Kui ma temaga tuttavaks sain, elas ta Roosikrantsi tänavas, tema koledal raudotsaga voodil lebasid määrdunud linadel alatasa palvehelmed. Ta ei teinud kordagi katset neid padja alla peita. Vahel tundus mulle, et ma ei peaks temaga sellel voodil nussima, roosikrants oli mulle kannatuse, allumise ja vaimse keskendumise sümbol. Tema voodi oli selgelt muuks otstarbeks. Kui temalt küsisin, kas ta teab, mida “roosikrantsi” tähendab, siis vastas ta imestunult, et ei tea, nagu oleks ta just unest ärganud ja aru saanud, et ta elab tänaval, millel on nimi, mis võib midagi tähendada, et ta peaks ümbritseva suhtes huvi üles näitama.

Inimesed elavad oma elusid nagu väiksed loomakesed oma väikses urus, kust jooksevad kitsad tunnelid neile vajalikesse kohtadesse, nagu soojal talvel uuristavad hiired lume all samblasse ja pealmisse külmumata pinnasesse muljetavaldavaid tunnelite võrke, kui lumi sulab, on nende talviste elude kaart sinu aiamaale trükitud. Inimeste igapäevaelu avaldab harva muljet.

inspiratsiooni EELKile

Mida me usume ja kes on meie

Arvan, et lähiajal saab Eestis olema üks avalik vaidlusküsimus usk või usulised veendumused. Eestlased on olnud pikalt uhked, et nad on Euroopa kõige ateistlikum rahvas, kuni selleni välja, et salamisi ollakse uhked, et ristiusk on relvaga siia toodud jms. Teatud pinge usuküsimuses on muidugi olnud alates 90ndatest seoses religioonideõpetusega. See on olnud hirmutav teema eestlasele ning lapsevanemad on kartnud, et see viib usu “vastuvõtmiseni”, nende lapse ateistliku kasvatuse ohustamiseni. See teema on  siiani lõpuni lahti rääkimata.

Ma olen imestanud, et suuremat debatti ei järgnenud paari aasta tagusele uudisele, et nüüd on suurim usk Eestis õigeusk, st õigeusklikena  identifitseerivaid inimesi on rohkem kui luterlasi. Eeldasin, et see kõigutab eestlaste minapilti, aga ei. (See küsimus jäi tähelepanuta nagu vaadatakse Nevski katedraalist mööda ja läbi justkui seda ei seisaks Toompeal. Mul võttis palju aastaid enne kui oma jala sinna tõstsin, sinna oma väliskülalisi viisin.) Euroopasse, ja paratamatult ka Eestisse jõudvad islamiusulised toovad usuküsimuse siiski avalikku debatti. Teame, et KAPO on “kõrgendatud tähelepanuga” jälginud muslemite keskusi Eestis, eeldades, et need on terroristide kasvulavad. Võibolla on see nii, ma ei tea. Oleme väga kaugel sellest, et öelda: Ka islam on on meie usk, st meie hulgas on inimesi, kelle usuline veendumus on koraanist lähtuv õpetus. Kuna seda ei ole tehtud õigeusuga, ma arvan, et kohati isegi luteriusuga mitte, seda raskem saab see olema eestlasele väga tundmatu usuga. (Mind pani mõtlema Taani kuninganna Margrethe Teisega tehtud interjuu Spiegelis, kus ta ütles, et just see, et tal on oma usk, aitab tal paremini mõista teiste usundite esindajaid.)

1968. aastal sai Tarseem Singh Sandha’st esimene sikhist bussijuht Londonis.

Kui olen loengutes kasutanud näiteid, et tööandja üks kohustus – tagada töökeskkonnas võrdne kohtlemine erinevate gruppide esindajatele, sh erinevate usuliste veendumustega inimestele -, hõlmab vabu päevi erinevate konfessioonide pühadekalendrite järgi või puhkepause, et palvetada, ka vormirõivastuses ususümbolite lubamist (miks ei võiks bussijuhi vormirõivastuse juurde käia sikhide turban! Samas, tuletõrjuja küllap ei soovigi kiivri alla oma ususümbolit.), on mõistmatus olnud tohutu. See on muidugi nii paljudes riikides. Samas ei saa ma öelda, et need näited on juriidilised kohustused, kõik need on kohtus vaidlustatavad, st üldjuhul peab need kohtu kaudu välja võitlema, sest palju ei ole neid tööandjaid, kes on valmis usulist paljusust enda kollektiivis taluma. Eks näe.

