näod (3)

on üks paariaastatagune LR, mida kultuurilehtedel endiselt reklaamitakse, mille kaanel tunnen ikka ja alati esimesena ära Taavi Eelmaa, seejärel tuleb meelde, et nägu kuulub hoopis Bruno Schulzile. esimene äratundmine ei ole tingitud pelgast sarnasusest, pole persona segiajamine, vaatan pilti kirjanikust teadmisega, et tean tema tööd. olen lugenud Eelmaad, pole näinud Schulzi.

Schulz 1935. aastal

*

Nüüd, kui võrdlen nende fotosid, hakkan kahtlema, kas ma mitte ei eksi. Schulz sarnaneb mitme portreega Konrad Mäest, keda näen kaanel võibolla enne “esimest” äratundmist, mu pilk jääb ajakirjale üldse peatuma, sest ma ei saa aru, miks peaks kirjandusajakirja kaanel olema maalikunstnik, seejärel omistan näo Eelmaale.

Intervjuu Karim Aïnouziga

https://www.exberliner.com/whats-on/film/karim-a%C3%AFnouz-interview/

PS Berliin meeldibki veel ainult keskealistele cismeestele, kes saavad oma kunsti eest nii palju raha, et jõuavad vaadet kanalile kinni maksta. Aga see on kõrvalteema.

Kahtlematult oli ta vulgaarne. Maal elamine ei jäta kedagi puutumatuks. Lihulat ümbritsevate lautade lõhn oli talle külge jäänud nagu kuivanud ja lagunev takjas villasesse talvemantlisse. Kirovi moodsates bistroodes ei üritanudki ta kellegi teisena esineda – rohelist teed larpida või väikesest kausist pulkadega kimchiks ümberristitud hapukapsast niglida -, raskekujulisest periodontiidist hoolimata tellis ta endale kokakoolat ja teatas, et feministlik kirjandus teda ei huvita, ta hullaks parem mõne kapiga mullivannis, kui läheks üritusele, mis on suunatud “ainult tüdrukutele”. Ma ei heitnud talle seda ette. Ka minul oli temaga lõbusam kui naistega, kel feminismi mainstreamiks saades oli vaja naiseks olemine võrdsustada selle ismiga, tundmata selle ajalugu või juba peetud debatte. “Muidugi, kallikesed, Barbie võib samuti olla feminist! Jätad Keni vaatama varamusse asetatud klassikat ja käid lipsti ära oma ladies circle koosolekul.”

Our Lady

kväär pimik

kujutle introvertide klubi, lesbide tagaruumi, kväärikute pimikut – naudingute labürinti, millesse astud teadliku sooviga eksida ohetesse, orgasmiallee viib kaugemale ja kaugemale välisuksest, enesetajust, sisse puudutuste metsa, lõputu kehade võimalusega, käed riivamas möödujat kui oksad…

ei mingit lesbiintsesti – sinu eks minu eksiga, minu eksi eksiga…. või seksklubi queerõhtut, kus leiad eest vaid geimehi. ma ei ole Berliini seksklubidest kirjutanud, sest neist ei ole midagi kirjutada, ega ole ka sealsest queer seltskonnast kirjutanud, sest peale bdsm-i normi ei ole sellest midagi kirjutada (“Tema seal, ta on see, kes lõikab!”). kõik huvitav toimub siiski vaid indiviidide vahel, mida ebatavalisem, -tõenäolisem kokkukukkumine, seda rohkem lõbu.

Alma Mater

Teisega kohtudes pead end teise pilguga nägema, mitte lihtsalt vaatama. Relevantne? Õhkõrnalt. Küll aga kulunud, väsinud.

Samas, kui meie olime 22sed, teenisid meie heakskiidu väga vähesed. Need, kes võtsid ruumi üle seda meiega jagamata. Kas pole aga see odav trikk.