Category Archives: Õigused
Abielusegadus
Mu vana sõbra T. pulm. Laulatuse hommikul istume kolm-neli naist ja mõned noormehed pruudi juures. Pruut kardab ja käitub nagu hüsteerias laps, ronib jalgadega toolile, endal silmad punnis, ta pole ka veel pulmarõivais. Ta pole sel momendil ilus ja ma mõtlen, et kui keegi vajaks veenmist, et ei tasu abielluda, siis juuresolev pilt aitaks. Mõtlen toas olevate noormeeste peale, et neil läheb küll pärast selle triangli nägemist vaeva, et iial abielluda.
Siis on T. imeõhukeses sirge lõikega ja kandilise kaelaauguga linases kleidis. Ilus suvekleit, mõtlen, aga mitte pulmakleidi mõõtu. Ta on ülevoolavalt õnnelik nagu 16aastane äsjaarmunu. Nuputan, kas ta ikka abiellub selle sama mehega, keda tal tean aastaid olevat. Ei, peigmees ongi uus! Veel noorem ja hulluksajavam kui varasem! Peale pruudi on peigmees ajanud hulluks ka mu geist sõbra A. See ei selgu aga kohe.
A. on ka päriselus kaunis ja elav, aga unepulmas ilmub ta mu ette nagu narkopilves 20aastane. Ta tume jume on veelgi tumedam, ta mustad juuksed on pikad – noor Paganini! Jälgin muutust temas ja teen paari inimese ees nalja, et A. on küll oma hinge kuradile müünud, kuidas muidu ta nii noor välja näeks. A. vaatab kurjalt mulle silma sisse. Ta jookseb pulmapaviljonis ringi nagu arutu nooruk. Mõistan, et ta on hoopis armunud ja et ihaldatu peab olema T. peigmees! Üritan missmarple´ikult tõe jälile saada. Võibolla tuleks sõpra tagasi hoida või pruuti hoiatada?
Pulmi peetakse Võru kesklinna uhkes Linnahalli meenutavas kultuurimajas. T. pulm oleks justkui Võru linna suursündmus. Kesklinn on täis pulmalisi ja elevust on palju.
Olen T. sõbra kodus, kust hakatakse koos minema pulmapaika. Lapsed on kenasti riides, naised on pikkades kirjudes sitsikleitides. Kodus tehakse enne lahkumist veel üks lauluringmäng, mida ebamääraselt kaasa tammun. Imetlen ilusaid inimesi ja nende kaunist kodu. Võru “linnahalli” jõuan liiga vara. Kõmbin ringi ja jälgin A. tegemisi.
Siis algaks justkui uus unenägu. Abielluma hakkab A. Ja naisega! Tunnen, et pean A.-ga kindlasti rääkida saama – kas ta ikka adub, et abiellub naisega, st tema “pruut” pole teda hullutanud noormees – T. peigmees. A. on nagu äratehtud, ja minul on missioon ta silmad avada.
Unenägude vältel ei näe ma kordagi selgelt T. peigmeest ega A. pruuti.
Raamat: Saskia Stucki (2023). One Rights: Human and Animal Rights in the Anthropocene
Raamatut saab lugeda siin: https://library.oapen.org/bitstream/id/5379e820-3664-4d97-9707-1f24f208e278/978-3-031-19201-2.pdf
if it does not get better
kui su pere/koolikaaslased/.. on sitapeade kamp ja asi ei lähe paremaks, siis tuleb selg pöörata ja ära kõndida. vahel ei lähe paremaks.
Vt ka:
naasen
Porthania lift viis mind neljandale korrusele. Sel kellaajal oli koridor tühi. 70ndatest pärit tolmuseks muutunud sisekujundus tuletas mulle igal seal viibimisel meelde, et nõukogudelik vaese aja arhitektuur jõudis vabadusest hoolimata ka siia. Siin olin rohkem nõukalikus ruumis kui kodus eales olin kogenud. Õppejõudude kabinettide ustel oli taksoplafoonide sarnane roheliste ja punaste tulede süsteem – see pidi oleme ehitise avamisel tehnika viimane sõna. Osad õppejõud kasutasid seda, uksed olid kinni, tuluke oli punane. Osad ei kasutanud, jätsid uue aja kombe kohaselt ukse üliõpilastele lahti. Tema foore ei kasutanud, kui tahtis, pani lihtsalt ukse kinni, keegi ei oleks teda segama julgenud minna. Võimalik, et ta oli oma ruumis üldse väga harva. Täna oli ta uks lahti. Ta ootas üliõpilast – mind.
