Monthly Archives: mai 2013

Veel Lorine

Spring

stood there

all body

/…/

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Kõne, Luule

Kõik need sõnumid, olgu kui masendavad, vägivaldsed, surmast ja hirmust kantud, väljendavad lootust (ja ma pean seda rumalaks, seda lootuse elujõulisust). Varsti ehk pole neidki.

Lisa kommentaar

Filed under Kirjutamine

I’ve spent my life on nothing.

Lorine Niedecker

Lisa kommentaar

Filed under Haigus, Luule

Queer Curious choice of words to be repeated.

http://www.vam.ac.uk/b/blog/va-network/tilda-swintons-dinner-speech-opening-david-bowie

Lisa kommentaar

Filed under Kõne

Perfektsioon

Lisa kommentaar

Filed under Ilu, Kunst, Seks&Sugu

“…there is no metaphysical enigma of evil, only acts and attitudes that cause others to suffer and which are rendered almost inevitable by certain political regimes, certain judicial systems.” Todorov, Lk 15
“One must avoid erecting an impenetrable wall between the agents of evil, monsters, beasts or madmen, and oneself, the incarnation of normalcy and good.” Lk 16

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Õigused, Ühiskond, Headus, Kordus, Mälu, Vägivald, Võim

Ma võtsin punast ja lillakassinist, voltkardina auklikud ja krussitavad ääred said siniseks, paremal allääres oli väike bassein, või suur lõvivann, inglid suplesid selles ja üks pesi teiste jalgu. Lugemistoolis saali keskel oli Kolmik – Kuninganna, Ema ja Tütar. Keskmine – universaalse näoga, nii et teda oleks võinud ajada segamini ka kahe teisega. Dekolteed – korra aastas päikest saanud rinnaesised, miski kujudes ei viidanud kehale. Ihu kui riiete täiend, tülli all figuurid, võib-olla liha, võib-olla kivi. Oli võimatu arvata, millest kolm naist mõtlesid, kas nad üldse mõtlesid, või mõtlesid just paljust, aga vaatajale kättesaamatus kauguses, kõrguses. Milline igatsus neid vaadates. – Laske mind enda juurde!

Kanapee sameti varjust pääses pimedusse, kuldsest ja säravast sügavamale ära. Sinnapoole ei vaadanud keegi, aga mina tegin teed just sinna, ehkki õud kasvas. Kunagi olin tahtnud siin ringi tantsida, juua vahtveini ja laulda, silmad minul, rõõm ja edevus peegeldamas tagasi neisse silmadesse. Nüüd tundus see tobe, ununev soov. Mu silmad ja mõte ruttas minust ette – mis on algavas pimeduses, kas maas lebavad kehad, haavatud, kõdunevad, vaid kolbad, relvad ja kleepuv veri mullasel rajal. Kas jalal on kuhugi astuda? Või on seal tühjus – kõik ohu ja hävingu olen sunnitud ise välja mõtlema, kujustama, olema valmis, et pimeduses ootab mind kujuteldamatu, ennenägematu rünnak ja hirm.

Siis võtsin saabli ja lõikasin risti – langesid eesriided, toolid ja inglid, lõuend lõhki. Algusest peale olin pilti püsti löön’d lõpu hävitamisihas. Jälle see tühi.

Lisa kommentaar

Filed under Haigus