Loen järele sügisel ilmunud arvamusi okupatsioonivõimu püstitatud monumentide eemaldamise kohta. Silma jääb see, et nii traditsioonilised isamaalased kui ka Eesti kontekstis nn progressiivsed liberaalid paigutavad selle debati laiemasse maailma konteksti, aga teevad seda kuidagi vildakalt ja arglikult. Nt on saanud woke punasõdurite maha tõmbamise kontekstis mõlema leeri kriitikanooli. (Kas ma saan õigesti aru, et Eestis ei ole isegi esiliberaalid rassismi väljajuurimise poolt? Ja meie konservatiivid ei julge end seostada muu ebaõigluse vastu astumisega kui vaid see, mis lähtus kommunistidest?)
*
Enesekriitiliselt tuleb tunnistada, et minult võtab liiga palju energiat juba nende arvamuslugude lugemine. Olgu Epner, Madise, Kunnus või Vaino, nende lõputud enesekindlad arvamusavaldused on lõppkokkuvõttes osa mürast, sest nende uurimistöö ja argumentatsioon on keskpärased, osade nende seisukohad lisaks mulle absoluutselt vastuvõetamatud. Mu esimene reaktsioon on tõmbuda tagasi vaikusse – olen küllap üks neist laiskadest ja tundlikest vasakpoolsetest, keda Žižek on viimastel aastatel süüdistanud, et emotsioonidele (solvumisele jms) viidates ei suuda nad parempopulismiga isegi mitte dialoogi astuda, mistõttu paremäärmuslaste argumendid avalikus ruumis domineerivad. (Ma ei suuda isegi Eesti liberaalidega dialoogi astuda, saati ekrelastega debateerida!)
Mitu päeva juba on Sinibe aed kaetud härmatisega, kogu küla on mähkunud udusse ja on eriti vaikne. Tulime eile metsas teele langenud suurt saarepuud raiumast ning Sinibe oli nagu Oscar Wilde´i muinasjutuaed. “Igal pärastlõunal, kui lapsed koolist koju tulid…”