raskekaalu poksis, kui üks võitleja on teisest üle, saabub hetk, kui üks löök järgneb teisele nagu seeria laineid, millel peaaegu puudub vahe ja tagasilöök. regulaarselt juhtub sama elus.
üks, teine, kolmas, neljas…
nagu saatus oleks jälk paks klotseriga mees, kes viipab sinu suunas – too seal, õpetage talle!
Filed under Vana uudis, Vägivald, Viha
Vahel piisab vähesest, et keegi ehmuks. Üritan endale sisendada, et need, kes ründavad, on ise hirmunud, ehkki nad tekitavad oma vaenulikkusega ka minus hirmu. Vt kuidas Stewart nendega ümber käib:
https://www.youtube.com/watch?v=zZ2wLJWIOn8
PS Endiselt valitseb meedias patriarhaalne mõtteviis, et noor ja ilus naine peaks isastega silmitsi olles olema allaheitlik. Lesbidele, iseseisvatele ja sõnakatele naistele üldjuhul ei andestata. Ka Eesti meedia on seda täis.
on armastaja, kõige autentsem raevutseja.
M. Kidu nooremana
Soojas solvumises või ägedas vihas kujutas ta ette, kuidas torkab tähesõdalase valgusmõõgaga läbi nende lauba. Mõõk oli tihe valgusjuga, see läbistas inimese keha veretult ilma igasuguse füüsikalise vastupanuta. Teisal dekapiteeris ta tüübid sama mõõgaga, pead lendasid ära nagu kirurgi poolt lõigatult. Hävitamine oli momentaanne, ilma ühegi vere või muu kehavedeliku pritsmeta. Kui ta oma fantaasiaid analüüsis, adus ta, et kirjalik versioon nõudis rohkem verd, erutavat eelmängu ja piinarikkamat surmamismomenti. Tapatöö pidi lugejale pakkuma sama suurt naudingut kui autorile.
kui su pere/koolikaaslased/.. on sitapeade kamp ja asi ei lähe paremaks, siis tuleb selg pöörata ja ära kõndida. vahel ei lähe paremaks.
Vt ka:
Seoses koroona pandeemiaga on kõigil inimestel palutud olla kodus. Nõue püsida kodus ja olla isolatsioonis tekitab ärevust neis, kel on oht kogeda oma kodus vägivalda. Kui arvad, et oled ohus või oled kogenud vägivalda, siis anna sellest koheselt teada.
Eriolukorra ajal on avatud eluks vajalikud asutused ja ärid. Nende hulgas on ka:
◦ Varjupaigad vägivallaohvritele (tugikeskuste kontaktid üle Eesti: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-huvitis/naiste-tugikeskused)
◦ Politseijaoskonnad
◦ Ohvriabi kriisitelefon 116006
INIMESELE, kes kardab, et ta võib muutuda kodus vägivaldseks:
Kui kardad, et võid muutuda teistele ohtlikuks või vägivaldseks, küsi kohe abi
Vajad rohkem infot või abi, kuidas karantiinis perevägivallaga toime tulla? Loe:
https://abiksohvrile.just.ee/et/mis-juhtus/perev%C3%A4givald
…. Huvitav pole mitte see, kuidas Hull käitub, tema ettearvatav ärevus või kompulsiivsus, vaid kuidas hakkavad käituma inimesed tema ümber. Pilgud, mis ei varja kaastunnet ega kahjurõõmu. Ka kõige suuremate ja silmapaistvamate inimeste seas on palju neid, kes ei jäta kasutamata juhust talle peale astuda, et vaid tunda oma üleolekut. (Milline pehme punktike on inimeses teise nõrkus või kujuteldav haavatavus, milliseid sadistlikke hoobasid selle tähelepanemine liikuma paneb.) Hull aga näeb seda suhtumise muutumist teravdatult, tema hulluse tagasipeegeldus talle lükkab ta kaugemale üle meeleheite serva. (Eraldi teema on see, mida näitab hullus tervetele. Foucault kukkus hulluse tõe kirjeldamisega läbi. “Kui ma ruumi astun, ei kehasta ma pelgalt teie suurimat hirmu kaotada töö, mugavus, enesekontroll, väärikus, elu!, vaid midagi veel atavistlikumat. Hullus ja tema tões on oma jõud, mis pakse poisse hirmutab, mis kõditab ebamugavalt rasvavoldi vahelt. Nagu maaslamaja silmavaateski on eriline selgus ja ausus, mida seisjad välja ei kannata.”)
