Terve nädala olen läinud tagasi sinna tuppa, kõnelnud temaga uuesti, silmitsenud tema nägu, käsi, kaelaehet, olnud tema hämara väikese toa varjulises turvalisuses, seadnud teda endale eeskujuks, kaitsenud end nõmeduse ja lameduse (ka enese! või eelkõige enda madaluse) eest temaga. Kui selline inimene on olemas, st tasub üritada.

 

Love Matters for Justice

Nussbaum on viimastel aastatel huvitavaid tekste üllitanud. Siin üks arvustus: http://www.laprogressive.com/political-emotions/

 

Ta tahtis kirjutada fragmentides, fragmentaarselt, kuni tekstifragmente ei saanud tõesti enam kuidagi üksteisega seostada, keegi ei oleks saanud teda süüdistada mõttekäikudes, põhjuslikes mõtteseostes, ühegi mõtte väljendamises. Kas ta ise oskas veel öelda, miks just need laused. Miks olid need fragmendid siin kõrvuti. Peale selle, et need olid ühe inimese kirjutatud.

 

 

 

 

Kustutasin ja tsenseerisin tekste, mis alati väljendasid ühte – kunstijärgset nussinälga. Objektistasin artisti kahekordselt, pidin saama pärast etendust ka tema keha. Tahtsin tões anastada ta täielikult, nagu ei oleks mulle puust jalge ette kukkunud ubina üles korjamisest, sellesse hammaste löömisest, isuga mälumisest ja neelamise naudingust piisanud.

Mini, Mini, kas sa tahad tõesti süüa nagu i-ni-me, inime?

Just because you’re last, it doesn’t mean that you are bad, that you are least.

Mu kallis Kidu!

Sellel õhtul, kui on kõige rohkem vaja, on tops kinni. võtaksin, et julgeda visata sisse aknad majas, kus on elektroonikapood, mille müüja on õhtuti hilja tööl, sätib ekraane ja kõlareid, tal on sinimustvalge triibuline sviiter, täpselt nagu Fiil.

Ma ei oska mõelda muud, kui et “see on karmavõlg” – no99 etendus maikelluse parfüümi taustal, sest lõhn on esiplaanil nagu on ka esiplaanil minu taga istuva pankuri käed ja kava tema käes ja kõva naer ja ja ja ma hakkangi mängima onklit, vaatan muudkui näitlejannade jalgu, nagu kallike minult ootab.

Mul on uus moto ja uus modžo. Aga sellest järgmises kirjas.

Muide, mälust! – ma tean täpselt, mis läks valesti. Tahtsin puhastada väliskõvaketast, aga hoopis emaplaat hakkas kõike kustutama, st käimasolevaid protsesse enneaegselt lõpetama, pooleliolevaid dokumente kaotama, nii et pean kõik kohe, kui need tekivad, printima, kidusse üles panema. Väline ketas on aga üle võtnud, töötab veatult, hoiab protsesse käigus, aga, Sa ju tead – tema maht ja andmed on piiratud, menetlusvõime algeline. Isegi selle kirja sisu on sellest tingitud. Kõike, mida tahaks, kirjutada ei saa, nagu poleks klaviatuuril kõiki tähti, st kirjutaja käsutuses olevaid sõnu on piiratult.

Mari

Je tiens te tiens tenir pour te tenir pour te prendre tenir en prison te prendre en prison te te te te te

Nartsissist I (nartsissist-nartsissist!)

Jutuvestja tahab teid loo alguses uinutada, aga ärge laske sel juhtuda!

See on kodanlik kunst kodanlastele. Ma arvan, et vähemalt ise saab ta sellest aru.

(Lõivud kommertstootjatele, keskmisele vaatajale jne on kõrged. Aga me teame seda, eks!)

*

MINA oskan filmi vaadata vaid selle tegelastega samastudes. Kuna leidsin kohe alguses ühe tüdruku, kes on nii väga minu moodi, siis ma arvan, et see režissöör ikka teadis, mida ta tegi. Mulle täitsa meeldis! Igatahes igav ei hakanud. Pärast tegime veel ühed koksid ka. Kordaläinud ivning!

*

Kes tahab tõsist kunsti, vaadaku seda (eilne leid*): http://www.youporn.com/watch/397730/shemale-fucks-housewife/?from=related3&al=2&from_id=8444232&pos=35

Valem: 1/20; 1/35

*

Võib-olla on see kaastunne. Kas tunned kaasa või ei. Ta arvab, et Charlotte’i nägu lunastab kogu filmi, ja ta ei eksi palju.

*

Kolm köidet seksuaalsuse ajalugu oli ilmunud, kui ta leidis, et see on ebahuvitav teema (ütles vist, et banaalne vms), ning jalutas geisauna, kus ameeriklased teda silmatorkava promiskuiteetsuse pärast kreisiks prantslaseks kutsusid.

http://www.mygenderation.com/

 

Kunstnik seisab oma maamaja pimedas toas ta kardab kutsumata külalisi

teadmata ja teades et ootab neid otsib neid loob neid Ta kardab

Ta on tulnud siia ennast tegema alguses saba suleta loomaks siis üha suurema struktuuriga paabulinnuks

Nüüd võite tulla Ma ootan teid võin teid lömastada teiega peitust mängida teiega tantsida

hoopis teid hirmutada

*

(vaate)mäng oli esmaklassiline, intelligentne, huvitav.

—

Kaja Kann “Be Real My Dear” Kanuti Gildis 9. ja 10. veebr 2014

*

Teatris

Kõik teatrifuajees ootavad inimesed on keskendunud on hoolikalt end kodus üritanud hooletult riidesse panna. Pigem teksad kui mustad püksid pigem massiivsed ülepõlve saapad kui madalad kontsakad Et poleks liiga range ega vanamoodsalt pidulik

Mina aga teen pingutusi, et keegi ei näeks, kui pese kammimata, tolmu kassikarvane triikimata & kulunud ma olen.

Silun tahtmatult oma lagunema kippuva räbalahunniku pealispinda sõrmed takerduvad riideaukudesse – ehk ükski ei märka seda hoolimatust.

Eks näis, kuhu see Uus noor-eesti meid viib

Muide, ka IRL oli kunagi noor.

Kui mina peaksin valima poole, siis leiate mind Siseministeeriumi ridadest

eesti tüdruk nagu noor enesekindel valjult vene keelt kõnelev mees Wabaduse kohvikus

räägib

tema kaaslane ei kuula, jälgib vaid.

Jah, see on võimalik!

St, mitte süüdistus või vastus, (või et NYT selle ära trükib! :D), vaid et see kestab aastaid ja sellega kaasneva ebameeldivuse, solvangu ja valu akuutsus jääb meiega. Siirdun kesklinna, et otsida laupäeval töötavaid lobotoomiat tegevaid arste.

 

See on T. Stilesil, kelle järgi teiste seas olen teinud joogat juba mitu aastat, uus tase harjutussarja tegemise kiiruses. Selle vältel mõtled pidevalt, kuidas maailm tormab eest ära, kui oma hommikuvõimlemist piisavalt kiiresti ära ei tee. Väga mõnus!

see lõik lausest – until I arrived at a life of my own. (neetud kiretürad või -tõprad! – on teine seostatud mõttehüpe).

illuminate the human ugliness