goth dyke style

kuhugi minna

Teatriskäigud siin linnas on meeleheitlikud. Kui jõuan saali, näen, et ka teised on tulnud selleks, et põgeneda. Mu kõrval istub naine, kes võiks olla kooliõpetaja – väärikas, kultuursete huvidega, ta sõrmeküüned on hoolitsetud, aga lühikesed, sest teeb aias ja köögis tööd, austab tööd, isegi kui see on rookimine ja rehitsemine. Riik ja kultuur püsivad temasuguste najal. Tajun end tema kui sümboli antiteesina, ta on mulle kättesaamatu suurus, ihkan seda ja vihkan samuti.

Joan Didion on surnud

Päeval annan talle kätte kõrvaklapid, mida keegi ei kasuta, mida aga võib veel vaja minna. Tal on koht, kuhu need ära toppida. Ta istub oma voodil ja mina voodi kõrval potitoolil, millele on visatud loomanahk, et varjata tooli otstarvet. Ta küünitab voodiotsa poole ja avab madala kapi lükandukse, mis on tihedalt vastu voodit, alumine riiul jääb vaateväljast välja. Mõtlen, et ta elu on nüüd surutud siia toanurka. Voodi, riiulike, öökapp. Tegelikult on ta suurema osa oma elust siin elanud. See on mu meelest masendav.

Pärastlõunal pesen kiiruga põrandaid, et kinno jõuda. Esik ja köök on nii väikesed, et seal pesen põlvili, lapp käes. Esikus mõtlen neile tänapäeva idiootidele, kes jutlustavad minimajade evangeeliumi – kui mõnus ja minimalistlik, ja ei pea laenu maksma, ei pea isegi töötama. Nad ei tea, millesse nad end suruvad. Nad on pärit keskklassi peredest, kus lapsed kasvavad majades või vähemalt korterites, kus igale lapsele on eraldi tuba. Olla sunnitud elama väikses korteris, kus iga nurk on asjade all, iga eset, mitte ainult mööblit (“Tõstate voodi kappi ja alla laskuvast kapiuksest saab söögilaud. Kui geniaalne – te ei pea väikses ruumis millestki loobuma!”), peab ruumi süvistama nagu sillutisekivi tänavasse. See linoleum mu sõrmade all on iidne, aga mitte nii iidne, et ma ei mäletaks selle vahetamist. Enne seda oli sama mustriga, kui see väga läbi kulus, lõigati uus tükk samast rullist, millest eelkäija pärit oli. Ma tulin neile külla ja märkasin kohe, et põrand on vahetatud. Mäletan, et olin pettunud, et uus oli kulumata vana.

Kogu elu kanda endas kaotust ja tühjust, mis on palju suuremad kui üks väike korter mahutab. Selle peale võib inimesel minna kogu energia, nii et muuks ei jää midagi üle. Meie aga oleme nagu rumalad käinud ta järel lootes, et ehk ta märkab meid, ehk oleme tähtsamad sellest tühjusest. Aga me ei ole.

https://www.theparisreview.org/blog/2020/02/03/the-closeting-of-carson-mccullers/

reproduktiivtöö nüridusest

Hoolitsemise, kasimise, inimputitamise töö juures ei ole kõige nüridam selle korduvus või vältimatus, või see, et selline töö ei ehita ega loo midagi uut (S. de Beauvoiri argument), vaid see, et puudub võimalus transtsendentseks kogemuseks, kui ei olda just noor pühak või masohhist, kes loodab ülenduda alandumises ja teenimises.

Kui ma jälgin oma sisekõne, mis taandub üha enam mentaalmärkmete tegemiseks hooldatavale sobivate toiduainete, ostunimekirja, teha vajavate ülesannete jms argisita kohta, siis alles mõistan päriselt, kuidas reproduktiivtöö* on täitnud naiste elud – nende aja, mõtted ja olemise – täienisti, nii et energiat ei jätku millekski muuks. Küsima ei peaks, kus on naissoost mozartid või hegelid, vaid imestama peaks, kuidas on saanud võimalikuks wollstonecraftid, austenid ja beauvoirid. Imestama peaks, kuidas ei ole rohkem naisi jälgi nüriduse vastu mässu tõstnud, selle eest põgenenud.

Nooremana Beauvoiri kohta lugedes itsitasin selle üle, et Beauvoir ei olnud nõus oma kallimatega kokku elama, teatud perioodi elas hotellis, et ei peaks tegema ühtegi kodutööd jne. Nüüd näen sellises elukorralduses ainuvõimalikku läbinägelikku ratsionaalsust. Mõelda, et olen hetketi lubanud end titepalaviku valda mõtlemata, millise väljakannatamatu ebamugavuse üks imik mu ellu tooks! Kui osa haridusest oleks mõnekuine reproduktiivtöö praktika, laseks suurem osa inimesi end steriliseerida.

*Silvia Federici mõiste.

