kõige kaunimale

koorid ja koorid ja koorid ning roppude, vahel jälestusväärsete kihtide alt tuleb välja kuldne südamik, teine kiiskab nagu kuldne õun, aga sügavaim tuum on mäda. ööl, mil avastad kuldsüdame, peegeldub säravalt pinnalt tagasi mädasüda.

Abipalve: Atlas of Hate löögi all

Since 2019, town after town here in Poland has declared itself an “LGBT-free zone.” Today, one-third of my country is telling LGBT+ citizens “you don’t belong here.”

I wanted to feel like a full citizen again. So I teamed up with three other activists to launch “Atlas of Hate”, an interactive map charting and monitoring the “LGBT-free zones”.

We brought international attention to this attack on LGBT+ Poles, and supporters from all around the world have helped us fight back.

But now, we’ve been caught in the crosshairs of our homophobic enemies.

Several municipalities are suing us, demanding public apologies and high retribution payments that would ruin us financially and destroy years of work.

We’re fighting back in court against this attempt to silence us, but we won’t be able to do it without your support.

Donate today and help Atlas of Hate gear up in the legal battle against “LGBT-free zones”.

Atlas of Hate is run by volunteers. We do this work because we believe that by tracking and calling out the anti-LGBT+ hate in Poland we contribute to building a better future for LGBT+ people in our country.

We were hopeful when the European Parliament condemned the so-called “LGBT-free zones” in 2019. Or when All Out delivered over 330,000 signatures to the European Commission asking them to take action.

But then the lawsuits started coming. So far, five local governments are suing us, supported by Ordo Iuris, a group of fundamentalist Catholic lawyers.

If we’re found guilty by the courts, the retribution payments and fees could amount to USD 50,000 in total – a sum that is higher than our annual salaries combined.

Our enemies want to silence us once and for all – but with your help, we can go into this legal battle strong and show them they picked the wrong fight. We can show them that – with people power on our side – love will conquer hate.

Donate today and help save “Atlas of Hate”

Thanks for going All Out!

Paulina Pająk,
Atlas of Hate

SOURCES:

●︎ Atlas of Hate website
●︎ Polish Politicians Sue Artist-Activists for Mapping “Atlas of Hate” – Hyperallergic, June 28, 2021
●︎ Atlas of Hate: Activists nominated for award for tracking ‘LGBT-free zones’ in Poland – Euronews, September 30, 2021

Hozomeen is the Void

Jalad on endiselt rasked, eilsest on ka rinnus raske. Leban esimese või teise õunapuu all jalad üleval vastu puukoort. Ma ei kraabi, aga puult pudeneb kooretükikesi nii et õhtuks on lamamistool ja lauake koorepuru täis. See suvi on üks pikk kuum päev Sinibe aias. Kannan sama rannaseelikut, päevitusriideid, rohi on sama kõrge – ei madal ega kõrge. Vaid sumahhi küünlad tõmbuvad helerohelisest roosaks ja talveks on nad purpursed. Muidu on ikka sama päev. Kiisud on teisel terrassil oma telkides (üle tooli visatud tekid, et neile varju tekitada), oleme terve päeva lähestikku ja täiesti eraldi. Kui saaks inimestega nii!

Õunapuud on lõikamata, nende suured ja vanad võrad varjutavad aeda. Olen selle ettekavatsemata ettenägelikkuse üle rõõmus, sest valmistun mõttes kliimakatastroofiks. Pole Sinibest paremat paika, kus seda (üle) elada. Mitu pagulast ma siia elama saaksin võtta? Üks koht on juba reserveeritud ühele eksile lõunast. Jagasime temaga juba töid, mida keegi tuleviku Sinibe pagulaskogukonnas teeb. (Meie suhte ajal ei läinud meil tööde jagamine hästi. Mina tegin kõik ja tema pikutas kuni kümnendal päeval võtsin Teema üles ja väitsin, et ma ei ole õnnelik, seepeale hakkas tema nutma. Leppisime kiirelt, ta tegi enne pikutamist ühe söögi ja rahu kestis kümme päeva, vahel rohkemgi).

Sinibe ümber on puudest kaitsevall, mida sasib tuul, puud vihisevad ja kohisevad, linde pole kuuldagi. Kõrge müüri taha ei näe, aga mõtlen, et kui siit välja astuda, võiks minna merre. Aga küll jõuab.

Sinibe on alati sama. Kas ma olen üldse oma elus midagi muud näinud, kuskil käinud? Mu elu on vaade sellele aiale – ritsikad alustavad rohus lõuna eel, pääsukesed on keskpäeval vaiksemad, nende lapsed lendavad juba, närvilisust on vähem, õunauss laskub läbi õhu mu kõrvale ja jääb küür seljas liikumatuks, kui mind elusana tajub. Sinibe on mitte midagi tahta, mitte midagi ihata, olla tuule hellitada, oma telefoni võid vastu palkseina puruks visata, siin ei ole vaja kellegi kõne oodata.

otsitakse suvelaagri direktorit

Lõppkokkuvõttes on see ikkagi lihtsalt nussimine.

