Kui ma olin laps, siis ma nägin ühes vähestest lääne naisteajakirjadest, mis mulle toona kätte võis sattuda, Virginia Slimsi reklaami, millel oli kuldses õhtukleidis maas külitav naerev naine, peenike sigarett sõrmede vahel, lehe allääres vanad fotod talunaisest erinevaid töid tegemas. Üle reklaami luges: “You have come a long way, Baby”.
Nüüd ei ole mul enam isegi iga päev suitsuisu, külitan niisama paljaste õlgadega kleidis ja paljastan hambaid.
Filed under Ajalugu
Filed under Huumor
juba veebruaris ilmus kalamüüjate vahele fotokatega turiste, nüüd otsivad nad hulkadena midagi, mida seal ei ole ja minul jääb kala ostmata.
kloogal on järveäärsel künkal ohvitseridemaja endiselt kandi ilusaim hoone, kohalikud joomarid hüppavad minuga, arvavad, et olen maakler, ja ma näitan neile küünart. fakk, siia ma küll midagi osta ei saa. kilomeeter eemal on teine maailm, pluss see on mahajäetud. olen kontrollinud mitmel päikselisel nädalavahetusel. ja siin on lohesurfi inimesed, ka seda olen kontrollinud. see, kuidas 90ndad on tagasi, on täitsa persses. kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimesed sellega kaasa lähevad. [ma ei räägi muidugi endast.] võimaitea, mis see on.
*
kõigepealt ei lasta sind sisse, on tühermaa, mingid mahajäetud tootmishooned, kuhu tahad sisse murda, neil on poogen, kas sa tuled, s i n a tahad sinna! kõik eksitab, siltideta uksed, tüdinenud näod, siis väikesed sildid, mis teel kaovad. saad sisse, ruum on tühi, külm ja kole, uks läheb metalselt kinni, keegi lükkab su põlvili ja trukib sind vana tõukeka raamiga täiega perse. Naudi! Ela! Kompa oma piire! See on nüüdiskunsti kogemus.
—————————————————————————————————————————————————————
Borremans Bozaris on väga hea. Esimesed saalid on halvasti pandud, aga läheb palju paremaks, palju – anaaltõblusteni.
Taking turns, Why to leave marks?.. See ei ole asi, mida saaks pildistada ja kui ma siiski sattusin hoogu, siis tulid nad kontrollima, et ma ei filmiks ja siis läks tuju ära.
Filed under Ühe käega lugemiseks, Elu
Vaatan vanu videosid ja mõtlen, mis mõju oleks olnud 90ndate brünettidel kaunitaridel, kui neil oleks olnud ka mõistust ja peenust.
Filed under Kirg
Mu käed näevad üha enam välja kui krokodillinahast (tarbe)kunstiesemed või mõhnalised haralised puuoksad.
Arutasime, et sirp on muutunud loetamatuks. Ma ei julgeks seda tegijatele näkku välja öelda.
Olin juba peaaegu unustanud Merkeli näo, väsinud, viimase piirini viidud näo ja ebamäärase hirmu, et mind võib (kunagi kauges tulevikus) sama väsimus tabada. Tahaks vaadata üha lava asemel selja taha ja näha, et ma olen endiselt kaitstud, keegi loeb mu pilku, peahoiakut, selga. Seda tunnet ei tohi unustada! (See tunne ei ole pruugi olla jääv!)
…
Filed under Õhtu
Ta on endiselt nii cocky!: http://areena.yle.fi/radio/2140046?start=7m25s
*
Ma ei suudaks enam ülikoolis õpetada, kui ma neid tuimi nutiekraani vahtivaid nägusid näen – kui Martti neid ei eruta, siis kes erutab.
Filed under Õhtu
Pärast Mapplethorpe’i, teadsin, et ma ei taha mingit kommertskunstsaasta, Patti sissejuhatusega lillepilte – kui halvamaitseliseks saab minna. Gallimard’il on Collection l’imaginaire ja selles Jean Genet’ Querelle de Brest, pühendusega Jacques G.-le, – keeleliselt keeruline lugemine vulgaarse õigus- ja bürokraadikeelega harjunule. (Loed ja loed, st loen ja loen, ning millestki ei saa kinni hakata. Vaid üks emotsioon tekib. Sellest on Genet alustanud.)
*
Alustada lõpust, tipust, kuulsusest, armastusest, ja liikuda siis algusesse, segadusse, värinasse, ärevusse.
x
Aids. Tõsidus. Argisus. Aktuaalsus. Kaamera. Uudised. Me ei saa enam elada sellist elu. Me ei saa enam elada. Üksnes lesbid naised. Naised.
*
À l’égard des voyous que je tiens dans mes bras, ma tendresse et mes baisers passionnés aux têtes que je caresse, que je recouvre doucement de mes draps, ne sont qu’une sorte de reconnaissance et d´émerveillement mêlés. Après m´être tellement désolé de la solitude où me garde ma singularité, se peut-il, est-il vrai, que je tienne nu, que je retienne serrés contre moi ces garçons que leur audace, leur dureté mettent si haut, me terrassent et me foulent aux pieds?…
*
Ladies and gentlemen, this is your captain speaking.
Vahetasime kirju, mitmel erineval päeval, arutasime oma mõttekäike, leidsime, et me oleme suured teoreetikud, kellel ei lubata praktiseerida. Ma üritasin kuulata ka teda, kasutada tema mõtteid. Eelõhtul hakkasin ettekannet sõna-sõnalt ette kirjutama, sest ma olin näinud, kui segamini osad võivad laval minna. Minu jutt pidi olema selge ja lineaar-loogiline nagu kuldkett. Jätsin suveööl linna minemata, veini joomata, sildadel istumata, tänavahääli kuulasin vaid aknalt, ärkasin jälle haigelt vara. Ja siis tuli see rumal Lähis-Ida mutt, kes ei lasknud mul isegi oma 8 minutit täis rääkida. Ma arvan, et kõik nägid, mida ma tundsin. Ma ei üritanudki seda varjata. Ma tõusin keset debatti püsti ja jalutasin saalist välja. Kaamera eest minema. Võib-olla ma tegin veel midagi, pöörasin kõigile selja või sülitasin maha. Kallite kelladega talv läbi päevitunud mehi see muidugi erutas, oli mida õhtul õlle kõrvale mainida.
Ma ei ütelnud midagi. Kõik see mõtlemine oli asjatu, kuulati mu häält, mu intonatsiooni ja aktsenditut keeleldamist, vaadati mu nägu, kaela, suud ja käsi. Ma oleks võinud ükskõik mida rääkida. Ja nüüd ongi nii.
Filed under Ühe silmaga lugemiseks
Mapplethorpe ei pääsenud ka Pariisis tsenseerimisest. (Ma ei teagi, mille eest neid alla 18-aastaseid sellises kontekstis kaitstakse. Pildid on nii võimsad, et muudavad kellegi seksuaalsust? Kas see ei ole hea asi?) Ehkki, minule päris meeldis läbi pehmete nöörkardinate ahtasse SM/geieroto-pornoboksi siseneda. Ilma eristuseta oleks see osa näitusest olnud vähem erutav. Retrospektiiv on avatud suveni!
Filed under Armastus
näitus 