Kui ma sain 13, hakkas mu sõpruskonna rikkamate laste kodudesse ilmuma videomakke. Juuksurid said neid endale lubada, haltuurat tegevad bussijuhid jne. Regulaarselt toimusid kuskil Kolde pst alguses videopärastlõunad, mille käigus vaatasime tolle aja parimaid erootikafilme. Arvan, et Kolde puiesteel nägin prantsuse “Teenijannat”. Keskklassi sarmitu mees abiellub pikkade mustade juustega noore naisega. Naine on ilus, ma mäletan siiani ta juukseid ja nägu. Filmi konflikt on naise võimetus (!) rasestuda, mida mehe vana ema (filmis kujutatud klassikalise vana nõiamoorina), kes paariga koos elab, talle pidevalt ette heidab. Majja võetakse teenijaks lühikeste juustega blond naine, kes initsieerib noore abielunaise seksi ja sensuaalsuse maailma. Nende seiklusi vaadates tekib tunne, et naine ei ole oma mehega kordagi “seda” teinud. Filmi erootiline kõrghetk on stseen vananeva donžuani – teenijanna kontakt! – autos, kus mees robustselt süütusse (?) abielunaisesse siseneb. Sellele on eelnenud naise autoga “jälitamine”, naine on tõrkunud. Ühel hetkel keset tänavat tema vastupanu raugeb ja ta istub autosse. (Mäletan, et see tekitas mu varateismelises peas paraja segaduse – kui ei taha, ja mees on jälestusväärne, kuidas on võimalik selline tahte muutus.)

Filmi crescendo on stseen pimedas majas, kus teenijanna lõbutseb maja noore perenaisega, ta on lasknud majja ka võõra (teenijanna meessoost armuke?). Öistes tubades kostuvad hääled äratavad meheema huvi ja ta tuleb otsima nende lähet. Ta jõuab suure salongi kahepoolsete uste taha. On pime, võimalik, et ta ise on pime. Kolm lõbutsevat saatüri ei märka lõbu hoos vanurit, üks lööb neist uksega vana naise pikali ja tapab ta.

Mõistagi abielunaine rasestub, abielu mehega “normaliseerub” (nõid on läinud!) ja keegi ei vastuta vana naise surma eest.

Aastaid hiljem juhtusin arutama filmi üle ühe prantslasega, kelle silmis oli selle süžee eriti nurjatu. Seda öeldes ta peaaegu värises erutusest – tappa seksi käigus naudingute takistus, kelleks on oma ema. Olin olnud temaga võrreldes väga süütu. Mind ei olnud vana vastiku naise kogemata tapmine kuidagi puudutanud – filmis oli nii palju muud, mis mind huvitas. Ma ei olnud isegi vestluse ajaks kogenud palju naudinguid ega olnud keegi neid ka kõneväärselt takistanud. Palju hiljem, kui see vähene, mis meile osaks saab, paisub fantaasiates, samas kui täiskasvanuelu keerab aasta aasta järel pungale uue pingutusnööri, pälvib finale tähelepanu.

iga päev igatsen

sigarette, tobi, suitsu

Päris lugu on siin taustal – gigantseid mängutürasid, mis sulle nii palju rõõmu on valmistanud, valmistavad väsinud nägudega ja eeldatavasti madala palgaga keskealised ja vanad naised. Miks ei ole glamuuri ega lõbu ilma vahetustega töö, liinitootmise, mürgiste aurude, ametiühingusse astunute kottimiseta..

https://www.glamour.com/video/watch/meet-the-woman-who-designs-your-sex-toys

Joonealune:

Jah, Berliinis elades me käisime siin https://other-nature.de/, aga tõele au andes ei jaksanud me sealt oma varustust osta.

üle 60sed naised

Üleöö on mind võetud vastu üle 60ste naiste seltskonda – minuga räägitakse kui võrdsega, ma ei ole enam ühe sõbranna kummaline tütar. Ka siis, kui oled pidanud vastu vaid ühe nädala hooldades vana sugulast, tead seda, mida peab teadma, et rääkida hoolitsemise väsimusest. Tead, kuidas silmad kipitavad kogu päeva, nahk ja suu kuivavad, isegi kui kreemitad end hommikul ja õhtul, ehkki jood tassi vedelikku iga söögikorra juurde. Ostukotte kolmandale korrusele tassides hakkab süda kiiresti lööma, hing jääb peaaegu kinni – see ei ole haige süda, vaid pidevalt verre nõrisev kortisool.

Nad küsivad: “No kuidas on?” ja see tähendab, et kas pead vastu, kas su hoolealusel on olnud kehvi päevi, kas juba on alanud väljakannatamatu lõpp. Sa vastad: “Olukord on stabiilne.” See tähendab, et oled väsinud, ärritunud, sest töö on tänamatu, rääkimata hooldatavast, täna oled tulnud välja kammimata peaga, tööl on mõni projekt viivituses, aga üldplaanis on kõik kontrolli all. Küsid vastu: “Kuidas sul?” A. vastab, et tal leiti sõeluuringu käigus rinnast tükk, nädala pärast on operatsioon. Vaid hetkeks lähevad A.-l silmad niiskeks, vähem tähelepanelik pilk ei märkakski. Jah, ta on õnnega koos – saab nii kiiresti opile, pandeemia on leevenenud, korraline ravi taastumas. Arstid andsid kaasa pataka pabereid, aga ta ei ole veel neid lugenud. Ta ei ole veel neid lugenud, ehkki loeb umbes raamatu päevas. “Klubi” uue liikmena ei tea ma veel, kuidas seda vestlust lõpetada. Ütlen, et pead vapper olema – see on muidugi üleliigne, arvestades, et A. hooldas kümme aastat ärevushäirega vennapoega, kes ei lahkunud oma korterist. Kaks aastat tagasi tappis noormees end hoolimata tädi hoolitsusest. A. pöördus esimest korda elus psühholoogi poole.

Enne rinnaoppi on ta arstidega vaid korra kokku puutunud – kummaline varbaoperatsioon, mille järel ta kuu aega jalas metallvarrast pidi kandma. Kui tuli aeg ora jalast välja võtta, võttis tuttav arst tangid ja tõmbas. “Tegin vaid korraks “aih!”” Naerame mõlemad.