Mitte kunagi midagi enamat?

Vahel harva, kui oled teise inimesega tervenisti samas dimensioonis, sama tundlikkuse ja julgusega. Aga seda juhtub väga harva. Naasen nikkumisele mõeldes üha vana, kunagi süütuseajal laineid löönud Madonna ütluse juurde, et pärast seksi tahaks nad voodist välja visata. Tegelikult tahaks nad ämbliku kombel üldse kaotada. Mõnikord, aga, pistaks neisse mürgiastla juba seksi ajal ning nad pulbristuksid.

Siis sa vist ei sobi asutama ja juhtima leia-endas-armastaja suvelaagrit.

Ei sobi vist jah. Kui järele mõelda, siis ei ole midagi masendavamat kui kamp õnnetuid, kellel isegi see primaarkanal umbes.

katlast

Katla pole enam kuskil kaugel teiselpool Kirsiorgu.

ma tean, mida sa tegid möödunud suvel

Hakkasin lindistust kuulama. Nüüd kuulan ta juttu teisiti, ainult kuulan. Kohe salvestuse alguses räägib ta enda kinnivõtmisest. Tal on kõik hästi meeles ja ta jutustab detailselt. Mul tekivad selged kujutluspildid. Kuulates tärkab minus ärevus nagu oleks ma ise laps, olen midagi valesti teinud ja mulle tullakse järele, et mind karistada. Lapse hirm, et ta kuritegu tuleb välja, et ta on süüdi ning teda ootab enneolematult karm karistus.

Me lõhkusime vennaga mänguhoos vanaema korteris seisnud vaasi. Minu hirm tagajärgede ees oli ebaproportsionaalne. Kogu mu sisemus oli paralüseerunud. Ma ei mäleta karistust, mäletan, et reaktsioon oli leebem sellest, mida olin kartnud. Võimalik, et vanavanemad nägid, kui hirmunud ma olin, ja vaasist ei tehtud numbrit. Arvan mäletavat oma üllatust, et ka nii saab pahandusele reageerida. Ma arvasin teadvat, mida võib ja mis on “pahandus”. Kõige raskem karistus ära kannatada oli hukkamõist, manitsemine ja sellele eelnenud hirm ise.

Suuremana lisandus hävingut kuulutav teadmine, et oled ise midagi kapitaalselt persse keeranud. Hirm, et möödapanekut ei saa kunagi heaks pöörata, nii suure sita seest iial välja ronida. Hirm möödus, õnneks, mõne tunni või päeva järel. Apokalüpsis jäi saabumata.

Uksed. Palju uksi. Kõik lukus. Kõik vastutulevad inimesed teretavad üksteist väga korralikult nagu oleks vaja hoida sõbralikke suhteid või on teretamine märk, et ollakse samal poolel. Vestlusruum on nagu kong mingist vanast filmist. Olen seda teisiti, kuidagi tsiviliseerituma ja valgemana ette kujutanud. Esimene ehmatus on häirenupuga raadiosaatja kinnitamine vööle. Mind ei pruugi nad pidada sõbralikuks külaliseks, mu vestluskaaslane ei pruugi olla minuga inimlik. Raadiosaatja unustan kohe, kui temaga rääkima hakkan.

Ta käitub sundimatult, nagu oleks ta kodus – pärast nädalat lastelaagris olemist, kohanesime uue ruumiga nii, et tundsime seda kui kodu, ehkki miski ei tuletanud seal kodu meelde. Ta on taibukas ja on lugenud ning mõistnud infot, mis talle ette on antud. Talle läheks justkui see intervjuu korda, nagu minu töö tulemuski. Ku diktofoni kinni panen, jääme veel rääkima. Küsin paari asja, mida ma intervjuu ajal ei tohiks küsida. Tema teo olen juba niigi ära arvanud, selle kohta ei pea ma midagi küsima, tema ei räägi ka, küllap arvab, et mulle on öeldud. Mingi hetk koidab mulle, kui õnnetus olukorras ta on, kogu vestluse aja kogunenud empaatia kõrval ei ole minus muid tundeid. Lahkudes annan käe. Kui juba koridoris oleme, üks valvur mind ja teine teda saatma tulnud, ütleb ta veel, et ma ei unustaks talle uuringut saatmast. Vastan, et kindlasti ei unusta.

suvesurmad

Teadsin, et pean minema kontrollima, mis tast saanud on. Lükkasin seda edasi. Kui lõpuks pesa alla läksin, nägin, et pääsuke on tiivad laiali klammerdunud pesa välisküljele. Ta oli liikumatu. Mõtlesin, et ta võttis kogu jõu kokku ja ronis kangelaslikult korvist pesa poole, aga suri enne. Pean ta sealt ära võtma, sest ta häirib elavaid.