…. Eraldi kategooria on “lähedased”, kelle hulgas domineerivad need, kes “ei suuda” teise hullust vaadata. Teise piinad on ennekõike nende endi piinad, mille nad ajavad segi häbi, ebamugavuse ja jälestusega, mis seletab kõiki neid heatahtlikke vanemaid vendi ja poegi, kes hoolitsusest hullu ära paigutavad, et kaitsta end “kogu õuduse” eest.
ma ei teaks, millest alustada. ohvriks olemisest ehk?
aastaid tagasi ütles keegi, et ta vastustab ohvriepideemiat. need sõnad tulevad mulle meelde, kui kuulan vihast ohvrit, kes ütleb selgelt, et ta ei vihka, pole kunagi vihanud, pole kunagi kättemaksu haudunud, on olnud rahulik ja tasakaalukas nagu tema rahvaski. aga nüüd, kas ei jäeta talle siis väikest lapikest maad, kus vabalt hingata, küsib ta ja on raevus. “ma ei vihka, aga mul on õigus vihata!” “ma ei vihka, aga ma ikkagi vihkan, vihkan neid ja noid, ja ka need on vihkamise ära teeninud, sest…”
võibolla on see hillitsetus ja kättemaksuiha puudumine teinud viha sündinud ebaõigluse vastu resistentsemaks, üleüldisemaks. seda on kogunenud nii palju, et seda pladiseb valimatult maha, pritsib igas suunas. see lendab näkku igaühele, kes läheduses, on neil siis selle kõigega pistmist või ei.
mitte miski ei ole ohvrite juures nii nagu paistab. tugevad on nõrgad, ja nõrgad on tugevad. rahulikud on marus, ja närvilised on tasakaalukad. ning mitte miski, mida nad endaga sündinust räägivad, ei ole üksnes ning ainult nii. aga me saame ja peame kuulama ennekõike nende versiooni.
see lugu kõlab nagu päris, sest sellel on eellugu, sündmused ja lõpp. loo lõpp kestab aga lõputult, kui just keegi teine ei võta seda jutustada.
Viimase 12 kuu kohta on teada vähemalt 325 mõrva, mille ohvriks oli transsooline inimene. Nende nimed ja lood leiad siit: http://transrespect.org/wp-content/uploads/2017/11/TvT_TMM_TDoR2017_Namelist_EN.pdf
Kokku mõrvati ajavahemikul jaanuar 2008 kuni september 2017 (mõrvade seireprojekti kestus) 71 erinevas riigis 2609 transsoolist või sünnil määratud soost erineva sooidentiteediga inimest.
Mõrvatud transinimeste mälestuspäeva kampaanialeht eesti keeles: http://tdor.tgeu.org/et/
Mõni aeg tagasi kirjutasin: Kas pole see õieti rumal, kõige ebaintelligentsem, tahta teiste üle võimu.
*
Sa meeldid kellelegi ning see tõukab sind temast eemale – nõrkusega kaasnev alandlikkus, mis ei saa ihaldusväärne olla -, kuni ta on vaja allutada, sest sinu karja lambuke teeb mõne sammu kurale.
–
Tumedate silmadega nukuke ei näe sind, isegi kui ta ees narrivempe viskad, laulad, kargad ja pilguga anud. Juba oledki ta krants, kes ka vaikse vilina peale kohale tormab.
*
Jah, seda ei ole vaja, see on rumal iha – võimutseda teise üle. Sellest ka armastuse võimatus, nüüd.
Filed under Vägivald
What’s Wrong with Cultural Appropriation? These 9 Answers Reveal Its Harm
/…/
For instance, if you think about the real story of Pocahontas, having your daughter pretend to be her on Halloween is pretty disturbing. The real Pocahontas, whose given name was Matoaka, was abducted as a teenager, forced to marry an Englishman (not John Smith, by the way), and used as propaganda for racist practices before she died at the age of 21.
And it almost feels like that propaganda never ended, as our popular lessons on what happened between colonizing settlers and Indigenous people depict Native people as savages, or as happy, mystical characters, or as entirely absent.
We don’t hear the real stories, and most of us don’t live with a direct connection to their suffering.
Does the truth matter, when it comes to a little girl just trying to enjoy a holiday? You might think it does if she wanted to dress up as someone whose tragic truth is more familiar, like Anne Frank.
