Temas ei ole midagi võltsi, ei ole poosi, ega maski. Teda on raske välja kannatada, seda raskemeelsust ja põlgust, ausust ja sarkasmi. Mu õpetaja aususes. Ta paistab siin bussijaama sööklas teiste seas välja. Ta riided väga vanad, ma kinkisin selle vesti talle 2003. aastal, see on väga kulunud, ta ei mäleta, kes selle on andnud ega kunas. See ei ole oluline, ega olegi.

Mul on mõnikord väga valus ja paha teda näha, aga ma olen alati ta käsutuses, tean, et sõidaksin keset ööd Euroopa teise otsa, kui temal või ta perel oleks seda vaja. Ta küsiks seda, eeldaks, et ma teen nagu palutud ja unustaks selle, ei peaks seda millekski. Justkui oleks minu võlg nii suur, et ma ei saaks iial seda tasa. Kõige rohkem ise, keda ma tean. Kas see on kõige lähemal kestvale armastusele, milleni mina võin jõuda? Kui erinev on see sellest esialgsest fluidumist, mis inimeste vahel armu leides tekib.

*

Ma ei saa veel aru, et inimene peaks püüdlema kannatustest vaba elu poole. Ma alles tasun oma võlga, näen oma hävitustööd ja Kannatan!.

*

Ma tean, et ma pean kuulama, kui nad ütlevad, et tuleb andestada, tuleb unustada. Aga ma ei tea, kes annab õiguse andestada või kas mul on õigus paluda teistelt, et nad kaaluksid andestamist, jätmist, unustamist. Ma olen kohtumõistja, kes tahaks lepitada, kes ei oska ega julge lepitada. Sellistel päevadel nagu täna tulevad mulle meelde need inimesed ja korrad, kui mulle on ette heidetud rumalust, oskamatust ning ma olen oma kriitikutega nõus. Mu mõistuse piirid on käes, siinsamas ja ma ei oska otsustada, lahendada, näha tõde.

 

Unenäotee

Unenäos on asjad ja nähtused iseenese sümbolid. Mingit nihestatust ei pruugi olla. Näiteks nõukogude aja lasteaia äratuntav tüüpmaja, milles unenäos asuvad pesupoed – kombineed, pesukomplektid, öösärgid ilutsemas suurtel poeakendel, mis ju ei kuulu selle tüüparhitektuuri juurde! -, mina sõitmas silmad krõllis ümber maja nagu motoriseeritud filmikaameral, on ikkagi lasteaed, mitte pood või midagi muud. See on lasteaia sümbol. See, et lasteaiamajas on ka poed, akendel minu ihaldatuga, ei ole nihe, vaid unenäokontekstis üksnes lisandus. Unenäomeenutus ja -ülestunnistus – kas tõesti on mu lemmikloom surnud, kas tõesti olin see mina, kes ta me maja taha maha mattis – ühes fotolavastusega, kus olen asjade, boade, riiete all,  ärapeidetud loomakestega, ise hoidmas nalja pärast poomisnööri, mida unenäos kasutab keegi mu mälestuste elustamiseks, on sümbolite konstruktsioon. Pilt on lavastatud fotokompositsioonide sümbol, mitte midagi muud, nagu ka lemmikloomad ja nende surm ning matmine ei ole midagi muud kui see, mis nad unenäos näivad. Unenäo asjad kui sümbolite sümbolid, elu, lapsepõlve kõige esmaste, mõni ütleks ka sügavaimate, valusaimate ning ehk ka sõgedaimate, jälgede representatsioonid mõjuvad just seetõttu kui labidalöök vastu rindu, käed ümber kõri, ärkan nutt kurgus ja suus, see nutt, mida ma tundsin ilmsi viimati lapsepõlves.

*

__________________________________________________________________________

Ümber on siiski pööratud lasteaia jälestuse ja hirmu kogemus, millest nüüd on saanud ihaldatu- ja ilukaubamaja.

Muidugi ta teadis seda, aga see oli vaid teadmine. See teadmine ei andnud talle midagi. Nagu ta teadis ka, et see teadmine ei ole tõde, tema oma rumal süda oli selle loonud, mida ta ise hävitada ei suutnud.

Ainult ooper oli väljakannatatav, mitte Draama, Linna, No, ammugi Teo, oma vulgaarsuste, katsetuste ja mõistuse kitsaste piiridega. Väljakannatavav, sest oli teada, mis tuli, ei olnud võimalik mitte magama jääda, nautida turvaliselt, meeliskleda juba teisest õhtusöögist, nussist. Mõelda, et oli teatriinimesi, kellele “läks korda”, kes “mõtlesid”, tegid sotsiaalset teatrit, tahtsid kõnetada inimesi poliitilistel teemadel, millest neil aimugi ei olnud; üks neist kirjutas arvustustelehes, piinlikult, end naeruvääristades oma tõsiduse ja huumorimeeleta. See oli jälestuväärne, ning nii hoidis ta sellest end kaugele. Ainult ooperiloožis oli võimalik end labasusest lahti lõigata, selle üle naerda, kaunile leedu brünetile kätt reie peale asetades.