Sa oled kõige parem inimene

sekund pärast kolm päeva kestnud migreeni hajumist. Nagu õhukindel raske kaas tõstetaks su pealt ning pähe voolab hapnikku. Tabad seda hetke – Valu on lahkumas! – ja sirutad selles, et seda laiemaks venitada ning oled korraks täielikus unisoonis maailmaga, sh sitakottidega, kelle suunas tavaliselt oma eluenergiat kui tühje padruneid tulistad. Tunned, et su enda keha on siin õigusega, mitte lihtsalt värahtav võnge, vaid ruumis vabalt laiuv mass.

*

Olen alati kahtlustanud, et headus on füüsiline atribuut, st kurjadel ei ole võimalust mitte õel olla. Istun natuke valujärgses selguses, ajan oma varbad laiali, et siia hetke püsivamalt end istutada.

vana kuld

tuttavate, aga tänasest rõõsamate nägudega http://opsgolb.blogspot.com/ kus üleval õpetus, kuidas jääda suitsetajaks, aga siia panen selle:

ühe lausega

lõpetab lõppematu nädala kurnava valuseeria. Sul on ikka uskumatult ilus hääl. sõnad kui jahe käsi kuklal.

üllad

https://www.err.ee/1608628765/ukraina-voorleegionis-voitlev-parnu-mees-see-on-minu-koht

Lugemist

https://www.newyorker.com/culture/the-new-yorker-interview/judith-butler-wants-us-to-reshape-our-rage

Imetlusväärne pole üksnes tema intellektuaalne elaan või kestvus, vaid ka jätkuv aktuaalsus. Peab inimesi armastama, et jaksata kannatlikult nagu lastega nendega rääkida, neid üritada mõista. Eestis on sarnane Lauristin – alati elu ja inimeste poolt ning optimistlik. See on mulle olemuslikult võõras, ehkki ma tunnen selle ära ja imetlen seda.

http://jaronailo.tumblr.com/

 

 

http://r2.err.ee/v/eluedetabelid/saated/03efada1-9885-462d-864e-5663d49b02d3

Elu edetabelid Virgo Sillamaaga

Tänase NYTimes’i kaanel on väga kole foto ja lugu, panen siia ühe lootustandvama http://www.nytimes.com/2014/09/27/health/Ebola-Doctor-Shortage-Eases-as-Volunteers-Begin-to-Step-Forward.html?action=click&contentCollection=Africa&region=Footer&module=MoreInSection&pgtype=article

*

Mitu päeva järjest ei tea ma enam, miks ma siin olen ja miks seda õpet läbin. Mida see mulle annab? (Ja kas ma küsin seda küsimust enda laiskuse ja mugavuse pärast.) Kui see annaks võimaluse minna kaasa Eesti kaitseväe üksusega, kes läheb appi humanitaarkriisi likvideerima, ma seda ei küsiks. No ja siis on Ukraina. Ja Eesti tulevik. Ma ei tea siiski pärast pea viienädalast intensiivset väljaõpet, mis kasu minust sõja olukorras oleks. Hoiaksin moraali?

“…there is no metaphysical enigma of evil, only acts and attitudes that cause others to suffer and which are rendered almost inevitable by certain political regimes, certain judicial systems.” Todorov, Lk 15
“One must avoid erecting an impenetrable wall between the agents of evil, monsters, beasts or madmen, and oneself, the incarnation of normalcy and good.” Lk 16

Баста

Maire Jaanus viim Vikerkaares: Selles afektiivses ürgvaimus – mis Aristotelese arvates oli ühine lastele, naistele ja orjadele ja mida ta koos lugematute hilisemate mõtlejatega seetõttu ignoreeris – on kõige selle juured, mis toob me ellu rahuldust ja võib elu eetiliseks muuta. Lk 57.
*
Vaesed mehed põgenevad, kui tunnevad, et nad on ise saakloomad, tööriistad. Hea, et riistu saab asendada.
Kahandaksin ta üheks väikseimaks oma lelupargis.

Leib

Ma viisin ta tänu-lõunale väiksesse mugavasse head toitu pakkuvasse restorani. Kinkisin talle hoolikalt valitud väiksed kingitused ja hoidise, mille ta ühendriikidest oli tellinud. Me ei olnud kunagi kahekesi söönud, ma ei olnud teda kunagi nii välja kutsunud.

