cheerful despair, despairing cheer

Üritan hoida püha kolmainsust – uni, toit ja liikumine. Suudan ka, st asi ei ole väga hull. Vahelduseks ja kokkuhoiu nimel jõin teed Pagaripoistes; hing ihkab veel kooke ja muud magusat, sõin seal lisaks serveeritule ära ka koogi, mille olin lasknud kaasa pakkida. Sain kohvikus ka tööd teha. Nagu terve inimene!

Kõndisin Koidu tänavale, et vaadata Underi sünnikodu väidetavalt tühja krunti Koidu 46. Tuul oli aga külm ja mina mõtetes, nii et unustasin Koidus olles, miks sinna olin tulnud. Läksin Luha kaudu Abakhani. Vaatasin süstemaatiliselt läbi kõik riidesordid. Ühel hetkel mõtlesin end kõrvalt vaadates, et ma ikka ei ole väga masendunud, kui restid mind endiselt nõnda vaimustada võivad – mida võtta, mis neist saaks teha (kas magamistoa ruloo riide üritan ise ära vahetada), kuhu diivaninurgale visata jne jne. Atlassi korvist leidsin meelepärase resti – kilo 26 euri. Minu jupp 4 euri – meeldiv, et vahel saab veel paari euro eest pluusitäie riiet vms. Abakhani müüjad on lahked ja naeruhimulised. Enne mind lõkerdas vanem müüja ühe vanaprouaga pikalt, nii et ajasid minul ka naeru peale.

Vana-Lõunas on ühel paekivimajal kõrge torn, millel suured aknad – nagu väike lennujälgimistorn. Seal kujutasin end kiisudega lugemas. Torn aga tundus tühi ja kasutusest väljas.

Hernes tuli vastu pikkade blondide juustega suureks pumbatud musklitega noormees, seljas vaid t-särk. Ta tahtis, et teda vaadataks ja ma vaatasin siis tunnustavalt ja rõõmuga.

Liiga lühike oli mu ring! Siis lähen vahel veel ka surnuaeda. Tänu sellele nägin ülelendavaid rändlinde. Täna leidsin juhuslikult Ott Arderi haua – see on Jaan Poska platsi lähedal. Sellised leiud teevad rõõmu, nagu veel palju muudki.

viimne tahe

Ma tahan kirstumatust, kirst peab olema avatud, mina kõigile näha, “milliseks ta lõpus muutus”, tahan pisaraid ja kõnesid, surmakuulutusi, leinateateid, kaastundeavaldusi ja järelehüüdeid. Minu sõbrad, kallimad ja kolleegid peavad saama kokku tulla, tunnetele peab andma areeni, kus nad kui akrobaadid lae alla tõusevad, et siis taas madalaks vaibuda. Kõnedes võib ajada paska, kasutada sobimatuid luuleridu, ilustada ja vaikida maha.

Mind peab mulda panema kirikuõpetaja. Mu haual peab olema rist, soovitavalt treitud puust või tahutud kivist, mitte valatud või tehases valmistatud. Peielauas peab olema viina ja veini, võib jääda purju ja muutuda lõbusaks või härdaks. Kõik maitsetused on lubatud, nagu oli maitsetusi täis kadunukese elu.

Me elame teistega koos, aga meie surma kogevad vaid teised. Seda kogemust ei tohi inimestelt ära võtta.

Süvenev sügis

Leisi ristmikul kuus linavästrikku. Nemad on veel siin. Jõiste rannas paar pääsukesi. Karja põllud on täis sookure parvi. Viimased päevad enne äralendu. Kitsed tulevad tee, isegi kiirtee äärde ja söövad nagu poleks autosid olemas.

Puud on veel täies lehis, aga tuul murrab end nüüd Sinibe aeda ja piirimüür paistab juba pisut läbi, on kuidagi hõredam, nii pääseb aga aeda rohkem madalalt käiva päikese kiiri.

