Category Archives: Elu

Kortsus paberilipakas veereb mööda tänavat, kord on üks nurk vastu maad, siis järgmine, nutsak jookseb ise kuhu tahab. Või on see ikkagi tuul, mis teda pillutab

Kas see on filiaalse suhte aseaine, tagasi soovimine, asendusest raudse haardega kinni haaramine või on see Armastus   Veendumusega Ühte klammerdumine, kehakeemia eripära või ikkagi Armastus

Kas sa lähed ise, valid intensiivsuse või passiivsuse kasuks, või lükkab sind Elu ise, ka aegluse ja passiivsuse suunas

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Õhk, Elu, Füüsiline

Baaspakett

Vältimatu vajadus, vajalik ja vältimatu, see mida peab tegema, mis tuleb teha, mis tuleb ikkagi kätte.

Mis on vältimatu? Väga vähene! Aga see on see piir, millest ei tohi välja langeda. Aga kus see piir on praegu? Kui on pime, kui on pimestav päike, kui on mugav või ebameeldiv jne jne jne

Mõned meilid, mis on vajalikud ja mõtekad, tööaeg, hügieen ja minimaalsöök, kõik muu on luksus, ekstra – kuulub superpaketti.

*

Kas kire eeldus on iha või armastus? Iha ja armastus on vastaspoolused. Mind ei tõmba kumbki.

Lisa kommentaar

Filed under Elu, Haigus, Iha

Tzvetan Todorov,

suur muinasjuttude austaja, jutustab oma elust –

saade 2013. aastast https://www.franceculture.fr/philosophie/tzvetan-todorov-historien-des-idees-est-mort

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Elu

Kõige kurvem eesti laul

on “Aeg läheb, aga õnn ei kao” ning Tootsi pulma rõõmsad pulmalised ümber laua, kelle nägusid järjest Suves lähedalt kadreeritakse, süvendavad minus seda tunnet. Võibolla pidasin lapsena abiellumist lõplikuks lapse-mina hülgamiseks, omamoodi surmaks, kust ei ole tagasiteed tõelisse mina-autonoomsusse, mis on võimalik vaid lapsena. Tänini, alati kui seda stseeni vaatan, koorub südameroosi ümbert üks kiht kroonlehti ja langeb põrmuks. [Türa, minust ei ole lüürikut! :D]

(Pärast ca 20 vaatamist oli mul meeles, et proviisor räägib enne laulu, aga eksisin.)

(Paremat versiooni ei leidnud:)

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Elu, Ilu, Isamaa, Kino

Uus-nihilism

Hommikul vasardas läbi une mõte: “Mis tõendid sul on, et oled olemas? Et oled elus ega midagi muud? Kui ei tunne surma, siis ei tunne ka selle antonüümi – elu.” Lahendasin mõistatust, olin rõõmus, et olin leidnud uue tõe – mind võibolla ei olegi. Olemist ei olegi.

Kui ei tunne surma ega ole kindel mitteolemises, siis ei tea ka olevast ega olemasolemisest. Kui ma kahtlen olevas, siis saan, seega, sellest välja astuda, seda kõrvalt vaadata, st ma ise ei ole olemises. (Samas surma ma vaadelda ei saa, sellest välja astuda. Kuis siis elugi?) Võibolla surma ei ole. Aga elu on, ilma elu-surma binaarsuseta. Võibolla ma ei osalegi olemises?

*

Vaid esmapilgul võib nõustuda Heideggeriga (“Sissejuhatus…”, 1999, Ilmamaa, 2.tr, lk 41), kes kirjutab: “Kes kõneleb eimiskist, ei tea, mida ta teeb. Kes kõneleb eimiskist, teeb selle säärase tegemise läbi millekski. Kõneldes kõneleb ta nõnda selle vastu, mida silmas peab. […] Kõnelemine eimillestki on ebaloogiline.” jne jne. Saab nõustuda tema pinnapealse kõneloogika ning kenitleva mõttega. Kas me siis teame, mis on eimiski, et võime öelda, kuidas sellest kohane kõnelda on? Et saame öelda, et eimiski hakkab olema*, kui sellest kõnelda. Ka Heidegger läheneb oma põhiküsimusele läbi binaarsuse – “ülepea olev ega pigem eimiski”. Miks me peaks olevast midagi rohkem teadma, seda loogikareeglite järgi paremini käsitleda oskama kui eimiskit? Kui alusküsimus on üks suur hüpe, siis hüppan parem kohe vastusesse ning ületan kõhklused ja selgitused oma küsimuse kohta.


* Heidegger teeb muidugi vahet oleval ja olemisel. Samuti küsib ta “Sissejuhatuses…” oleva kohta kõnelemise kohta. Ta kirjutab, jõudes ise ka vastuseni, mida ei taha ise tunnistada, ehkki räägib me kõigi nimel (Heidegger, räägi ainult enda nimel!): “Kõik see, mida me nimetasime [kõrgema reaalkooli hoone, kriit, van Goghi maal, riik, vararomaani kiriku portaal jne.], on ometi, aga sellegipärast on alati, kui me tahame olemist hõlvata, nagu haaraksime tühjusse. Olemine, mille järele me siin küsime, on peaaegu nõnda nagu eimiski, sellal kui me tahaksime ometi igal ajal vastu panna ja hakkaksime protestima oletuse väljendamise vastu, et seda kõike olevat ei ole. Aga olemine jääb üles leidmata, peaaegu nõnda nagu eimiski või lõpuks täiesti nõnda.” (lk 55).



Mina ei protesti, kujutan end klassiruumis, kus kaasõpilased protestivad, et laud ju on, teeside kirjutamise kohustus ju on, see vaidlus ju on jne jne. Minu janu apelsinimahla järele on, sest ma tunnen seda. Minu kahjatsev ja kurblik tunne, et armastus luhtus, on, aga reaalkooli küll ei ole, mind arvatavasti ei ole.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Elu

Elizabeth Fink 1945-2015

http://www.nytimes.com/interactive/2015/12/16/magazine/the-lives-they-lived.html?hp&action=click&pgtype=Homepage&clickSource=story-heading&module=photo-spot-region&region=top-news&WT.nav=top-news#id-567442a29fb5030001000044

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Elu

Hülgevaatlus 23.08.15

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

by | Neljapäev, september 3, 2015 · 00:13