Paadid vete pääl ja vees ehk alasti ujuda ja alasti ka randuda

Kui väljenduda koolikirjandi kujunditega, siis Liinnar Priimägi on ühes paadis Marie Underiga; kui ma hulbiksin hädalisena vees, siis haaraksin kinni nende paadi perast. Paljastades ennast (ning ma ei mõtle seda siin, uskuge mind, literaalselt!) on võimalus end vähendada, tasandada, lahutada, lagundada jne jne (või need paljukäiatud de-sõnad) ning selle tulemusena võib sündida midagi seni(_endale_)tundmatut, võib muidugi ka (end) tappa ja surra.

Aga võib ka Alverit tsiteerida: Üht lootust ma vajan, /…/ et iial ei alga julm lobisev sajand, /…/ et me suuri surnuid ei kamanda keegi. Tsiteeritav ja tsiteerija on siis teine paatkond (seal on muidugi veel inimesi), ja ma näen veest ka neid, nad võiksid mind aidata, kuid ma eelistan esialgu esimese poole ujuda. Trikoo – see uus adidase tulipunane, mida märjalt ihult raskustega ära saan, ja tänu millele Islandil… mjähh, olen ikkagi teoreetik – olen juba enne enese paati vinnamist paadi taha haakimist ära vette libistanud.

Tags: autori kustutamine kiusamine vähendamine piinamine tapmine 

Jää sulgub mu taga

Ma ei tea midagi huvitavamat kui jälgida ülesõidul jäätükkide ja jääsupi vaikset liikumist, võiks isegi öelda liigutamist – nii vaikne ja aeglane on see -, praami sõidukanali äärtel. Juba mõned nädalad on väinas jäänud laevaliikluseks vaid kitsas rada (tegelikult on neid kaks – üks tulevale ja teine minevale praamile). Tumedam riba keset jääd ja lund ei ole aga vesi, vaid hõredam jää – silma järgi otsustades sulgub praami jäetud katteta veenire (ma kutsun seda endamisi mereasfaltiks) 50-70 meetrit praami ahtrist tagapool. St kohe pärast praami möödumist. Ka seda vaikset sulgumist olen justkui hüpnotiseeritult vaadanud. Viimased ülesõidud alati väljas passinud – tihti ainukesena “päikesetekil” end kringliks külmetades. Kui siis jälle sisse minna, saab selgeks, mida tähendab temperatuuride kontrast.

Veekanali ääres on jääparvedest tekkinud mustrid ja ma vaatan suure põnevusega, kas praami liikumine suudab mõnda neist “kõigutada” või emajääst lahti murda. Üldjuhul ei suuda. Lumine jää tekkiva ja kaduva “asfalti” serval on aga täis looma- ja linnujälgi. Kui jäljed hakkavad “tühjalt kohalt” või lõppevad järsku – st on olnud lind. (Ma ei usu, et ükski rebane lihtsalt merre, st jääsuppi, astub.) Ükskord jälgisin ühte jäljepaari Virtsu sadama lähedusest alates, väina keskel peatusid need praamilt visatud mandariinikoorte juures. Mõelda, et tuled kogu selle maa mööda jääd ja siis leiad midagi nii värvilist ja lõhnavat kui seda on mandariinikoored. Vahel ei ole praamilt prügi merele viskamine nii suur kuritegu, mõtlesin siis.

Sõnatu

Kui ma oskaks kirjeldada seda, mida ma tunnen, kui tulen Saaremaalt ja jõuan õhtul üheksa paiku Viru keskuse bussiterminali.

“Sooneutraalne” emakeel

Piiluda teiste öökappi ja kapile

Sirbis erutav ja ärritav (miks krt nad t e d a nii palju lugema peavad!) edetabel nullindate kirjanduse subjektiivsest paremikust. Hea raamatupoodi/-kokku kaasa võtta. Hea ka enesepiitsutamiseks (- tegelikult sama, mida eelmises lauses mõtlesin)!

Aita välja, vana loll lehm!