V.-l teist päeva stenokardia. Teen telefonis mammaga nalja, et kas nüüd peab ta ise V.-d põetama hakkama ja küsin tõsisemalt, et kas teda ei hirmuta hooldaja haigestumine. “Absoluutselt mitte!”, ütleb ta oma tavapärase kindla häälega ja ma usun teda. Sellistes olukordades on tema alati külma peaga. Kujutan ette, kuidas ta suure V. üle oma väikese õla viskab ja haiglasse marsib.

fotod unest

Puult langes posu must-valgeid fotosid, millel saare noored 1980ndatel, kõik ilusad, lõbusad, värskete soengutega, poistel eriti moodsad ja originaalsed. Noored on kõik omavahel seotud – sugulased, koolikaaslased, sõbrad; vaatavad objektiivi poole ja istuvad tugevatel puuokstel. Ta on nende keskel ja ka tema on noor, selline nagu ma teda praegugi näen. Tema noorus on ainuke, mis minus iha äratab.

Ta astub puu juurest objektiivi poole, nägu kõhn ja kahvatu, märjad juuksesalgud silmadel. Hakkab deklameerima Purjus paati ja taustal põrgatab keegi palli vastu maad, põmm-põmm-põmm, väga häiriv. Mul hakkab põlv valutama, mu jalg tuleb amputeerida ja ma tahan, et ta veel viimast korda mu põlve suudleks. Ta kummardub, aga nüüd on hoopis tema haige, suur kera on kasvanud ta jala külge, nagu väike kühmuline planeet, ma ei julge selle poole vaadatagi, kardan, et ta nõuab, et pean sellele suud andma. Ma ei armasta teda, meie elu kuluks haigekassa kombineerimisele, ootamisele Tartu vanade haiglate koridorides, ta ei lubaks mul linna peale minna, et käia kohvikus ja raamatupoes, et unustada tunniks haigus, peaksin suhtlema ta sugulaste ja perega, juba see nägemus on väsitav. Astun puule lähemale ja silmitsen nägusid. Igaüks nii ilus ja kindel elu lubadustes, iha nende hulka kuuluda on peaaegu füüsiliselt valus.

hirm kangelaslikkuse ees

See, mida ma lindude juures põllul imetlen, ajab mind inimeste juures oksele – andumine taasloomise igiveerevale rattale, kehalisuse aktsepteerimine ükskõik millises vormis enese ja pesa loomisest & ehtimisest poegade karjatamiseni. Nüüd, kui apokalüpsise algus on ametlikult väljakuulutatud, on ainuvõimalik vaadelda sekkumata minnalaskmise meeleolude üleüldistumist. Kardan siiski, et kui maapind mu jalge all süttib või vett täis valgub, ärkab minus kartmatu empatist, kes tormab liigikaaslastele appi – midagi, mis melanhoolsel hedonistil “rahuajal” mõttessegi ei tule.

– pärast nädalavahetust, mida täitsid vestlused poliitikast, kliimakatastroofi mõju mõõtmetest meie tuleviku eludele, aga ka juba teise lause ajal väsitav argisuhtlus, mille eesmärk on korraldada inimkoosluse toitlustamist (kes tellib pähkleid, kes maksab šokolaadi eest, kui palju tellida võid jne jne – küsimused, millele vastan: miks ei võiks me kõik oma tubades lebada, et tolm saaks langeda toanurkadesse.).

suvesurmad

Teadsin, et pean minema kontrollima, mis tast saanud on. Lükkasin seda edasi. Kui lõpuks pesa alla läksin, nägin, et pääsuke on tiivad laiali klammerdunud pesa välisküljele. Ta oli liikumatu. Mõtlesin, et ta võttis kogu jõu kokku ja ronis kangelaslikult korvist pesa poole, aga suri enne. Pean ta sealt ära võtma, sest ta häirib elavaid.

Tõstsin jälle suure raske redeli aampalgi vastu. Pesas oli kõige nähtavam üks poeg, kes pea õieli ja nokk lahti umbusuga minu poole vaatas. Pesast levis tuttavat linnulõhna, mis ei häirinud mind, kui mul lapsena viirpapagoid olid, nüüd aga vastumeelne tundub.