Kabinetis mängis muusika – Chopin. Ribikardinad olid poolkinni, ta istus hallikas tolmuses valguses, mis varjas rohkem kui valgustas. Ma tutvustasin end. Ta kontrollis midagi enda ees oleval paberil – meie eksamitööd? Lasi siis mul rääkida oma plaanidest. Mu hääl ei kandnud, nii et ta palus hetke oodata ja pani muusika vaiksemaks. Kui olin lõpetanud, vaatas ta mind nagu oleksin ilus laps, kes on eksiteel. “Ma arvan, et inimõigused on midagi sama õrna kui armastus. Neist rääkides tuleb olla ettevaatlik.” Ma kohmetusin ega mõistnud, et see oli tema hinnang teemavalikule – see pidi olema tema silmis sobimatu.
“Kas te prantsuse keeles loete?”, küsis ta. Vastasin jaatavalt, segaduses, et kuidas saab meie distsipliinis prantsuse keel mind aidata – kõik vähegi märkimisväärsed autorid olid ingliskeelsed. Ta võttis suurest bloknoodist ühe lehe ja hakkas sinna kirjutama nimesid. Iga autori kohta ütles ta ühe või paar lauset. Nussbaum – ta on intelligentne! Walzer – ta on nostalgiline selle suhtes, mis on meile kadunud. Laclau… Igas lauses peitus tema selge subjektiivne hinnang ja positsioon autori suhtes. Lehele ilmusid nimed kahes veerus. Nimede hulgas oli neid, kelle kohta ta ei ütelnud midagi, nt Habermas ja Foucault. Butleri, keda ta samuti ei kommenteerinud, pani ta sinna ehk minu tähenduse peale, et feministide positsioon selles küsimuses on samuti veenev. Ta naeratas vaevumärgatavalt ja nõustus.
Meie vestlus ei kestnud kaua, tänasin teda võibolla liiga aupaklikult ega võtnud temaga enam iial ühendust. Leht nimedega on mul alles kuskil vanade armastuskirjade hunnikus.
Lõpuks ometi
https://www.theguardian.com/us-news/2020/nov/07/kamala-harris-first-woman-of-color-us-vice-president
Filed under Õigused
Uhke kväär
Käimas on kvääruhkuse nädal, mis toimub sedakorda peamiselt online, sekka mõni reaalne üritus (peod!). Silma jääb, et ei toimu mitte midagi poliitilist, nagu oleks kõik korras, nagu oleks maailm väike turvaline Eesti, kus kodanikuna kapis istuda. Selle tasakaaluks kolm häält USAst:
Filed under Õigused
püsige terved!?
avalikku vaimuruumi prügistab jaburdus “püsige terved”, mis on arvatavasti kehv tõlge ingliskeelsest “stay healthy/well”. (seni oleme soovinud üksteisele “ole terve!”, “head tervist!” jmt). võpatan kergelt, kui seda loosungit loen. ma ei ole Terve, väga palju mu sõpru, pereliikmeid, kolleege, võitluskaaslasi elavad puude, krooniliste haiguste või vaimse tervise diagnoosidega. epideemia ajal nakatus Eestis pea paar tuhat inimest koroonasse, paljudel krooniliste haigustega inimestel oli raskendatud hädavajaliku arstiabi saamine, kroonilist valu kannatavatel inimestel oli märtsis vähemalt paari nädala jooksul raskendatud juurdepääs retseptita valuvaigistitele, karantiini ajal suurenenud vajadust pääseda vaimse tervise spetsialistide juurde ei avitanud ükski riiklik või munitsipaalmeede jne jne. “heatahtlik” soov on üks paljudest rõõmsa-/ lihtsameelse Eesti motodest, mida mitte ainult kiirteede ja ostukeskuste lähedusse plangule ei tapetseerita, vaid mis edendab mingit rahvuslikku muretusementaliteeti. ainult et sel puudub empaatia ja tõsimeelne heasoovlikkus.