Ma rääkisin elavalt ja rõõmsalt oma muljetest, mõtetest. Ta vaatas mind vanema, kogenuma inimese vaatlejapilguga – Kas Su elevus on tõsi või teeseldud? Sa võid ju praegu rõõmus olla, aga oota, küll elu murrab selle!

Kui tihti Sa Tartus käid? Pere näed? Vanadus, haigused. Tabu-teema. Ma ütlesin järsku, väga siiralt, ausalt ja veendunult midagi haiguste, vanaduse, abituse ja surma kohta, mis teda ärritas. Nähtavalt ärritas. Ja ta tahtis kiiresti sellele lõunale lõpu teha. Ei suutnud mind enam välja kannatada. Noor, ärahellitatud tüdrukuke, mida Sa tead kannatustest ja pettumusest! Mind Sa andestusest ja leppimisest õpetada ei saa! Ma olin olnud liiga aus, seltskondliku vestluse jaoks ebaviisakalt järsk ja kategooriline SURMA, HAIGUSE, ABITUSE, KOORMA, (SURMA)LOOTUSE teemadel.

Liiga lähedal surmale juba päevi, tegelikult kuid, leppinud või leppimas või leppimist iga tund harjutamas. Andestamas või andestamist sisseharjutamas. Mida Sa saad mulle õpetada, Sa oled ju laps! Kas Sa loed mulle epistlit, Maarja rippumas Su kaelaketi otsas?

Soojus

Käisime Londonis ka Jamie restoranis, kus oli laupäevasel päeval saba ukse taha. Lauda ootasime baaris veel ca 40 min. Aga pasta oli ülihea. Tulin tagasi, kiisuhoidja oli jätnud mu kappi Rakvere raviolisid, aga mis ikka ei kõlba süüa, see ei kõlba süüa. :)

Üks pastaretsept siia:

Sõbrapäeva eel(mäng)

NB!

Viimane kuulutus on muidugi väga halb nali.

Paris Sinibe s’éveille

Kohe-kohe lähen magama. Veel natuke öö ainukese helenduse ees. Ja siis äkki, vint töötoa akna taga valgel klaaril. Okste taga on juba natuke valgust. Lähen õue, lepiku “džungel” on just ärganud. Nii külm on. Esimene roheline on kaetud hallaga, läbi susside tunnen rohu külmakangestust. Aga maja ees, kus tõuseb päike, on kogu silmapiir nagu gauloise’i tuluke filtri lähedal. Kohe-kohe! – seda nad laulavadki kõik. Hiilin oma aias kikivarvul, aga naabrikoer hakkab ikka haukuma, sest (?) mõtlen, kuidas ta eile mu kuu poole ulgumist kartis, mõtlen, et ta ei julge täna haukuma hakata, aga julgeb, tahab näidata, et on ikkagi koer.

Väraval suitsetan sigareti lõpuni. Sel kellaajal laulavad linnud ka nende puude otsas, kus neid kunagi ei kuule. Nii vara, nii hilja! Miks tulevad siis mulle eelkõige meelde linnad? – hommikused kojutulekud. Montpellier’s hulkusin nii. Silmatäitki magamata, kodutänava saiapoe avamist oodates. Tartus olen nõnda unes kõndinud. Ja veel teistes…

Loomne ring ehk (l)ihavõtted

Helistasin talle (siiski) 1. aprillil. Ta ütles, et oli just näinud pealt õudset kassikaklust. Aias oli punane kass, keda ründas äkitselt must kass (Mr Black). Kassi asus kaitsma naabri koer.

*

Ma tean, kes mina siin olen – mina olen punane kass. AGa nüüd on küsimus, kes on koer, kes asub mind kaitsma ja kes ründama.

Või olen mina ikkagi koer?