See on morbiidne, kui üks poeg jääb surnuna pesa külge! Hakkasin pääsukest lahti kangutama. Ta oli küünistega kõvasti kinni. Isegi kui keha lahti sain, jäi üks ta jalgadest pika juukselaadse niidiga pesa külge. Pea alaspidi rippus ta ühte jalga pidi niidi otsas, mis kadus pesa sügavusse, oli ehk ühenduses ka teise – elava pääsupojaga. Mõtlesin tülgastustega, et kui ta jalga ei õnnestu vabastada, pean tooma käärid ja ta jala otsast lõikama. Umbes samal hetkel sain aru, et pääsuke on elus. Võtsin ta pihku, käes on tunda linnu südamelöögid, ta keha soojus. Ah, et sa oled veel elus! Mis sinuga siis teha. Kui sa seni oled vastu pidanud, siis söödan sind ise. Kedagi, kes hoiab elust nii tugevalt kinni, tuleb aidata.

Olin eile linnupoja päästmise kohta lugenud. Sulgesin ta karbikesega kasside eest sauna. Kaalusin kärbseid püüda, aga kuumaga neid siin ei ole. Tegin nagu internet soovitab, lahjendasin kassitoitu ja üritasin pipetiga lindu toita. Toidu peale sulges ta silmad ja noka. Ta saputas oma tiibu, oli nõus istuma mu käel, aga süüa ta minult ei võtnud.

Siis tuleb ta tagasi pesasse viia. Ronisin juba eiteamitmendat korda rehealuse lae alla. Lükkasin pääsupoja nokk ees pesasse. Ei tea, kas teda enam söödetakse. Ei tea, kas ta jaksab end ümber pöörata. Mulle turgatas pähe, et pean korralikumalt kontrollima, kas leivakorv on ikka tühi, et tegemist ei ole kolmanda pojaga. Käega heintel kobades, leidsin eile korvi pandud poja. Ta oli surnud. Linnupoeg tundus mulle täna väiksemana kui eile ja ta suletud silmadega surmarahulik nägu oli ilusam kui elusana.

Pääsuvanemad võivad näida murelikena, lennelda ringi, kaitsta pesa isegi kasse rünnates, aga kolme poja toitmisega ei ole nad hakkama saanud. Võibolla on üks vanem depressioonis, ei jaksa ning jätab pojad hooletusse? Tundub kergem süüdistada vanemaid, unustada enese juhmus ja kohmakus pääsupäästel.

kõige väiksem tihane

kõige väiksem tihane või kasvõi kõige paksem tihastest oma väikese eluga, mis on sama suur kui minu elu, väikese ellujäämise võimalusega, mis on sama suur kui minul.

*

Mu lemmikkoht piiblis on Jeesuse manitsus mäejutlusel homse päeva kohta, mure kohta toidu ja peavarju pärast. Uskmatu peabki seda kohta palju lugema.

Lauri Leesi 80ndatel kirjutatud prantsuse keele õpikus algajatele oli üks tekst, mis kõlas umbes nii: “Jules armastab Lucie’d. Lucie armastab aga Gérard’i. Keda armastab Gérard? Ta armastab Pauli, kes on loll nagu lauajalg.” Suhete käekäiku jälgides, tuleb mulle alati see tekst meelde, ning vastamata armastuste traagika on korraga koomiline.

Kortsus paberilipakas veereb mööda tänavat, kord on üks nurk vastu maad, siis järgmine, nutsak jookseb ise kuhu tahab. Või on see ikkagi tuul, mis teda pillutab

Kas see on filiaalse suhte aseaine, tagasi soovimine, asendusest raudse haardega kinni haaramine või on see Armastus   Veendumusega Ühte klammerdumine, kehakeemia eripära või ikkagi Armastus

Kas sa lähed ise, valid intensiivsuse või passiivsuse kasuks, või lükkab sind Elu ise, ka aegluse ja passiivsuse suunas

Tzvetan Todorov,

suur muinasjuttude austaja, jutustab oma elust –

saade 2013. aastast https://www.franceculture.fr/philosophie/tzvetan-todorov-historien-des-idees-est-mort