Tõstsin jälle suure raske redeli aampalgi vastu. Pesas oli kõige nähtavam üks poeg, kes pea õieli ja nokk lahti umbusuga minu poole vaatas. Pesast levis tuttavat linnulõhna, mis ei häirinud mind, kui mul lapsena viirpapagoid olid, nüüd aga vastumeelne tundub.

See on morbiidne, kui üks poeg jääb surnuna pesa külge! Hakkasin pääsukest lahti kangutama. Ta oli küünistega kõvasti kinni. Isegi kui keha lahti sain, jäi üks ta jalgadest pika juukselaadse niidiga pesa külge. Pea alaspidi rippus ta ühte jalga pidi niidi otsas, mis kadus pesa sügavusse, oli ehk ühenduses ka teise – elava pääsupojaga. Mõtlesin tülgastustega, et kui ta jalga ei õnnestu vabastada, pean tooma käärid ja ta jala otsast lõikama. Umbes samal hetkel sain aru, et pääsuke on elus. Võtsin ta pihku, käes on tunda linnu südamelöögid, ta keha soojus. Ah, et sa oled veel elus! Mis sinuga siis teha. Kui sa seni oled vastu pidanud, siis söödan sind ise. Kedagi, kes hoiab elust nii tugevalt kinni, tuleb aidata.

Olin eile linnupoja päästmise kohta lugenud. Sulgesin ta karbikesega kasside eest sauna. Kaalusin kärbseid püüda, aga kuumaga neid siin ei ole. Tegin nagu internet soovitab, lahjendasin kassitoitu ja üritasin pipetiga lindu toita. Toidu peale sulges ta silmad ja noka. Ta saputas oma tiibu, oli nõus istuma mu käel, aga süüa ta minult ei võtnud.

Siis tuleb ta tagasi pesasse viia. Ronisin juba eiteamitmendat korda rehealuse lae alla. Lükkasin pääsupoja nokk ees pesasse. Ei tea, kas teda enam söödetakse. Ei tea, kas ta jaksab end ümber pöörata. Mulle turgatas pähe, et pean korralikumalt kontrollima, kas leivakorv on ikka tühi, et tegemist ei ole kolmanda pojaga. Käega heintel kobades, leidsin eile korvi pandud poja. Ta oli surnud. Linnupoeg tundus mulle täna väiksemana kui eile ja ta suletud silmadega surmarahulik nägu oli ilusam kui elusana.

Pääsuvanemad võivad näida murelikena, lennelda ringi, kaitsta pesa isegi kasse rünnates, aga kolme poja toitmisega ei ole nad hakkama saanud. Võibolla on üks vanem depressioonis, ei jaksa ning jätab pojad hooletusse? Tundub kergem süüdistada vanemaid, unustada enese juhmus ja kohmakus pääsupäästel.

pesitsemised

Sellist tegemist lindudega, nagu sel aastal, ei ole varem Sinibel olnud. Kuldnokad valisid pesapuudeks kaks õunapuud kassialas, mis tingis kahe kuldnokaenklaavi loomise. Üks pesa kaotas ühe muna, sest pesa leidsid enne mind kiisud. Ümber puude veetud võrkaed aitas kuldnokapoegadel aga tervelt üles kasvada ja ka oma esimesed lennud turvaliselt sooritada. Kui kuldnokad lahkunud, hingasin kergendunult.

Üle mitme aasta tulid rehealuse vanadesse pääsupesadesse räästapääsukesed – kaks paari. Rehealuse õuepoolne aken tuli eest võtta, et pääsukesed saaksid sisse-välja liikuda ka siis, kui rehealuse uks kinni.

Kui nädal aega ära olin, oli üks linnupoeg alla kukkunud ja Printsu oli ta ära söönud. Pääsuvanemad ründavad nüüd Printsut iga kord, kui ta läbi rehealuse läheb. Ta on hakanud pääsukesi kartma ja teda tuleb igal hommikul ja õhtul õue ja tagasi majja saata.

Eile kukkus üks linnupoeg kaks korda kolmemeetri kõrguselt aampalgi ja vahelaelaudade nurka tehtud savipesast välja. Viisin ta tagasi pesasse. Teisel kukkumisel olid kiisud juba ta ümber, aga sain veel õigel hetkel jaole. Täna oli linnuke, arvatavasti ruumipuudusel, tõrjutud pesast välja väikesele savist eendusele. Võtsin ta sealt ära ja proovisin teise pesasse panna, aga see oli ääreni poegi täis. Nüüd kruvisin ta pesa äärde vana leivakorvi, mille heintel ta istub. Pääsuvanemad käisid korvis teda vaatamas, aga ega ma väga suuri lootusi ta pääsemisele ei pane.