They’re both girls with harrowing stories. But more of us believe that trivializing Anne Frank’s life is in very poor taste. Can you imagine the outcry if Disney tried to romanticize her diary by aging her into a young woman with a love affair with a Nazi officer and a happy ending?
What’s Wrong with Cultural Appropriation? These 9 Answers Reveal Its Harm
Filed under Vana uudis, Vägivald, Võim
Ohvri aitamise ja kaitsmise kõrval on vaja tegeleda ka vägivallatsejaga. Kuna mu lähikonnas on akuutne vägivallajuhtum, siis värskendasin oma teadmisi, kuidas käituda vägivallatsejaga. Siin üks hea lühiartikkel Steven Stosnylt:
No one falls in love with fantasies of power, of forcing their will on their loved ones. We fall in love with fantasies of value – of loving and being loved. When we substitute power for value, love can never be satisfying, and we can never realistically feel like responsible, caring, valuable adults.
Ma ei ole kindel, kas teate. Võimalik, et ajakirjanik on midagi segamini ajanud või seostanud seostamatut, aga jutust jääb mulje, et massilisi ahistamisi, avalikus ruumis viibivate naiste jahiloomaks ja karistatavaks muutmist seostatakse Euroopas sündinud, kuid võõramaalastest vanematega algatajate kõrval põgenike hulgas olevate kurjategijatega. Nagu lähtuks seksuaalne vägivald vaid teatud inimkultuuridest, poleks aga omane Euroopa omale.
Seda on alati huvitav vaadata, kuidas lääne valgeid heteromehi üllatab ja ehmatab (“nende”) naiste kallal toime pandud vägivald, samas kui valge mehe vägivald valge naise ja võõraste naiste kallal, neid eriti ei “kõneta”, miks muidu ei leia just palju valgeid mehi soopõhise vägivalla vastu igapäevaselt võitlemas. (Ah jaa, see ei puuduta neid isiklikult. Ma ei arvanud, et selline inimene nagu T, kellega eile vestlesin, võib mulle Eesti ühe pakilisema inimõiguste probleemi kohta nii öelda. Tõepoolest, on palju asju, mis meid vahetult ja isiklikult ei puuduta, ometigi kujundame oma seisukoha, vaidleme ja tunneme empaatiat.
Ma olen vist jälle muutumas õrnemaks ja haavatavaks ning ei suuda inimlikku robustsust ja tüma-olekut isegi kõnes välja kannatada, eriti kui see ei tule rehvitöökoja meeste suust. Mul on tunne nagu mind on isiklikult solvatud, reedetud, tahaksin oksendada, küsida teiste käest, kas see võib tõesti nii olla nagu on. Ennast kaitstes olen alati lootnud, et asjad ei ole nii hullud, st on lootus ning inimliku moraalituse rõlgus ei ole nii sügaval, aga aegajalt näen, et see on vaid mu naiivne usk.)
Me oleme läbi imbunud rassismist ja seksismist.
Soovin, et loodaks palju tugevaid feministlikke kogukondi, kus kehtivad uued reeglid, uus kasvatus, sünnib uus reaalsus.
2015. a sügisel lahvatas Soomes lihatööstuse rutiinse loomade peksmise ja piinamise avalikustamisest skandaal. Sellest on pikalt ja põhjalikult kirjutanud nt Voima.
Ma kardan, et ei ole põhjust arvata, et Eesti loomakasvatus ning liha- ja tapatööstus on vähem vägivaldne. Seni on aga loomade inimliku kohtlemise ja õiguste eest kõnelejaid, sh nt seakatku kontekstis, olnud üksikuid. Üks julge on olnud Kristina Mering. Loe sirbist: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/seakatk-uhiskonna-hinges/
Vt nt http://uusi.voima.fi/blogikirjoitus/2015/kituen-kuolevat/
Vt kuidas toetada Eesti Loomakaitse Seltsi:
Kuidas tarbida loomasõbralikult:
Lihavabad pühad: http://www.peta.org/living/food/celebrate-vegan-holiday/
Vegansaapaid saab Eestisse tellida nt Leedust: http://www.fantasmagoria.eu/footwear/vegan
Ärkasin kl 3 paiku, mu aju oli genereerinud konstruktsioone, kohustusi, mida pidin täitma; ärgates vasardas mu peas sõnapaar “institutsionaalne vägivald”, “instititutsionaalne vägivald”. Poole kuue paiku sain magama jääda, kl pool seitse äratas mind telefon. Mõtlesin pärast kõne, et ehk ma ei peaks minema, miks ma sellele allun, miks ma ei ole lõpuni oma seisukohtadega, enda põhimõtetega. Miks mulle seda enam vaja on? Ja vastasin, et see on naeruväärne nüüd katki jätta, midagi ei saa juhtuda. Veel autos mõtlesin, et ma olen täiskasvanud naine, ma ei tohiks karta, minuga ei saa midagi juhtuda.