Kõige kurvem eesti laul

on “Aeg läheb, aga õnn ei kao” ning Tootsi pulma rõõmsad pulmalised ümber laua, kelle nägusid järjest Suves lähedalt kadreeritakse, süvendavad minus seda tunnet. Võibolla pidasin lapsena abiellumist lõplikuks lapse-mina hülgamiseks, omamoodi surmaks, kust ei ole tagasiteed tõelisse mina-autonoomsusse, mis on võimalik vaid lapsena. Tänini, alati kui seda stseeni vaatan, koorub südameroosi ümbert üks kiht kroonlehti ja langeb põrmuks. [Türa, minust ei ole lüürikut! :D]

(Pärast ca 20 vaatamist oli mul meeles, et proviisor räägib enne laulu, aga eksisin.)

(Paremat versiooni ei leidnud:)

Uus-nihilism

Hommikul vasardas läbi une mõte: “Mis tõendid sul on, et oled olemas? Et oled elus ega midagi muud? Kui ei tunne surma, siis ei tunne ka selle antonüümi – elu.” Lahendasin mõistatust, olin rõõmus, et olin leidnud uue tõe – mind võibolla ei olegi. Olemist ei olegi.

Kui ei tunne surma ega ole kindel mitteolemises, siis ei tea ka olevast ega olemasolemisest. Kui ma kahtlen olevas, siis saan, seega, sellest välja astuda, seda kõrvalt vaadata, st ma ise ei ole olemises. (Samas surma ma vaadelda ei saa, sellest välja astuda. Kuis siis elugi?) Võibolla surma ei ole. Aga elu on, ilma elu-surma binaarsuseta. Võibolla ma ei osalegi olemises?

*

Vaid esmapilgul võib nõustuda Heideggeriga (“Sissejuhatus…”, 1999, Ilmamaa, 2.tr, lk 41), kes kirjutab: “Kes kõneleb eimiskist, ei tea, mida ta teeb. Kes kõneleb eimiskist, teeb selle säärase tegemise läbi millekski. Kõneldes kõneleb ta nõnda selle vastu, mida silmas peab. […] Kõnelemine eimillestki on ebaloogiline.” jne jne. Saab nõustuda tema pinnapealse kõneloogika ning kenitleva mõttega. Kas me siis teame, mis on eimiski, et võime öelda, kuidas sellest kohane kõnelda on? Et saame öelda, et eimiski hakkab olema*, kui sellest kõnelda. Ka Heidegger läheneb oma põhiküsimusele läbi binaarsuse – “ülepea olev ega pigem eimiski”. Miks me peaks olevast midagi rohkem teadma, seda loogikareeglite järgi paremini käsitleda oskama kui eimiskit? Kui alusküsimus on üks suur hüpe, siis hüppan parem kohe vastusesse ning ületan kõhklused ja selgitused oma küsimuse kohta.

---

* Heidegger teeb muidugi vahet oleval ja olemisel. Samuti küsib ta “Sissejuhatuses…” oleva kohta kõnelemise kohta. Ta kirjutab, jõudes ise ka vastuseni, mida ei taha ise tunnistada, ehkki räägib me kõigi nimel (Heidegger, räägi ainult enda nimel!): “Kõik see, mida me nimetasime [kõrgema reaalkooli hoone, kriit, van Goghi maal, riik, vararomaani kiriku portaal jne.], on ometi, aga sellegipärast on alati, kui me tahame olemist hõlvata, nagu haaraksime tühjusse. Olemine, mille järele me siin küsime, on peaaegu nõnda nagu eimiski, sellal kui me tahaksime ometi igal ajal vastu panna ja hakkaksime protestima oletuse väljendamise vastu, et seda kõike olevat ei ole. Aga olemine jääb üles leidmata, peaaegu nõnda nagu eimiski või lõpuks täiesti nõnda.” (lk 55).

---

---

Mina ei protesti, kujutan end klassiruumis, kus kaasõpilased protestivad, et laud ju on, teeside kirjutamise kohustus ju on, see vaidlus ju on jne jne. Minu janu apelsinimahla järele on, sest ma tunnen seda. Minu kahjatsev ja kurblik tunne, et armastus luhtus, on, aga reaalkooli küll ei ole, mind arvatavasti ei ole.