“Terve mõistus pole seni kedagi kaitsnud ega tee seda edaspidi, kuigi te süütus lapseusus seda loodate, sest ta õigustab inimkonnagi hävitamist. Ta on vähk teie sees, kellele ohverdate kõik. Ta sureb nagu vähk.” (2009, lk 103)

*

Ma loen teda kohati nagu loeksin väikevenna siiraid ja armsaid, aga äärmusesse kalduvaid mõttearendusi, mida ei saa lõpuni tõsiselt võtta. Millest minu matroneerimine? Millest tema viha?

Tähendamissõna armastusest

Jumala kotta läks kaks naist. Esimene naine istus kantsli lähedale. Altarilaste kaunid hääled kõlasid ta lähedal, tema silmad ja pale olid valgustatud küünaldest. Tema mõlemal käel istus auväärseid sirge seljaga mehi, kelle silmad olid selged ja kes talle julgustavalt naeratasid. Ta kuulis vaid Jumalale sõnatud kiitust ning tema süda täitus rõõmu, tänutunde ja armastusega.

Teine naine istus pelglikult kõige tagumisse pingiritta. Tema naabreiks olid väsinud vanad mehed, nende ihu lehkas tööst ning nad olid kirikusse tulnud oma naiste utsitusel. Mehed nohisesid ja nihelesid, sest nad ei mõistnud hinnata laulu ilu ega lauljate oskuslikkust. Vaevaga püüdis teine naine kuulata hümne, jälgida kiidusõnu, ilma et vanakeste ohked teda seganud oleks. Tema pilk jäi ikka püsima tüdinud pilkudega meestele, ta kuulis iga ninapahinat ja laul kaugenes temast üha. Jumalale ja ilule lähemale ihates, pahandas ta mõttes meeste peale – nemad takistasid tema südamel avanemast. Siin samas kiriku sammaste vahel tahtis ta nohiseja kaela kallale minna. Isegi siin eksida tapmisest hoidumise käsu vastu!

Eks ole lihtne härduda vaikses kirikus valjusti lausutud Isa sõnadest ja näha loodu ilu kaunite laste ja meeste palgeisse vaadates! Armastada aga segamatult ja vankumata koja külmemas ja pimedamas nurgas ümbritsetuna vaimult tömpidest..

ülestunnistused

Olen ikkagi söönud liha. Kus pole muud olnud või et kokka mitte solvata. Kui pärast papa ärasaatmist tahtsime hoida endid koos, süüa ikka elutoas linaga laua ääres, teha mitmekäigulise lõuna nagu ei oleks midagi puudu või lahti, olin nõus sööma röövlipraadi, et mamma himustatud liha saaks. Ja kaubamaja pasteet oli nii hea, et sõin seda krõbesaial oma suisest naudingust rohkem kui isu nõudis. Olen unistanud bensukates hotdogidest ja burgeritest, populaarsuseta hommikusöögivaagnal kuivasid juustulõikude kõrval kalkunisingi viilud, ma tahtsin leivale just seda sinki. Aga ma ei usu, et ma lihavõtetel lamba veristan või seda söön.

NYT: How Mary Feels About Being a V

http://mobile.nytimes.com/article;jsessionid=125A4D01E7A217442591DB9E6EF3B4C5?a=1033409&f=28⊂=Sunday

I Am Fucking Art

– selle peale ei tule võrgust ühtegi huvitavat kreisit kunstnikku, vaid porno, kus keegi nussib Arti.

Ja milleks üldse on mul vaja midagi väljast, välist, kui on superioorne absoluutne unikaalne täiusliku teostusega pilt mu peas.

Well, I am the fucking art.

Sellest päevast

On olnud külm, aga ilus

14 km õhtul rattaga ja vaid kolm autot ning üks ratas – vanem mees, kes teretas, ja tegi sellega mu südame soojaks, sest paljud ei tereta enam. Võib-o on see kliima ja äärepealsus õnnistus.

Pingutasin, et uhtuda endast teatud mõtted ja tunded, aga ei õnnestunud. Kuni selle põlluni. Punane viljapõld – rukis on juba roieteni. Piiripõõsad jätavad sellele suuri varje nagu poriloike. Nii ilus. Paremal kägu, vasakul metstuvi. Nii vaikne, vaid linnud.

God is great!

Talv on läbi.