Suits

“Seda ma ei mõista!” sõnas Hans Castorp. “Ma ei mõista, kuidas võib inimene mittesuitsetaja olla, – ta jääb ju ilma elu parimast osast, igatahes lausa võrratust mõnust! Kui ärkan, siis olen alati rõõmus, et ma päeva jooksul suitsetada tohin, ja kui söön, siis rõõmustan jällegi selle üle, – jah, ma ütleksin koguni, et ma õigupoolest ainult selleks söön, et saaksin suitsetada, kuigi seda öelda oleks muidugi väike liialdus. Kuid tubakata päev on mulle läiluse tipuks, see oleks täiesti tühi ja võludeta päev; ja kui ma endale hommikul ütlema peaksin: täna suitsetada ei saa, siis ma usun, et mul poleks tahtmist üles tõustagi; tõepoolest, siis ma jääksingi voodisse. Näed sa: kui inimesel on hästi põlev sigar, muidugi ei tohi sel kõrvalist õhku olla ega tohi see ummistanud olla, see on ülimalt pahandav, ma tahan öelda: kui inimesel on hea sigar, siis on ta õigupoolest kaitstud, talle ei saa sõna tõsises mõttes midagi juhtuda. Niisama on siis, kui inimene mere ääres lamab; siis lamab ta mere ääres, eks ole, ega vaja midagi muud, ei tööd, ei meelelahutust… Jumal tänatud, suitsetab ju kogu maailm, niipalju kui mina tean, pole suitsetamine kuskil tundmatu, kuhu inimene iganes peaks sattuma. Isegi polaarmaade uurijad varustavad endid raskele retkele minnes alati suitsetamismaterjaliga; see on mulle ikka meeldiva mulje jätnud, kui ma seda olen lugenud. Sest inimesel võib väga halvasti minna – oletame, et ka minu käsi hoopis kehvasti käib; aga seni, kui mul veel sigar suus on, suudaksin ma seda taluda, ma tean, sigar aitaks mind sellest üle.”

Stereotüüp

– Ma ei meeldinud Su emale!

– Mu emale meeldivad vaid need, kes teda kuulavad ja ise midagi ei ütle. Aga Sa pead mõistma, et tal on omad põhjused nii arvata, sellistel seisukohtadel olla. On erinevaid arvamusi, Sinu arvamus ei pruugi olla parem!

– “Aga sa pead mõistma…” Sina peaksid minu poole hoidma!

-Ma hoiangi ju., Sinu poole.

Ma naeratasin teada vaadates. Ma armastasin seda kirglikku (ja “põhimõttekindlat”) noort naist. Mulle meeldis teda vaadata. Ma ei uskunud eriti, et seltskondliku katastroofiga lõppenud kohtumine mu emaga meie suhetes midagi oluliselt ohustada või muuta võiks. Tema ei arvanud sel hetkel samamoodi. Ja ma teadsin seda. Minu rahu rajanes sellel, et olin vanem ja blaseerunum, aastad tagasi oleksin ka ise leidnud, et sellist “seisukohtade põhimõttelist põrkumist” ei saa ma alla neelata. Aga nüüd… võib-olla oli mu igha tugevam. Mhm, blaseerunum!? Ma armastasin ikka ja jälle, ja ikka, sama täielikult, sama kirega. Ning see, millesse ma uskusin, oli mu iha ja armastus selle naise vastu. Tol hetkel ei teadnud ma, et meie – minu ja tema – suhtumiste ja uskumiste vahel oli ma’ilm.

Tags: vanamees ja merilohe

Bergman’s Trilogy and the Theology of Responsibility

“Anthony Kronman’s influential book about the modern lawyer, The Lost Lawyer, forms the backdrop to this lecture on the more general question about the theoretical foundations of responsibility prior to economic analysis. The lecture will begin with how Kantian thought failed to withstand Hitler, and then consider those other theories generated from interaction with and in response to Nazi Germany in conjunction with Western theological and philosophical traditions. Ingmar Bergman’s “reduction” of Protestant theology and its spirit of capitalism to a spiritual nullity is the first to be considered. Following this will be Dietrich Bonhoeffer and Emmanuel Levinas, who both argued for the necessity and possibility of a theory and more importantly of a practice of human responsibility that is necessary for the survival of the human soul. The lecture will conclude considering the fit of these positions into professional codes or into any virtue theory that might be offered in opposition.”