Elizabeth Fink 1945-2015

Hülgevaatlus 23.08.15

This slideshow requires JavaScript.

Ma mõtlesin südames: See on inimlaste huvides, et Jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad.

Nad andsid ta pärast röntgenit mulle sülle, ta oli mähitud fliisi, ainult pea väljas. Ta nägu oli minu lõua all, ta kõrv, see kassi imeõhuke ja õrn soe kõrv mu lõua ja huulte vastas. Mõtlesin, et praegu on ta veel soe, väga elus, ehkki haige. Kõigepealt tundsin, kuidas mu enese süda lõi, siis üritasin tabada tema hingamist, ja siis südamelööke. Kahe ärevil olendi vastamisi löövad südamed, üks väiksem ja teine suurem, kuni löökide rütm sulas üheks ruumis tajutavaks ja kuuldavaks väreluseks. See õrnusemoment ja tema näoke, rahulikud silmad jäävad minuga, viimane väga ilus mälestus Nurrist.

 

Kes on minust tugevam?!

Kui keegi su ära blokib, skaibis, telefonis, jne jne, siis see tähendab, et ta ei armasta sind, või sa ajad ta hulluks, st sina ei oska teist armastada ja austada. Nii lihtne see ongi! Ei ole mingeid varjatuid tähendusi, vastastikust süüd vms.

*

On jäänud mamma, ema ja mina, ja siis see midagi, mis meie käitumise determineerib. Kõik on ammu põgenenud, viimase sundisin eile põgenema, sest milleks piinata inimesi, kes ei ole selle miskiga seotud.

*

Filmis “August: Osage County” küsib ema: “Who’s stronger than me?!” Kui kõik on hävinenud, siis kes on alles? Kes on veel siin? Mina.

*

Inimene ei peaks teatud asju üle elama, st ületama.

Debord’i metafoor totaalse tootmise ja ihade genereerimise, kuni oma ihade mitteteadmiseni välja, nagu ütleb Debord ise, ühiskonna kohta on väga hea. Aga on üks suur Aga. Ei ole Masinat. Ei ole Masina käsilasi. Ei ole Massi, kes jookseb rumalast peast Masina rumalate saaduste/saadete järel/järgi à la “Meediakangelasena eeslavale tõugatud vaatemängu toetaja on indiviidi vastand, kes vihkab indiviidi endas sama ilmselgelt kui teistes.” (lk 44) (Ma oponeerin mõttes, ja jään alati seda tegema, NO kasutatud väljendile, et kodanikkond, kellest oluline osa valib Reformierakonda, on nagu lambad, keda aetakse taradesse. Allutamismehhanismidele vastu seistes peab oma sõnakasutust kontrollima!) (Nii et ma ei teagi, kas Õunpuu filme peaks nüüd vaatama kui tema masinalõigus kaika kodarasse ajamist ning ma ei tea, kas see vaatenurk teeb need filmid paremaks. :D Ma tean, et ma olen õel.)

Debord on suur nostalgitseja ja eksib nagu ikka marksistid selles, et näevad nn mitteõilsat tootmist ühe teatud ajalooperioodi/-arengu või riigikorra süüna.

Peaasi, et Eesti noored naised ja mehed, kel kaikad käes, oma kriitilisi tekste kriitikavabalt ei loeks. Tõsiselt peaks võtma ehk Debord’i kriitikat, et osa vaatemängust on ka põhivastandus noorte ja petlike täiskasvanute vahel ning noorus ei kuulu noortele, vaid majandussüsteemile. “Asjad on need, mis valitsevad ja mis on noored – mis üksteist eemale tõrjuvad ja välja vahetavad.” (lk 46) (Peaksin analüüsima seda noortepõlgust, mis minus on, millise naudinguga ma nad ignorantseteks kapitalismi vaatemängu pimedateks nupukesteks taandan, vastupidiselt minu ülaltoodud väitele.)

 

 

Polnud pilvepööris teispool

rehe lävepakku.

Neitsi Maarja ainsa poja

rõõmuks segas kakku.

