hävingu eel ei mingit dekadentsi

Oma kauneimates faabulates võib ju kujutella öösse kestvaid olenguid, katkematut šampusevirret, piduliste vahel liikuvaid palja ülakehaga noorukeid, paljude armukeste voorimist läbi su magamistoa, püüdlikke, ehk isegi siiraid naudinguohkeid (Ole palun keha minu ja maailma vahel!) – minnalaskmise meeleolude eel viimast lõbusust, mida ei varjuta isegi süüme, sest kõik saab ju kohe läbi. Tõsi, kõik on taas suitsetama hakanud, aga ka veel rohkem töötama, nagu mudapaisu asemel oleks saabumas viimne kohtupäev ja kõik töö tuleb enne ära teha, linn valmis ehitada, raamat valmis kirjutada, teadmine teesideks valmida jne jne. Õhk on paks närvilisest higihaisust, mis tuletab mulle meelde ühe nullindate naisjuhi kabinetti pärast pikka päevatööd – stressist kirbeks muutunud ihuhaisu oli ruum täis ja me väikesed inimesed tajusime, et suurel juhil on olnud palju muretsemist, palju rassimist, nõnda lõhnabki edu ja vastutus, seda ei peaks häbenema, ega häbenetudki.

Nüüd oleme õnnelikud, sest raske teotöö palk on uhke – võid jääda elama oma köetud koju, oled söönud, varbad on saabastes ja valu vastu on taskukohaseid vaigisteid. Jungiaanid teevad aga riigirahaga kampaaniat, et oskaksime hommikusest kohvist rõõmu tunda: “Veel on teile naudinguid jäänud!”

if it does not get better

kui su pere/koolikaaslased/.. on sitapeade kamp ja asi ei lähe paremaks, siis tuleb selg pöörata ja ära kõndida. vahel ei lähe paremaks.

Vt ka:

Mida on andnud mulle tööstusrevolutsioon

Eelkõige on tööstuslik revolutsioon andnud mulle võimaluse olla oma tunnetes aus – kui mulle mu perekond ei meeldi, ei pea ma neid armastama ning võin elada oma perekonnast eraldi. Seda saan aga teha tänu tööstuslikule revolutsioonile, mis tegi minust tootmisvahendi, millel on töösturi silmis väärtus, see konverteeritakse töösuhete käigus rahaks, mille eest saan osta vabaduse oma perekonnast.

Aitäh!

Mida me usume ja kes on meie

Arvan, et lähiajal saab Eestis olema üks avalik vaidlusküsimus usk või usulised veendumused. Eestlased on olnud pikalt uhked, et nad on Euroopa kõige ateistlikum rahvas, kuni selleni välja, et salamisi ollakse uhked, et ristiusk on relvaga siia toodud jms. Teatud pinge usuküsimuses on muidugi olnud alates 90ndatest seoses religioonideõpetusega. See on olnud hirmutav teema eestlasele ning lapsevanemad on kartnud, et see viib usu “vastuvõtmiseni”, nende lapse ateistliku kasvatuse ohustamiseni. See teema on  siiani lõpuni lahti rääkimata.

Ma olen imestanud, et suuremat debatti ei järgnenud paari aasta tagusele uudisele, et nüüd on suurim usk Eestis õigeusk, st õigeusklikena  identifitseerivaid inimesi on rohkem kui luterlasi. Eeldasin, et see kõigutab eestlaste minapilti, aga ei. (See küsimus jäi tähelepanuta nagu vaadatakse Nevski katedraalist mööda ja läbi justkui seda ei seisaks Toompeal. Mul võttis palju aastaid enne kui oma jala sinna tõstsin, sinna oma väliskülalisi viisin.) Euroopasse, ja paratamatult ka Eestisse jõudvad islamiusulised toovad usuküsimuse siiski avalikku debatti. Teame, et KAPO on “kõrgendatud tähelepanuga” jälginud muslemite keskusi Eestis, eeldades, et need on terroristide kasvulavad. Võibolla on see nii, ma ei tea. Oleme väga kaugel sellest, et öelda: Ka islam on on meie usk, st meie hulgas on inimesi, kelle usuline veendumus on koraanist lähtuv õpetus. Kuna seda ei ole tehtud õigeusuga, ma arvan, et kohati isegi luteriusuga mitte, seda raskem saab see olema eestlasele väga tundmatu usuga. (Mind pani mõtlema Taani kuninganna Margrethe Teisega tehtud interjuu Spiegelis, kus ta ütles, et just see, et tal on oma usk, aitab tal paremini mõista teiste usundite esindajaid.)

1968. aastal sai Tarseem Singh Sandha’st esimene sikhist bussijuht Londonis.

Kui olen loengutes kasutanud näiteid, et tööandja üks kohustus – tagada töökeskkonnas võrdne kohtlemine erinevate gruppide esindajatele, sh erinevate usuliste veendumustega inimestele -, hõlmab vabu päevi erinevate konfessioonide pühadekalendrite järgi või puhkepause, et palvetada, ka vormirõivastuses ususümbolite lubamist (miks ei võiks bussijuhi vormirõivastuse juurde käia sikhide turban! Samas, tuletõrjuja küllap ei soovigi kiivri alla oma ususümbolit.), on mõistmatus olnud tohutu. See on muidugi nii paljudes riikides. Samas ei saa ma öelda, et need näited on juriidilised kohustused, kõik need on kohtus vaidlustatavad, st üldjuhul peab need kohtu kaudu välja võitlema, sest palju ei ole neid tööandjaid, kes on valmis usulist paljusust enda kollektiivis taluma. Eks näe.

Seems like old times

Saada vabaks sotsiaalsest normist! Mitte isegi hetkeks teha midagi, mida kõik eeldavad et kõik teevad.

Sõita 23. juunil Tallinnasse ja uinuda kl 21.00.

Tulime mammaga Tartust, sõime ema juures jänest, tädi Ageeda oli külas.

Pesin põrandaid, sõin pastat ja vaatasin umbes neljandat korda Annie Halli.

Mu elu oli vahepeal segamini, sest ma ei vaadanud piisavalt Alleni filme, mis seletavad mu elu detailideni lahti :)

Pole midagi paremat kui vabadus!