Kaplan, Leonard Paper presented at the annual meeting of the The Law and Society Association, Renaissance Hotel, Chicago, Illinois, May 27, 2004

Vt ka Kaplani “Perversity and Justice” väljaandes On Interpretation: Studies in Culture, Law and the Sacred, kus ta käsitleb Marleen Gorris’i 1982. aasta filmi “Vaikuse küsimus” (Three women, all strangers to each other, meet in a dress boutique. One of the three is approached by the male proprietor as she is shoplifting a garment. When he approaches her the other two join her in beating the man to death. Other female shoppers ignore the whole situation and leave when the crime is complete. The court appoints a female psychriatrist to examine the women; contrary to public opinion the psychiatrist finds they are not insane but implies the rage expressed by the crime is a result of the male dominated society. – IMDb) (vt eelkõige alates lk 271).

Tahaks robotit nikkuda

BUST’i blogis kirjutab Brooke Connolly:

Unveiled at the AVN Adult Entertainment Expo in Las Vegas, Roxxxy, is a plastic doll to have sex with, AND then bore to death, with your awful conversations. If what you’ve been throwing down is not being picked up by the general human-based population, then this life-like robot is ready to be your prisoner.

[…]

Owners can choose Roxxxy’s race, hair color and breast size all to their individual liking, as well as, one of five different programmed “personalities”, designed to engage the owner in conversation. Inventor Douglas Hines was quoted at the expo as saying, “She can’t cook, she can’t clean, but she can do almost anything else, if you know what I mean.”……HAHA! YES! We do! Good One!

We do the cooking and cleaning, Mr. Hines. Alive ladies. Don’t you try and take that away from us, fine sir. New Slogan: “World’s First Sex Robot- Now with more Gender Stereotypes!”

[…]

Mr. Hines says he was inspired by,…wait…wait…wait for it….9/11. He says, “It’s really about making a companion.” After losing a friend in the terror attacks, he got the idea of preserving someone’s likeness via artificial intelligence and the sex industry was just a good marketing fit for this type of technology. In this case, I suggest you keep the source of your muse a mystery. Cause now your sex robot is linked to terrorism.

Hilinenud (gooti) jõulujutt

     Meri ja taevas olid ühte karva. Valge. Jäätunud meri ja valge pilvine taevas jooksid silmapiiril kokku ja seal – oli lihtsalt valge. Keset vaatevälja oli piirjoonteta valge kuup. Ainult valge, valge, valge. Lihtsalt valge. Vaatasin, siis jõllitasin seda. Silmad hakkasid vett jooskma. Kadusin otsapidi valgesse. Silm otsis nähtavate esemete piirjooni, aga seal ei olnud midagi, seal keskel. Vaat see on Osho meditatsioon! – Astuda valgesse.

      Rääkisime esmasp. (?) pikalt Täuga. Antikristusest, lohakil olekust, ta tahtis mind päästa mu enda eest temale, aga ta ei armasta mind. Ma olen olnud temasse kiindunud – vahel väga tugevalt (selleks on ka teine sõna) ja nüüd õrnalt ja sõbralikult, sest ma püüan ikka inimestele vastu tulla. Ole keegi, kes mulle meeldiks! – Ja ma olengi (Human Chameleon). Olen kohe – nad ei tea veel isegi, keda nad minus näha tahavad, oskan seda hetkega nende pilgust, neist endist, nende näost ja kehalt välja lugeda. Olen väga armastusväärne. (Sadistidele ma meeldiksin. Pealegi, olen autosadist.) Pea kolmetunnine vestlus hakkas ära vajuma, eeldan, et kumbki meist ei tahtnud lõpetada, sest oli olnud nii hea, nagu meil mõnikord on (oli ka kirjade ajal) – uudishimu, siis erutus, pinge, armastusväärsus, hoolimine, ärritumine, vihastumine, riid, leppimine, süümepiin, leppimine. Pinge langus. Siis lõpus, ma otsisin uusi stimulante ja küsisin, kas ta öösel pimedas metsas on olnud. Ja me saime rääkida oma hirmust pimeda ees. Aga ka naudingust, mida pime mets – niipaljukest kui me seda kogenud oleme – võib tekitada.