…

S. Jessenin

Meil on aega! Meil on väga palju aega! Nii et võid aega võtta. Mitte miski ei jää tegemata, nägemata. Ja kui jääb, siis seda parem.

Mitte midagi tahta. (See on nende privileeg, kel on kõik. Kui hea tunne see on! Privileeg mitte midagi ihata, olla ihata.)

*

See on suurepärane, et ma temaga kohtusin – ta tuletas mulle meelde midagi endast, mille olin kõrvale pannud. Vaadata kedagi, kes on nagu sa ise heas, seda ei juhtu tihti. Me kohtume inimestega, kellega kokkupuutes me ülendume, aga ka alandume (see kõlab halvemini, aga see on väga praktiline ja hinnanguta öeldud). Ja kui me alandume, siis jätame endas unarusse üleva. – See on kohutav tekst, kõlab kohutava new age mambodžambona, aga, tunnistan, see on minu mõte.

Päevasoovitus: Read more Woolf (to cure yourself!)

 

kogemus, elamus

juba veebruaris ilmus kalamüüjate vahele fotokatega turiste, nüüd otsivad nad hulkadena midagi, mida seal ei ole ja minul jääb kala ostmata.

kloogal on järveäärsel künkal ohvitseridemaja endiselt kandi ilusaim hoone, kohalikud joomarid hüppavad minuga, arvavad, et olen maakler, ja ma näitan neile küünart. fakk, siia ma küll midagi osta ei saa. kilomeeter eemal on teine maailm, pluss see on mahajäetud. olen kontrollinud mitmel päikselisel nädalavahetusel. ja siin on lohesurfi inimesed, ka seda olen kontrollinud. see, kuidas 90ndad on tagasi, on täitsa persses. kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimesed sellega kaasa lähevad. [ma ei räägi muidugi endast.] võimaitea, mis see on.

*

kõigepealt ei lasta sind sisse, on tühermaa, mingid mahajäetud tootmishooned, kuhu tahad sisse murda, neil on poogen, kas sa tuled, s i n a tahad sinna! kõik eksitab, siltideta uksed, tüdinenud näod, siis väikesed sildid, mis teel kaovad. saad sisse, ruum on tühi, külm ja kole, uks läheb metalselt kinni, keegi lükkab su põlvili ja trukib sind vana tõukeka raamiga täiega perse. Naudi! Ela! Kompa oma piire! See on nüüdiskunsti kogemus.

—————————————————————————————————————————————————————

Borremans Bozaris on väga hea. Esimesed saalid on halvasti pandud, aga läheb palju paremaks, palju – anaaltõblusteni.

Taking turns, Why to leave marks?.. See ei ole asi, mida saaks pildistada ja kui ma siiski sattusin hoogu, siis tulid nad kontrollima, et ma ei filmiks ja siis läks tuju ära.

This slideshow requires JavaScript.

Ma otsisin.. otsisin kõikjalt, et mis see oli ja on, või kes. Ja ma leidsin. – See kuul ja lask. See pidi olema see lask. Nagu ei oleks see olnud seitsekümmend aastat tagasi, nagu ei oleks see lihtsalt üks relv, üks värisev käsi, üks päästik, sõrm ja kuul. See oli vallandanud midagi, mis eksles meie kõigi vahel veel aastaid hiljem. Nagu tunneksime endiselt kõik selle kuuli ees hirmu, nagu lendaks see meie endi nägude suunas, rikošetist ühelt teisele, kuni selleni, et oleme võtnud kätte relvad ja oleme valmis panema ise vastu paugu, ennetavalt, kõigis suundades. Nüüd näen, et meil kõigil on käes vähemalt brauningud, mõnel on automaatrelv ja me sihime suvaliselt, sihime kaasmärklaudu.

Kui ma olin leidnud selle lasu, siis hakkasin jälle kahtlema. Mu kahtlus langes teisale. Keegi või miski pidi olema põhjus või süüdlane. Kuskil pidi olema selle algus, lõngakera seesmine ots.

*

Kui tahad tappa, aga ei õnnestu, siis mille sa tapad. Või mis jääb alles?