uued õiguste eest kõnelejad
Mõtlen tihti, kas parempopulismi tõus Eestis toob kaasa ka midagi head. Muidugi, palju head! Näiteks Sildami artikkel ERRis, kus ta küll formaalselt ja muudel eesmärkidel (Eesti sisenemine maailmapoliitika võimukoridoridesse), aga siiski selgesõnaliselt kõneleb LGBTI-õigusi aus pidavate riikide leeri toetuseks. Kes oleks varem osanud seda sellisest ajakirjanikust oodata. Olukord on sarnane rändepoleemika pinge kõrghetkedele, mil reformi esipoliitikud, kes ei olnud kunagi inimõiguste (v.a võibolla omandiõigus ja tegutsemisvabadus, klassikalised eestilikud põhiõigused, millele tsivilistidest juristid lisavad ka lepinguvabaduse :D), saati võrdsete õiguste eest kõnelenud, olid sunnitud toetama mitmekesisust jms väärtusi, mille üle varem poolavalikult irvitasid. Nende poliitikutega aastaid vaielnud ja veenmistööd teinud ametnikel kukkus seepeale suu lahti. Muidugi on natuke kahju, et see areng näeb välja ja on ka sisu poolest koloniseerimisprojektile sarnane tsiviliseerumine väljastpoolt ilma sisulise mõttetööta õiguste teemal. St Eesti poliiteliit, mille hulka arvan ka terve rea ajakirjanikke, ametnikke, õigusteadlasi jt, veendub inimõiguste üldkasulikkuses ja -kehtivuses, st õigused on ka vähemuste esindajatel, ka mitte-eestlasel, lillal jne jne, alles siis, kui nende ees on võta-või-jäta must-valge olukord ja/või suurem osa liitlastest on kriitilisel hetkel, mil liitlasi on vaja hoida, “õigete” leeris. Mis puudutab sotsiaalset õiglust ja inimõigusi, siis ennustan, et saame veel kaua olema järgisörkijate leeris, ehkki viimasel ajal õigustekultuuri eest kõnelejate seltskond rõõmustavalt laieneb.
Saal oli inimesi täis, aga mind kuulas vaid üks inimene, tema näole kinnitasin rääkides oma pilgu. Kuulas, st üritas mõista, mida oma sõnadega mõtlen. Kindlasti oli veel teisi, kuid nende näost võis lugeda välja kõike muud kui arusaamist. Üks noor naine oli väga huvitatud ja tahtis jälgida iga mu liigutust, ta pea käis küljelt küljele, kuid ma arvan, et ta kuulis vähe.
Olen loobunud olemast viisakas, lahkusin varem, sest ma ei tahtnud enam kedagi kuulata, tegin järelejäänud ajal rännaku Kassarisse, parkimisplatsile ja kabeli juurde. Suurepärane päev, sirelid, pääsukesed, meri, ikka veel kevad, aeg enne suvitajate tulekut. Nagu oleks kaetud peolaud, aknad ja uksed valla, hetk enne peoliste saabumist, ja ma hiilin läbi inimesteta pidulikkuse, see on korraks minu päralt.
*
Ma võin väita, et see on identiteet, see ongi, aga see ei tee mind lähedasemaks nende teistega. Surun endas maha vastikustunnet tugevate kehalõhnade suhtes, teades, et harjun sellega siin ruumis varsti. Lahkudes tuleb juhataja minuga rääkima. Vajalik jutt, asjalik jutt, mida oleks vaja rääkida ka teistele ametnikele, aga need, nimetab nimed, ei saa midagi aru, iga kord, kui ta, nimetab nime, juures haisu tunnen, pigistan nina kinni. Mõtlen pingsalt, kuidas talle vastata, ma ei suuda uskuda, et inimene, kes igapäevaselt nende inimestega kokku puutub, võib olla nii üleolev, isegi jälk. Miks ta mulle seda räägib, milleks nende nimed või haigusnähud? Ma ei mõtle midagi välja, üritan temast vaid kiiresti vabaneda. Vähemalt oleme kõik vabaduses, on teenused, enamikule saab osaks enamvähem inimväärne kohtlemine. Rohkemat tahta oleks…isekus? aplus?
näitus 