       Täna läbi praamiakna valget vaadates mõtlesin, et oleksin pidanud ikkagi eile õhtul tagasi koju sõitma ja need 12 kilti jala läbi pimeda koju minema. Oleksin olnud sunnitud pimedaga üheks saama (unustasin helkuri koju). Mõtlesin, et selline kustumine oleks mulle meelepärane. Vajuda öösel metsas koduteele maha, sest ei jõua enam. Kui hommikul ahetama hakkaks, vaataksid minu vaimolend ja mu Jumal naeratavate ja mõistvate, aga ka natuke nukrate silmadega pealt, kuidas tööle sõitvad inimesed mu kehast peatumata mööduvad. Kohtumine Jumalaga oleks n a g u  

tema minu loodu, mina tema loodu – nii tuttav ja oma.   

Kerjus

õhtutest ei saa enam laulda – sõbrad

õhtuid ei olegi enam

Indrek Hirv

Ta ütles hilisel pärastlõunal latte kõrvale: “Mina olengi selline kunstikerjus, kelle vaene olukord ei lase teda kunsti kõrgemate sfäärideni tõusta ja seda mõista ja nautida. Millegipärast ei taha ma “omadele” – oma eakaaslastele, oma kolleegidele, oma “kaasmõtlejatele”, oma kaasteelistele… – kaasa noogutada. Ja mind hoiab tagasi teatud enesealalhoiuinstinkt. Juba päris mõnda aega olen tahtnud selle ära lõpetada ning alustada võib-olla hoopis teistsuguse leheküljega. Täna, ja seda on muidugi ka varemalt mitmeid kordi juhtunud, kõnelen mõeldes konkreetsetele inimestele. Inimestele, kellele tahaksin rääkida seda, aga ei saa, sest… Noh, ma leian juba mõni aeg, et inimesed ei kuula mind. Ei suuda kuulata, või ei taha. Või mõlemat. Ja ma ei ole sellele kuulsusele, et olen ebahuvitav, ka vastu pannud. Või noh, olen ikka ka, aga see on toimunud nii-öelda poole südamega. Ja olen näinud, et inimesed, kes on olnud aastaid su kuulajateks, st vestluspartneriteks, kaovadki ära…”

Ja kui ta lõpetas, või hetkeks vakatas, ei olnudki seal enam kedagi, ainult tühjad lauad ja toolid ning ettekandja tulemas küsima, kas ta soovib veel midagi tellida.

Puhkusereis

Mis minus on, on kõigepealt väsimus –

ei sellest ega teisest,

isegi mitte kõigest ega eimillestki:

väsimus ise, ta ise,

väsimus.

Kasutute tajude peenus,

kiretormid eimillegi pärast,

kiindumused oletatavasse kelleski,

need asjad kõik –

need asjad ja mis nendes alati puudub –

kõik see tekitab väsimust,

väsimust.

On kahtlemata neid, kes armastavad lõpmatust,

on kahtlemata neid, kes ihaldavad võimatut,

on kahtlemata neid, kes ei soovi midagi –

kolm liiki idealiste, ja mina pole ükski neist:

sest ma armastan lõpmatult kõike lõplikku,

sest ihaldan võimatult kõike võimalikku,

sest ma tahan kõike, või kui saab, siis natukene rohkem,

ja isegi kui ei saa…

Fernando Pessoa/Álvaro de Campos

Enne ärasõitu olin täiesti tühjaks pigistatud: eksamid, töö, igapäevased ja vähem igapäevased suhted, justkui lõpmatud kohustused, tõik, et enda jaoks pole piisavalt aega. Eelviimasel õhtul, pärast pärastlõunast eksamit, pärast töökohtumist, kus mul mõte enam niikuinii ei liikunud, olin väsinud, siiski läksin kooli jõulupeole, see seltskond on tavaliselt tore. Seekordne pidu oli igav – ilmselt olid kõik sessist väsinud. Lootsin seal oma väsinud olemisega pisut aega mööda saata ja koju magama minna. Pidu päädis suhtedraamalaadse intensiivse olukorraga, kus ebamugavust süstiti mitmele poole, see väsitas mind veel enam. Sain kogu selle väsimuse puhkusereisile kaasa. Ma olin nii väsinud, et see oli praktiliselt depressioon. Kõigele lisaks jäi öö hiljem lennuk kolm tundi hiljaks ja väljus 3:45 asemel 6:40 – magamata öö viis täiesti endast välja.

