Kväär

Arutasime suvel erinevaid võimalusi, kuidas queer’i tõlkida (kõverseksuaalsus, keerdseksuaalsus, millest tuli ing k kõlale sarnane uussõna kväärseksuaalsus (ja nimisõnana kväärik(ud – pl)), ka väärseksuaalsus?, kaldseksuaalsus jpm), aga kõige parem (ja lähedane soome pervo’le?), sest väljendab halvakspanu, mida see sõna algselt väljendas, on vist värdseksuaalsus. Ka omadussõnana saab kasutada värd (She’s so queer – Ta on nii kummaline/värd/väärakas). Kahjuks ei midagi briljantset, mida keeleuuenduse võistlusele – sõnausele – saata.

(Nais)kirjanik kirjutab:

Kuid nüüd, tuleb mul õudusega nentida, on kirjandus muutunud eranditult naiselikuks, isegi kui seda kirjutavad mehed. Naiselik tähendab siin jäägitut pühendumist meelelahutusele, äärmist lihtsust, armetust, maalähedust, kõikvõimalikes mõeldamatuteski vormides igavese Tuhkatriinu muinasjutu ümberjutustamist, kus peategelane (ise küll näiteks paks, aga heasüdamlik) läheb mehele printsile.

Veel on väga oluline krimielement, tapmised, sest naised on meestest hulga verejanulisemad…

“Armastuskirjad”

26. septembril 1809 kirjutas Bettina Goethele:

/…/ Sa oled armunud, tõsi, kuid üksnes oma romaanide kangelannadesse; see muudabki sind* minu suhtes nii külmaks. /…/

Kujutasin endale ette, et hakkad mind armastama niipea, kui mind tundma saad, sest ma olen parem ja armastusväärsem kui kogu su romaanide emaste seltskond

/…/ Kas ma pole siis armastusväärsem kui nad kõik? /…/

Goethe vastab:

Sinu etteheiteid ei ole võimalik pareerida, kallis Bettina. Tuleb vaid oma viga tunnistada.

/…/ Ma nõustun sinuga meeleldi, et oled tõesti armastusväärsem olend [pr k tõlgitud enfant – “laps”] kui kõik need, keda olen üritanud luua sinu õdedeks.

/…/ Adjöö; jää mulle lähedaseks [reste-moi proche] ning tee mulle endiselt meelehead.

Bettina kirjutab aga ülaltsiteeritud kirja lõpu poole: Ja suudlused, mis ma sulle annan, kas arvad, et need on kasvanud külluses nagu kirsid puul? /…/ ära kannata sellepärast, et olen asjata su uksele koputanud; võta mind vastu enese südame läheduses. (Pr k-s: ne souffre pas que j’aie frappé inutilement à ta porte; accueille-moi dans l’intimité de ton être.)

* Sina ongi mõlema kirjades väikse tähega.

2. John Littleton : Un pauvre frappe à

Säästlik vs abundantne’

defloreerin õunu – et ei läheks raisku

igast õuna(koore)st üks amps

nii on nad enne lõplikku määndumist toitnud kedagigi – mind

‘’

Prof J. K.-l ei olnud õigus – et kirjutades ei saa öelda üht ja siis vastupidist. Just nii peab käituma – ülim (kulmukergitus) on võida öelda üht ja kohe ka teist – vastupidist. Öelda  mõlemat. Juba seetõttu ei olnud ta geniaalne nagu  prof M. K. Peab kuulama oma õpetajaid, et saaks hiljem nende õpetuse kõrvale heita. Vaim vananeb, kui sellised “tarkuseterad” sissekannetesse tükivad.

‘’’Teksti peab saama kohe siseneda (nagu pornofilmides naisesse, st ilma mehaanilise er(g)utamiseta). Täpsemalt küll: kohe peab olema tahtmine Sellesse siseneda.* (Nt ei saa Tekst “uksel” öelda, millega ta “tegeleb” või mida selles leida on. See oleks tarbetu ja vale.  See ei oleks (enam) kutsuv. Näidata kutsel ära, mida sünnipäevapeol joogiks-söögiks pakutakse või millist muusikat plaanitakse lasta, mis kellani jõmisetakse vms. Keda selline “pidu” veel peibutaks? (Nt: Kas saatkondade kellast-kellani vastuvõtud peibutavad kedagi?).

(Kas tekst on siis pidu? Kas teksti lugemine on astumine (armu-/sugu-)ühtesse (teksti? autoriga?)?)

Naudingu(teoreeti)lisi tekste mitte lõpuni lugenud olles.*

See ei ole feministlik tekst.

See ei ole Tekst, vaid teksti-tekst, vahepala, selgitus, lubadus, vabandus…

Ma olen enda suhtes väga tolerantne, aga ei või teisi kannatada. Ise kirjutada, selle asemel et teisi lugeda. Peaagu kõik need teised, geniaalsed professorid jõuavad niiehknii samadele järeldustele.

(Peaaegu) Kedagi ei huvita teiste hüpped, vaid enda lahtirebimine maast.

___________________________________________________________

‘:D

* See on nüüd küll midagi muud! Juba jõudsin ummikusse. Naist/meest tahad juba enne, kui oled temasse sisenenud. Ja teksti võib ka nii tahta. Teine asi on tegelik sisenemine ja see, mis sellele järgneb. Kas tahe jääb? Kas ta ikka avaneb? Kas sa mahud sisse? Kuigi, need on ikkagi kõik kõrvalküsimused.

* Kas pole need, kes on oma tekstile/teosele “vale” avalause pannud, need samad, kes mõne aasta pärast uuele trükile pika sissejuhatuse kirjutavad.

