Esmaspäev. Endlast üles. Pole sügiseriideid, vihmavarju, tahtmist linnas kõndida. Jalad iksis, mensuvalu tahab teist päeva tappa. Rahvusraamatukokku ei saa ikkagi minna, sest seal tahetakse kaarti, dokumenti või viite krooni. Mul ei ole ühtegi neist.
Postimeest ei saa osta. Kohvi ei saa lubada.
Vaatan inimesi – neid, kes argipäeval kella 12-paiku vihmases linnas kõnnivad. Endlas siseneb maksuametisse mees, kes näeb välja nagu palgamõrvar – mustast audist väljub natuke liiga suures hallis ülikonnas kõige tähelepandamatu näoga keskealine šatään, ta kingad on “valed” ja käes on must kandekott (vale!) – sellest paistab läbi mingi riist – automaatrelv, pole kahtlustki! Keda ta seal maksuametis tapma läheb? Ma ei saa teda takistada. (Mul ei ole relva!)
Kaarli puiesteel on imelik kolmik – kaks tursket noort meest ja üks väike kõhnuke prillidega vanem mees. Need kaks tahavad talt midagi – alguses tundub, et ta peab teed juhatama, kuid ei. Nad on küllap saadetud inkassost. Nad on üleolevad, neid ei “koti” see, mida kõhetu neile seletab. Ta teeb isegi nalja! Täpselt Woody Alleni tüüpi – olen just vaadanud teist korda läbi oma uue Tascheni Woody albumi. Ja mõtelnud võimalusele, et tuleb Woody surmateade – muutun seepeale väga kurvaks. Ma identifitseerun selle kõhetuga – aga ta üritab veel nalja visata! Ma ei suudaks seda, kui inkasso mind läbi linna “talutab”. Tursked sportlikus casual riides noored eesti mehed, kes vaatavad vanematest kõhetutest inimestest läbi, aga elavnevad iga pikkade blondide juuste, mustade kitsaste pükste ning kõrgekontsalise näitsiku peale – kui tülgastavad, hirmutavad, …ihaldatavad nad mulle on! Mõtlen jälle relvadele – sedakorda külmrelvadele. Mida ma neile meestele teeksin, et Kõhetut päästa? Linnavalitsuse vitriini Moskva “fotokunst” paelub “kappe” – muidugi, mis muud neid “kõnetaks”; Miks ei ole ikkagi Moskvas Eesti maffiat? On Eesti “suure kulliga” mehed vene meestega võrreldes ikkagi liiga kotikud? Ma ei tee midagi, mida mul ongi teha! Mul ei ole tõendeid, relva, julgust…
Palace. Mõttes ulun ja nutan: “Allez, Aleksandra, viens, salva me!” – mul jääb rahakott kellegi kätte ja mind ei ole enam järsku. Ma ei saa siseneda avalikku raamatukokku, ühistransporti, osta sigarette või ajalehte, 10kroonist võisaia. Ma ei saa tõendada oma isikut – kas piisaks sellest, kui helistaks ülemusele – kõrgele riigiametnikule – aga on ta äkki väljas lõunal või suitsupausil. Ei ole kedagi, kes ütleks – mina olen tõesti mina, korralik kodanik, kes esitas tuludeklaratsiooni ja maksab makse, ostab bussipileti, tellib koju EPLi, jne jne. Mõttes mängin läbi üürikorterist väljatõstmise ja kodutuks jäämise. Sajab kõvasti. Mulle ei meeldi söögiplats (Toidutorn? – see oli Tartus, kas pole Tallinnas selle söögikoha nimi sama?). Seal on vaid üks kodutu mees, kes toidab tuvisid ja räägib nendega. Ahh, mis vahet! Lähen talle seltsi. Esmaspäeval, kell 12:15. Kui keegi tuttav mind näeks! Mees muigab mu üle. Ma olengi naeruväärne ja hale. Kas ei saa minu mõtted modernsest inimõiguste doktriinist teist dimensiooni, kui mõtlen meie rippuvusele plastikkaartidest, kupüüridest. Mind – subjekti – ei ole olemas, mis õigustest siin rääkida. Mu meelerahu seisneb rahakotis, aga mitte nii väga naises, keda ma armastan, ja kes on teel seda mulle ära tooma!
näitus 