Ma võtsin punast ja lillakassinist, voltkardina auklikud ja krussitavad ääred said siniseks, paremal allääres oli väike bassein, või suur lõvivann, inglid suplesid selles ja üks pesi teiste jalgu. Lugemistoolis saali keskel oli Kolmik – Kuninganna, Ema ja Tütar. Keskmine – universaalse näoga, nii et teda oleks võinud ajada segamini ka kahe teisega. Dekolteed – korra aastas päikest saanud rinnaesised, miski kujudes ei viidanud kehale. Ihu kui riiete täiend, tülli all figuurid, võib-olla liha, võib-olla kivi. Oli võimatu arvata, millest kolm naist mõtlesid, kas nad üldse mõtlesid, või mõtlesid just paljust, aga vaatajale kättesaamatus kauguses, kõrguses. Milline igatsus neid vaadates. – Laske mind enda juurde!
Kanapee sameti varjust pääses pimedusse, kuldsest ja säravast sügavamale ära. Sinnapoole ei vaadanud keegi, aga mina tegin teed just sinna, ehkki õud kasvas. Kunagi olin tahtnud siin ringi tantsida, juua vahtveini ja laulda, silmad minul, rõõm ja edevus peegeldamas tagasi neisse silmadesse. Nüüd tundus see tobe, ununev soov. Mu silmad ja mõte ruttas minust ette – mis on algavas pimeduses, kas maas lebavad kehad, haavatud, kõdunevad, vaid kolbad, relvad ja kleepuv veri mullasel rajal. Kas jalal on kuhugi astuda? Või on seal tühjus – kõik ohu ja hävingu olen sunnitud ise välja mõtlema, kujustama, olema valmis, et pimeduses ootab mind kujuteldamatu, ennenägematu rünnak ja hirm.
Siis võtsin saabli ja lõikasin risti – langesid eesriided, toolid ja inglid, lõuend lõhki. Algusest peale olin pilti püsti löön’d lõpu hävitamisihas. Jälle see tühi.
näitus 