Päev, mil kägu kukkus

lakkamatult

õhtu, lähen mööda teed vana surnuaia poole. Teel kihulaste parved, uus linnuhääl, kujutan ette kõige jälgimat vägivalda, hämardub, naat on kõrge, ristid paistavad vaevu, kägu kukub lakkamatult, äkki kostab surnuaia tagant oksade praksatusi, ei saa olla inimene, mitu inimest?, terve sõjavägi surnute vaime, kägu kukub kõigist ilmakaartest, kõrvulukustavalt, katan kõrvad kinni, käo-kuku on mu sissepiiranud, ma ei ole seekord pussy!, see saab olla vaid loom, nad liiguvad, ronin kalmistu kiviaiale – metsseakari, pere – kaks suurt ja mitu beebit, esimesel hetkel mõtlen nende võnkuvaid turjasid vaadates, et paarituvad, aga see oleks liiga hea et olla tõsi – surnuaia taga sigade orgia – ja siis näengi väikseid. Otsivad toitu ja nõksutavad end mõnust. Lapsed jooksevad arutust rõõmust ringiratast. Õnnelik pere.

Tagasiteel ei karda. Näen esimest korda kakku. Haaran aparaadi järele ja ta pöördub ning lendab ära. Ega ta rumal ei ole.

Pildistan sääski, aga peale jääb Karja kirik.

Aias on ikka paks pilv roosilõhna – õunad õitsevad, õitsevad, õitsevad, juba pudenevad, miks te juba?, parim aeg, kõik on veel ees, kõik on juba möödas.