Lennujaamas lugesin Vaiko Tigase kolonialistlikku masturbatsiooni Egiptuse kuurortitest. Autor rõhutab igal võimalusel, et araablased on pätid, kaabakad, kirjaoskamatud, ebaprofessionaalsed tüübid. Trükist ilmestavad ka eestikeelsed kirjeldused araablaste inglise keele eripäradest, justkui eesti aktsent kuidagi parem oleks. Pärast raamatu lugemist mõtlesin küll, et kirjutan sellele mehele kirja, et sellist kirjaoskamatut matsi ei saagi keegi peale tema enda välja kannatada, aga selge on see, et tema eesmärk oligi esindada madalalaubalist valget keskealist keskklassi heteromeest. Ma arvan seetõttu, et need “priviligeeritud” araablased, kes oma perekondadest on eraldatud, kuna saavad kuurortis võrdlemisi normaalset raha teenida, tegelikult põlastavad euroopa üleolevaid turiste. Tegelikkus on see, et vähemalt 45% teenindajatest oskab öelda “Tere-tere-vanakere!”, nad räägivad võrdselt itaalia, vene ja inglise keeles tööks vajaliku jutu täiesti suurepäraselt ära. Ma ei arva, et nad eriti kirjaoskamatud oleks, või kui, siis sellepärast nad oma tööd küll halvemini ei tee.

Kohale jõudes paistis päike, taevas oli praktiliselt pilvepojatu, oli soe. Kohe pärast hotelli jõudmist oli aeg lõunat süüa. Otsekohe teenindas meie perekonda (mind, mu ema ja tema elukaaslast) Ismail. Ismail ütles kõigepealt, et ma olen ilus, siis küsis meie kõikide nimed ja toanumbrid ja kukkus meid teenindama. Hotelli restoranis oli umbes 25 teenindajat, üks naine, nende “tähtsus” oli märgitud särgiga: kõige lihtsamad tüübid oli koleda rohelisekirju triiksärgiga, nende ülemused helesinise särgiga (Ismailil ja sellel ainsal naisel olid helesinised särgid) ja juhatajatel olid valged särgid. Üldiselt oli lugu selline, et umbes 10 neist teenindajatest tegid mulle regulaarselt silma, nõudsid, et ma naerataksin, ütlesid, et ma olen ilus, üks ütles vahel hääletult, vahel häälega “I want you!”, “I love you!”, “You are beautiful”, “Smile!”. Jah, ma jälgisin, mida ta ütleb, sest tal olid sellised silmad, et ma ei jõudnud mujale vaadata. Ükskord sain tema käest pahandada, et kunagi temalt juua ei telli. (Sööke sai rootsi lauast, jooke võis eraldi tellida kui mahlajooki ei tahtnud.) Kokad ei osanud eriti palju inglise keelt, nemad ütlesid lihtsalt “Merry Christmas!” või “You are very beautiful!”. Selline terror kestis kogu nädala, nädala alguses intentsiivsemalt, nädala lõpus asi pisut vaibus. Siin on asjakohane märkida, et ma polnud neist mitte kellegagi rääkinud. Püüdsin jälgida, kas teistele noortele neidudele ka sellist terrorit tehakse – itaalia meelelahutustiimi tüübid rääkisid itaallannadele, et küll nad öösel veel suudlevad, aga kohalikud sellist juttu ei ajanud.