Kirja-armastus(ed)

Kergem on armastada kirjateel. Kiri on (taas) püha. Ja kirjutamises peitub lunastus. (Sellest ka kõik need autobiograafiad ja biograafiad. See on meie tervisele vajalik. Ruminatsioon on oluline nii lehmale kui ka inimesele (vt uusi teadussaavutusi selle kohta siit).) Kirjutus on mh endas tühimikku täitva üksildase autori armastusavaldus või vastamata armastuse või armastuse võimatusest sündiva kurbuse manifestatsioon. Mõelge ühe hiljuti ilmunud raamatu peale, mis on eesti kirjanduses haru- ja erakordne näide proosatekstist, mis kirjutatud sõnaselge ja otsese armastusavaldusena. Ja mida võib käsitada omamoodi järjena luulevormis monoloogile, milles sugereeriti usukaotust: Jäta ometi ootamine, sest lootust ei ole enam. Nüüd on aga jutustajast saanud mitte üksnes uskuja, vaid Looja ise, kes püüab Sulle– armastatule-lunastajale sisendada usku mitte küll olemasolevasse Eedenisse, vaid (aja-)loosse sellest, et kunagi on paradiis tõepoolest OLNUD…

See siin on hägune mõttevisand (ma võiksin ju tuua välja fakte ja asjaolusid, mis seda mõttekäiku toetaksid, aga küllap mõistate ilma selletagi; ka aeg on hiline, tegelikult juba varane) ja näide intuitiivsest, vähem intellektuaalsest või loogilisest kirjutamisest – eks ma kirjutangi siin põhiliselt nii. Minu argumenti ilustab (miks näen siin sõna “ilastab”?, võib-olla siis ka seda) ja selgitab see, mida olen nende kahe raamatu suhtes tundnud  (nope märkmetest):

Tahan need pakkida siidpaberisse ja asetada oma öökapiriiuli ühte vahesse (kus nad ongi praegu – kõigepealt lebas seal üks ja nüüd lebab teine vanema peal) ning võtta neid sealt ikka ja jälle välja lehitsemiseks, silmitsemiseks ja lugemiseks, ehk ka lihtsalt kaane silitamiseks. Paljudele tundub selline lugemine ja harras austus narr.  – Mõniaeg tagasi kirjutas J. Adamson oma blogis Püha Tõnu vastuvõtu üle mõtiskledes põlastavalt (või naeruvääristades, või kaastundlikult?), et paljud kunstitarbijad (ta ei kasutanud küll sellist sõna) otsivad teostest optimismi või lootuse palukesi.  Tundsin end selles kirjelduses ära. Mina olen selline kunstikerjus.

Kena jõulukink

Seekord kogub Jõulutunnel annetusi naistevarjupaikadele, mille rahastamist on 2009ndal igatepidi pitsitatud. Selline otsus Jõulutunneli tegijate poolt oli väga tore üllatus.

Juba alates 18. detsembrist on avatud telefoninumbrid, millel helistades on võimalik toetada kõikide Eesti naiste varjupaikade ja nõuandetelefoni tegevust. Telefoninumbrid on avatud 27. detsembri, st homse õhtuni.

Helistades numbril 900 7701 annetate 25 krooni, 900 7702 annetate 100 krooni ja 900 7703 annetate 500 krooni.

Televaatajate annetuskõnesid vahendavad telefonifirmad Elion, EMT, Elisa, Starman ja Tele2 ilma teenustasuta.

Jõulukaardid Eesti Loomakaitse Seltsilt

Eesti Loomakaitse Seltsil on hea meel teada anda, et Seltsil on valminud päris oma jõulukaardid.

Kokku on kuus erinevat kaarti kolme erineva pildiga.
Kolm kaarti on kahepoolsed ja sissetrükitud tekstiga, ülejäänud kolm on ühepoolsed.

Kõik piltidel kujutatud loomad on kunagi oma kodu kaotanud ja nüüdseks uue leidnud.
Fotodele jäädvustas loomad Indrek Galetin Fitness.ee fotostuudios.
Kaartide müügituluga tasutakse abi vajavate loomade raviarved.

Rõõmustades oma lähedasi, kolleege, tuttavaid ELSi vahva jõulukaardiga, saad lisaks tuua natuke rõõmu ka loomadele.

Kahepoolne kaart maksab 15 krooni ja ühepoolne 10 krooni.

Lisainfo tellimise kohta, kaartide sisu ja kujundusega tutvu siit >>

Eesti Looomakaitse Selts
http://www.loomakaitse.ee