Väljapääs?

Stroomi rannas, palju rahvast. Pimeneb. Kiirustan koju. Noorte kambad mööduvad, üks poiss riivab meelega mind oma käega. Ähvardan teda politseiga. Liivaribale on ülesrivistatud noorte meeste rivid, nende seas mõned mustanahalised mehed. Ei tahaks ridade vahelt läbi minna, aga mõtlen, et mis ikka… Siis näen võimalust neist eemalt mööduda. Rannal on tribüünid inimesi täis. Meeste read ongi minu kartuse kohaselt kadalipud, see on mäng – jookse nende vahelt läbi ilma et nad sind kätte saaksid ja…  Sisenen rannahoone galerii-käikudesse, see on labürint. Otsin väljapääsu, et ei peaks enam kohtuma purjutavate ähvardavate noortega. Üks, keda olen üritanud vältida (Ära pööra ümber, Sa ei näe mind, Mind ei ole siin), “kutsub” mind pidutsema ja paneb mulle õllepudeli vägisi suule. Ei julge vastu hakata, mõtlen vaid, et mu karskusvanne on murtud. Neelan ühe suutäie. Ta jätab mu rahule.

Rannahoone töötajate riietusruumidest, täis sosistavaid arglikke naisi, jõuan tühjadesse kõrgete lagedega saalidesse. Seintel on sajandi alguse stiilis heledast puust pannood. Pärast mitme saali läbimist saan aru, et välimised seinad on kaetud läbipaistvate ruloodega, mille vahelt saab jälgida kõike, mis toimub galerii käikude vahel. Minu kannul käib vanem prillidega mees, kes kahtlustab, et väljapääsu asemel jõuame Asutuse (see on sanatoorium?  vaimuhaigetele?) juhataja kabinetti ja siis pole meil pääsu. Ta pöördubki tagasi. Ma ei ole nõus randa tagasi minema. Olen pigem valmis kohtuma selle doktoriga, kes jälgib oma patsiente ruloode vahelt. Jõuangi saali, kus inimesed – vanemad hästiriietatud mehed – koos istuvad. Koosviibimist juhatab Jacques Chirac. Mõtlen, kas peaksin kergitama oma odavat rannakübarat. Ütlen: “Bonjour, monsieur Chirac!” Keegi ei pööra mulle tähelepanu. Koosolek saab läbi ja 50ndate stiilis riietatud inimesed valguvad uksest välja Nice’i suure hotelli moodi maja ette, kus portjee kutsub jootraha eest soovijale takso. Mul ei ole raha käepärast, tuleb aga välja, et daamidelt ei võetagi kohe. Minu ees tellib takso üks mees, kuid kui takso saabub, lastakse mind kui daami ette. Otsin portjeele ridikülist raha, mul pole aimugi vana frangi väärtusest, annan talle ilmselgelt liiga suure rahatähe – kümnefrangise.

Taksojuht, James Deani soengu, imala naeratuse ja valge pintsakuga,  on maani täis, sõidab kuidas juhtub ja kukub ühel hetkel üldse ära. Haaran tagaistmelt rooli ja käsin tal kõrvalistmele minna, sest ma ei ulatu tagant pedaalidele. Ta kuuletubki. Ronin ette ja sõidan ise edasi. Teel on lapsed, naised lastega, pean sõitma väga aeglaselt, kõnniteedel, tänavapostidele napikaid tehes…

Oled mul sihikul!

Vaadake Erik Kesselsi ja Joep Eljkensi kogu ühe naise, Ria van Dijki, elukaare fotoalbumit (1936-20…) lõbustuspargi lasketiirus. Aparaat pildistab hetkel, kui oled teinud täpse lasu.

Love Your Body

Veebileht naisi alandavate/objektistavate reklaamide vastu. Vaata: http://loveyourbody.nowfoundation.org/offensiveads.html

Soolise võrdõiguslikkuse seadus – kommenteeritud väljaanne

Ilmus trükis ja on üleval ka veebis: http://www.sm.ee/meie/valjaanded/2010-valjaanded.html

Näitus

„[…] kirjutatu koosneb peaaegu ainult tsitaatidest.“

…

„Mul ei ole midagi öelda, ainult näidata.“

LR 2010/26-29, Lk 186

***

„Ma olen alati olnud nii sõnakuulelik… Justkui saaks sõnakuulelikkusega ennast vabaks osta, osta heakskiitu ja vastuvõttu, mis muidu mulle ei kuulu… Ma olen mänginud sõnakuulelikku ja ise seda osa jälestanud!“

Hirmnd, lk 133

***

Jaani kiriku pingivahed on väga kitsad, otse minu näo ees on ühe naise kukal. Võõra naise kukal. Kas see pidi aitama kaasa kogudusesisesele osadusele? Üritan keskenduda helile, aga aju esitab/tõstatab küsimusi: kas Kiriku/Jumala/(inimese) silmis sünnib inimene (/kõik inimesed) kohe inimesena? Kui ei, siis millal ta selleks saab? Ja kuidas? Millise katsumise või õppimise peab läbima? Kes kirjutas, et ta ei tea, kas ta tunneks ära Jeesuse, kui too tema uksele koputaks. Ristikivi? Kindlasti keegi veel enne Ristikivi. kas sa ei tea, kes see Paks Proua tegelikult on?

***

She had loved his weak watery blood drained from her own.

Ulixes, Lk 33

***

Närviline vaim tahab, et ka keha oleks närb. Närb keha rahustab meelt. Joon nüüd parkides piima ja loen jälle Jesseninit. Vous vous trompez, c’est beau la vie!