Ismail, teades minu toanumbrit, hakkas mulle helistama, et välja kutsuda, kuna ma olevat ta ära võlunud. Ta jätkas minuga „kokku leppimist“, et temaga välja läheksin, nii kaua, et neljandal päeval otsustasingi minna. Mul oli vahepeal Egiptuse kohta igasugu küsimusi tekkinud, nii et otsustasin kasutada võimalust vastuste leidmiseks. Esiteks, esimesed kolm päeva ei näinud ma ühtegi kohalikku naist (naissoost kelner ilmus alles neljandal päeval). See oli pisut häiriv, sest kõik need kümned mehed, kes nõuavad naeratust, püüavad tegelikult müüa ennast, selle pärast ma arvangi, et valgeid “keskklassi” turiste tegelikult eriti ei sallita (kas naised, kes oma keha Euroopas, Tais või mujal iseseisvalt müüvad sallivad oma kliente?). Teiseks, kus on üle 35aastased mehed? Kõik hotellitöötajad olid 20-35aastased mehed. Samal päeval olin käinud ka imelikus massaažis, mis oli küll ebaprofessionaalne, aga tuli välja, et mu emal oli veel halvemini läinud. Mainel, massöör, küsis minult kõigepealt nime, siis kodumaad, kui olin lauale heitnud, küsis, kas olen abielus, kuna pole, siis kui vana ma olen. Küsisin, kas tema on abielus. Ei olnud. Neiu rääkis väga veidra miimikaga, ümmardavate käeliigutustega. See oli korraga naljakas ja nukker. Ismail helistas, ütles, et kohtume restorani ees, siis kohtusime õues, hotellialast väljas tänaval, kuhu pidime minema eraldi, kuna tema tööandja ei luba klientidega vaba aega veeta, ja siis viis ta mu ühte üle-tee vesipiibubaari, kus sai jälgida kõhutantsijat. Ismail oli päris viisakas – hoidis viisakat distantsi. Siis ta palus, et ootaksin teda 10 minutit, kuni ta kodus tööriided ära vahetab. Vahepeal sain tutvuda baariomanik Ahmediga, kes suudles mu kätt, tõusis püsti, pööras pisut ja sülitas. Kuna kell oli 12, olin unine ega viitsinud seal üksinda naeratada, Ahmed oli seetõttu natukene pahane, ja kuna ma kõhutantsijaga koos areenile keeldusin minemast, muutus Ahmed veel tõredamaks. Ma ei tellinud ka midagi, ma polnud arvestanud, et Ismail mu üksi välja jätab. Ismail on kena noormees, väga südamliku naeratusega ja ilmselt ka päriselt hea südamega. Naastes tavariietes ta enam distantsi hoidmist oluliseks ei pidanud. Istus mulle üsna lähedale ja pani käe ümber. Ausalt öeldes, ma ei viitsinud sellest probleemi teha, kuna külm oli ja lisaseletamine tundus liiga suur pingutus. Ta ostsis meile teed. Rääkis, et on hariduselt elektrik, hotellides töötab kuus aastat, on 28aastane, et mees vajab abiellumiseks maja ja voodit, kõik muu on naise ülesanne koju tuua. Ainult, et naised eriti tööd ei saa ega tee – kõigest kasvatavad lapsi, teevad süüa, pesevad pesu, käivad poes ehk hoiavad kodu – nii et naised ei teegi praktiliselt mitte midagi Ismaili sõnul (Egiptuses pole kodutehnika just kõige tavalisem asi, kraanivesi pole joodav). Ismaili üks õde on kehalise kasvatuse õpetaja, teised kaks ei tee midagi ja Ismail peab neile raha teenima, et nad mehele saaksid. Mulle tundub kogu see süsteem ebaratsionaalne, aga ma ei tea, kas siinkohal räägib minus lääne feminist või kolonialist või lihtsalt võõristus. Rääkisin talle pisut enda elust, valetasin, et olen kihlatud (olin kuulnud, et see muudab araablased ettevaatlikuks), aga see ei kõigutanud teda. Ta hakkas mulle rääkima, et meeldisin talle kohe – mul on kaugelt näha hea inimese olek ja v a l g e süda. Ilmselt oli mul saabumispäeval väsimusest ja kõigest muust projitseeritud ohvripostisioon ja habras-haavatav olek – küll ma olen ära piinatud igasuguste armastajate/ahistajate poolt. Nojah, jutu käigus sai Ismail julgust juurde ja ühel hetkel pidin teda lihtsalt käega eemal hoidma, kuni ta vist püüdis mind suudelda, aga siis ma tõukasin teda veidi ning ütlesin, et nüüd ma lähen koju. Otsekohe tõmbas noormees tagasi ja oligi hotellituppa minek. Järgmisel päeval oli Ismail pisut ärev, et oli mind võib-olla solvanud: võrreldes nende tüüpidega, kes minu eest kanu pakkusid ja minu huuli, silmi, tagumikku kommenteerisid, polnud Ismailist midagi. Lihtsalt iga nurga peal, poes, hotellis, tänaval, kohvikus, lennujaamas, delfiinišõul ilusaks pidamine käis närvidele. Ühest küljest tekitas see ohutunnet, teisest küljest ma olin sisuliselt sama asja eest Eestist põgenenud. Üksi jalutama minna ei olnud võimalik – olin aheldatud oma ema ja ema elukaaslase külge kui kellegagi suhelda tahtsin. Vanematega suhtlemine lihtsalt pole sama mis sõpradega, nad on korraga liiga lähedased ja liiga võõrad, liiga erinevad ja hirmuäratavalt sarnased.

