaimast sügavikust, kohutas teda ja samas ka hurmas. Iial ei olnud ta saanud neuroosipisarateta silmis laulda “Tütarlapse kaebelaulu”, sest selles nutulaulus oli midagi enamat kui südamevalu, midagi rebestavat, mis keeras ta sisemuse pahupidi, midagi sellist nagu armastuse lõpp kõnnumaal.”
Äraspidi, lk 180
*
Eile palus ta luba tulla kl 22 mu juurde, sest vajas ärasõidu eelõhtul õigusnõu. Eks näis, mis “õigusnõu” pühapäeva õhtul vajatakse, mõtlesin. Ta astus mureliku näoga tuppa ja hakkas küsima oma pensioniaastate ülekandmise kohta. Jäin talle klaasja pilguga otsa vaatama. (Muuseas märkasin ehtendalikult, et ülalt tulevas valguses on tal ninaks tõesti kole “kartul” – ei tea, kas meie lastel oleks tema või minu nina?) Olen hetkega valmis ärrituma, siis tuleb meelde, et esmalt peab küsima, kas ta kõht on täis, on ta maganud, kas pimeduses kardab ta, et “kapist tuleb keegi”. Terve nädalavahetuse oli ta pensioniõiguste põletava teema vaagimise kõrval praadinud end süüdistustega, et ta ei austa mind piisavalt, et ta ei ole “oma elu enda kätesse võtnud”. Oh neid pelglik-peitupugeva kiindumusmustriga* mehe enesepiinu! Vastasin, et ärgu muretsegu, ei oota, et temaga altari ette saaks, aga casual nuss peab tähendama draama puudumist. Kui unes ilmuv paksu kõhuga preester, kel üle rinna jeesuslapsega Maarja tätoveering, ei võta teda me keppimise tõttu enam pihile, võime iga kell patustamise lõpetada. Keskpärase naudingu hääbumine kõnnumaal.
*fearful avoidant ehk FA
Mu vana sõbra T. pulm. Laulatuse hommikul istume kolm-neli naist ja mõned noormehed pruudi juures. Pruut kardab ja käitub nagu hüsteerias laps, ronib jalgadega toolile, endal silmad punnis, ta pole ka veel pulmarõivais. Ta pole sel momendil ilus ja ma mõtlen, et kui keegi vajaks veenmist, et ei tasu abielluda, siis juuresolev pilt aitaks. Mõtlen toas olevate noormeeste peale, et neil läheb küll pärast selle triangli nägemist vaeva, et iial abielluda.
Siis on T. imeõhukeses sirge lõikega ja kandilise kaelaauguga linases kleidis. Ilus suvekleit, mõtlen, aga mitte pulmakleidi mõõtu. Ta on ülevoolavalt õnnelik nagu 16aastane äsjaarmunu. Nuputan, kas ta ikka abiellub selle sama mehega, keda tal tean aastaid olevat. Ei, peigmees ongi uus! Veel noorem ja hulluksajavam kui varasem! Peale pruudi on peigmees ajanud hulluks ka mu geist sõbra A. See ei selgu aga kohe.
A. on ka päriselus kaunis ja elav, aga unepulmas ilmub ta mu ette nagu narkopilves 20aastane. Ta tume jume on veelgi tumedam, ta mustad juuksed on pikad – noor Paganini! Jälgin muutust temas ja teen paari inimese ees nalja, et A. on küll oma hinge kuradile müünud, kuidas muidu ta nii noor välja näeks. A. vaatab kurjalt mulle silma sisse. Ta jookseb pulmapaviljonis ringi nagu arutu nooruk. Mõistan, et ta on hoopis armunud ja et ihaldatu peab olema T. peigmees! Üritan missmarple´ikult tõe jälile saada. Võibolla tuleks sõpra tagasi hoida või pruuti hoiatada?
Pulmi peetakse Võru kesklinna uhkes Linnahalli meenutavas kultuurimajas. T. pulm oleks justkui Võru linna suursündmus. Kesklinn on täis pulmalisi ja elevust on palju.
Olen T. sõbra kodus, kust hakatakse koos minema pulmapaika. Lapsed on kenasti riides, naised on pikkades kirjudes sitsikleitides. Kodus tehakse enne lahkumist veel üks lauluringmäng, mida ebamääraselt kaasa tammun. Imetlen ilusaid inimesi ja nende kaunist kodu. Võru “linnahalli” jõuan liiga vara. Kõmbin ringi ja jälgin A. tegemisi.
Siis algaks justkui uus unenägu. Abielluma hakkab A. Ja naisega! Tunnen, et pean A.-ga kindlasti rääkida saama – kas ta ikka adub, et abiellub naisega, st tema “pruut” pole teda hullutanud noormees – T. peigmees. A. on nagu äratehtud, ja minul on missioon ta silmad avada.
Unenägude vältel ei näe ma kordagi selgelt T. peigmeest ega A. pruuti.
Filed under Seks&Sugu
Hoolitsemise, kasimise, inimputitamise töö juures ei ole kõige nüridam selle korduvus või vältimatus, või see, et selline töö ei ehita ega loo midagi uut (S. de Beauvoiri argument), vaid see, et puudub võimalus transtsendentseks kogemuseks, kui ei olda just noor pühak või masohhist, kes loodab ülenduda alandumises ja teenimises.
Kui ma jälgin oma sisekõne, mis taandub üha enam mentaalmärkmete tegemiseks hooldatavale sobivate toiduainete, ostunimekirja, teha vajavate ülesannete jms argisita kohta, siis alles mõistan päriselt, kuidas reproduktiivtöö* on täitnud naiste elud – nende aja, mõtted ja olemise – täienisti, nii et energiat ei jätku millekski muuks. Küsima ei peaks, kus on naissoost mozartid või hegelid, vaid imestama peaks, kuidas on saanud võimalikuks wollstonecraftid, austenid ja beauvoirid. Imestama peaks, kuidas ei ole rohkem naisi jälgi nüriduse vastu mässu tõstnud, selle eest põgenenud.
Nooremana Beauvoiri kohta lugedes itsitasin selle üle, et Beauvoir ei olnud nõus oma kallimatega kokku elama, teatud perioodi elas hotellis, et ei peaks tegema ühtegi kodutööd jne. Nüüd näen sellises elukorralduses ainuvõimalikku läbinägelikku ratsionaalsust. Mõelda, et olen hetketi lubanud end titepalaviku valda mõtlemata, millise väljakannatamatu ebamugavuse üks imik mu ellu tooks! Kui osa haridusest oleks mõnekuine reproduktiivtöö praktika, laseks suurem osa inimesi end steriliseerida.
*Silvia Federici mõiste.
Päris lugu on siin taustal – gigantseid mängutürasid, mis sulle nii palju rõõmu on valmistanud, valmistavad väsinud nägudega ja eeldatavasti madala palgaga keskealised ja vanad naised. Miks ei ole glamuuri ega lõbu ilma vahetustega töö, liinitootmise, mürgiste aurude, ametiühingusse astunute kottimiseta..
https://www.glamour.com/video/watch/meet-the-woman-who-designs-your-sex-toys
Joonealune:
Jah, Berliinis elades me käisime siin https://other-nature.de/, aga tõele au andes ei jaksanud me sealt oma varustust osta.
näitus 