*
Ma olin kindel, et kabinetis läheb ehk minut, nad ei saa midagi küsida, midagi teha. Mul ei ole midagi karta!
Mul hakkas väljudes pea valutama, selg valutama, silmad kipitasid, mul tuli meelde, kuidas aastaid tagasi oli raskel ajal mul nädalaid kestnud iiveldus. Mõtlesin, kellele mul on helistada, kes mõistab. Kontorisse naastes oli riidekapis vaid H. jakk, kõik teised lõunal – milline kergendus! Temaga just tahtsingi rääkida.
Tema oli tulnud hommikul läbi ooteruumi ja öelnud: “Tere hommikust, poisid!” ja nüüd pidin ma seal istuma veel teist korda, kui ta lahkus ja ta ütles: “Olge terved, poisid!”. Ma arvan, et ta ei pidanud mind naiseks, ega meheks. Ma olin ta silmas värd. F66.21.
The police transformed actress Danièle Watts into a prostitute. You call this progress?
http://psychcentral.com/news/2013/10/15/study-probes-distinctions-between-bipolar-borderline-personality-disorder/60743.html – nii masendavat ja ilustamata esitatud uuringutulemust annab otsida
Mis võib juhtuda, kui vanem ei saa endaga hakkama ajal, kui laps on 2-3 aastat vana
http://www.hiddenhurt.co.uk/emotional_boundaries.html
Ma otsisin.. otsisin kõikjalt, et mis see oli ja on, või kes. Ja ma leidsin. – See kuul ja lask. See pidi olema see lask. Nagu ei oleks see olnud seitsekümmend aastat tagasi, nagu ei oleks see lihtsalt üks relv, üks värisev käsi, üks päästik, sõrm ja kuul. See oli vallandanud midagi, mis eksles meie kõigi vahel veel aastaid hiljem. Nagu tunneksime endiselt kõik selle kuuli ees hirmu, nagu lendaks see meie endi nägude suunas, rikošetist ühelt teisele, kuni selleni, et oleme võtnud kätte relvad ja oleme valmis panema ise vastu paugu, ennetavalt, kõigis suundades. Nüüd näen, et meil kõigil on käes vähemalt brauningud, mõnel on automaatrelv ja me sihime suvaliselt, sihime kaasmärklaudu.
Kui ma olin leidnud selle lasu, siis hakkasin jälle kahtlema. Mu kahtlus langes teisale. Keegi või miski pidi olema põhjus või süüdlane. Kuskil pidi olema selle algus, lõngakera seesmine ots.
*
Kui tahad tappa, aga ei õnnestu, siis mille sa tapad. Või mis jääb alles?
Lugesin 16 aasta järel Kirja isale.
Minust on saanud Hermann Kafka.
*
Sestpeale kui suudan üldse mäletada, on mind vaevanud nii sügav mure oma vaimse eksistentsi tõestamise pärast, et kõik muu on mind ükskõikseks jätnud. (lk 35)
Ma mäletan seda avastust millalgi keskkooli lõpus või ülikooli kestel. Talumatu hirm, et sind tembeldatakse rumalaks. Ja hiljem, pole teemat või valdkonda, mis sisuliselt ja südamest huvitaks, kõik, mida teed, teed muu pärast.
*
Kohtusin üle pika aja emaga, et oma harvast südameavatuse ja ülluse momendist kannustatuna pereliikmetele “raskel ajal” tuge pakkuda. Põgusa tunnikese ajal tuli ära “Ma olen sinus sügavalt pettunud”, mis minus kõigepealt tekitas tahtmise hirnuda, naerda häälekalt selle nii tuttava naeruväärse, tobeda ja põhjendamatu solvumise märgi peale.
Saagu uuem, parem, suurem, noorem, kirjum, kenam, popim, rõõmsam …………
saagu-soovid taovad uksel
näitus 