Jõuluõhtul rääkis ema, et selleasemel, et kohalikest tüdinud olla, võiksin olla hoopis tänulik, et ma ei ela Egiptuses (või Kongos, kust kõlasid CNNi vahendusel inimõiguste aktivisti lootusetud ohked, et hoolimata sõjaväe nulltolerantsist vägistamiste suhtes, on Ida-Kongos 1998. aastast alates teada 200 000 vägistamist http://www.cnn.com/2009/WORLD/africa/10/16/amanpour.congo.rape.documentary/index.html) ja et olen noor ja ilus, mistõttu Sharm el-Sheikis selline lament pidevalt käiski. Ma tean, et ema ei mõelnud nii, aga minu arvates saab samahästi öelda, et vägistatud võiksid olla tänulikud, et keegi neid ihaldab.

Vähemalt sai reisi jooksul paar pooleliolevat raamatut lõpuni lugeda, magada piisavalt, et kodus ärgates polnudki enam väsinud, internet on endiselt põnev ja telefon ei helise eriti pärast nädalast väljasolekut.

17:30 Kuressaare-Tallinn

Teate küll, kui pealtnäha on kõik nagu moekas ja mainstream, aga lähemal vaatlusel on kulunud, odav ja vaene. Ma tean, sest olen ise niimoodi petnud. Kui palju. Aga mitte enam, sest olen võtnud omaks rikka ja labase. Panen kokku koleda ja kalli ja uue. Kirju ja ereda jne. Aga üldmulje on vanamoodne. Seegi stiil. Taotluslik. Alguses ei ole midagi taotluslik, aga siis.. Inimesed vaatavad mulle järele. Üllatan neid, kui ruumi astun. Olen saavutanud selle, et olen küll 31aastane, aga mind vaadatakse kui 60aastast matrooni, kellel on 60aastase matrooni võim ja mõju. See väike odav valgete sokkide ja mustade kingadega poiss võiks olla mu…

Seda pead sina lugema

After reading a sex scene in Philip Roth’s latest novel, “The Humbling,” someone I know threw the book into the trash on a subway platform. It was not exactly feminist rage that motivated her. We have internalized the feminist critique pioneered by Kate Millett in “Sexual Politics” so completely that, as one of my students put it, “we can do the math ourselves.” /…/

How is it possible that Philip Roth’s sex scenes are still enraging us?

Kass otsib (endiselt) kodu

…et end rehalas külmumise hirmuta heintesse sisse seada…

Olin küll kellegagi, kuid nüüd tulin sinu juurde. Olin väljas jalutamas ja ei leidnud lumega enam koduteed. Võib-olla lähen kevadel tagasi, võib-olla mitte.

a:h:, need verejanulised tüdrukud

Vallandamisnalja

Võallandamisnalja

Ta pole kaotanud oma väärikust!

Saagem üle 31. vaimuvaesest huumorist!