et toetataks tittesid

Lugesin kahte NYTi järelehüüet Godard´ile. Mõlemas andis tooni etteheide, et mees oli, eriti vanas eas, tõrges ja tujukas, ei tulnud vanadele sõpradele (nt Varda) kaamera ees kätt andma, haukus ajakirjanike rumalate küsimuste peale jms jama. Keda see huvitab! Miks see kuidagi oluline on? Kui oled nii õrn, et sul on vaja, et teine inimene sind oma lahkuse ja hea tujuga toetab, siis tuleb käia teraapias, mitte ajalehes kirjutada.

*

Et tegeleda titega endas (viimase nädalavahetuse paranoilise skisoidi äng-äkšon!), kuulasin eile linnast koju sõites Lacani pompöösset teatraalsust ja siis Žižeki (tite-)kommentaari sellele (“Mida ma Lacanis ei salli”!). Sain kõvasti hirnuda. Ujumine aitas ka, eriti välibasseinis, kus sain üksi olles kõik kohad oma siputamisega täis pritsida.

*

Elasin Godard´i hinguses millalgi 2000/2001, kui Helsingi “cinémathèque” ta retrospektiivi näitas ja igal õhtul kinos käisin. Mõnda aega jäljendasime seejärel mõne kaaslasega oma eludes Godard´i filme, meie suhted pidid olema sarnased nähtule jne. Armsad tobud!

tukk jäta, võta kannoolid!

Vaatasime oma väikses Pelgulinna korteris kolmekesi Ristiisa. Olin 7 või 8 aastat vana – ema ei keelanud meile kunagi filme, kuitahes vägivaldsed või pornograafilised need ka polnud. Mäletan, et järgmisel päeval rääkis ta telefonis kellegagi hobusepea stseenist, see jäi mulle meelde ja kui seda teist korda vaatasin, imestasin, et see ei tekitanud minus mingisugust õudu, ehkki eeldus oli.

Olin juba siis väike ninatark ja feminist, kommenteerisin valjult seda, et film on väga vägivaldne, heroiseerib maffiat ja on meestekeskne. Mulle ei avaldanud Brando ega Pacino muljet, stseenide pärastlõunane mahe valgus ei lummanud mind, aga tõmbas siiski endasse nagu enamik filme, mida ma lapsena valimatult vaatasin.

Ülikoolis oli kindlaim viis mehi verbaalselt kastreerida, naeruvääristada ja dekonstrueerida nende Ristiisa imetlust. Alles siis, kui ise oma illusioonid purustasin, saare eraldusse kannatama ja nukrutsema kolisin, hakkas film mind kunstiliselt võluma. Nüüd vaatan aastaid aegajalt uuesti üle mõne osa või lasen endasse värskelt mõne stseeni, kontrollin, kuidas seda mäletan – kes on stseeni keskmes, kes veab, kes kandub kaasa, kes lihtsalt on (vahel mõned Brando stseenid). Ma ei mõtle enam sellele, et meid paelub illusioon tõelisest inimestevahelisest sidemest, kohustusest ja vandest, must-valgest maailmast ja isavõimust. Mõtlen, et see on Pacino kõige introvertsem roll, et ta on selles deemonlikult veetlev, et see on nii ootamatu, et lugu kandubki ka ekraanil Lõuna-Itaaliasse, kus on nii teistmoodi ja ometi on valgus ikka sama kui ühendriikide stseenides jne jne

Piccoli on surnud

https://www.lemonde.fr/disparitions/article/2020/05/18/l-acteur-michel-piccoli-est-mort_6040024_3382.html

Barbara Hammer

Dream Age (1979), in which “A 70-year-old lesbian feminist, seeing little change in the society after years of work, sends out her 40-year-old self on a journey taking her around the perimeters of the San Francisco Bay.” Hammer encounters herself through her alter egos: a guardian angel, a seductress, and a wise woman.  It trades her zest for a bit of Zen.

Barbara Hammer: Superdyke Surveys Her Iconic Role in Queer Experimental Film

 

Jarmani Aed

Kremeerija

Ta saadab mulle muusika- ja vahel ka filmisoovitusi. Üldjuhul ma kuulan ja vaatan need kõik läbi, sest ta meeldib mulle ja ta viited on huvitavad.

Film on suurepärane.. alguses, esimeses pooles. Koomiline horror. Pidin aga end sundima, et lõpu õudused lõpuni vaadata. Mul on kunstis piirid, isegi kui need on aastatega palju nihkunud, olen siiski heasüdamlik naiivitar. Juba üksnes holokausti viited koomilises horroris on üle mu taluvuse. Süžee tundus mulle eriti haiglaslik, sest kremeerija asub teostama rassipuhastust individuaalselt oma pereliikmetest. Olin häiritud ka ehk sellest, et filmi sündmused ja peategelase kremeerimisihalus tundusid filmis ajalises nihkes, st kremeerija unistab suurkrematooriumist enne juutide genotsiidi ajaloolist algust. Nüüd, kui aastaarvud üle kontrollin, näen, et eksin, st Sudeedi kriis ja Kristallöö leidsid aset samal aastal, ka on ju filmi alguses viide Austria annekteerimisele, st filmi alguses on märts 1938. Lõpp võib samahästi olla 9. november.

kaks filmi

https://www.theguardian.com/film/2013/jul/28/frances-ha-gerwig-baumbach-review

https://www.imdb.com/title/tt2177511/?ref_=nm_flmg_dr_3

 

Berlinalel vendade Damiano & Fabio D’Innocenzo La terra dell’abbastanza. https://www.berlinale.de/en/programm/berlinale_programm/datenblatt.php?film_id=201816365#tab=video25

 

Sami Frey – 80

http://www.lefigaro.fr/cinema/2017/10/13/03002-20171013ARTFIG00006-sami-frey-a-80ans-les-grands-films-d-un-beau-tenebreux.php

Nägin Sautet’ César et Rosalie’d esimest korda Helsingis 2000. aastal (kõlan nagu Ristikivi :).

Kõige kurvem eesti laul

on “Aeg läheb, aga õnn ei kao” ning Tootsi pulma rõõmsad pulmalised ümber laua, kelle nägusid järjest Suves lähedalt kadreeritakse, süvendavad minus seda tunnet. Võibolla pidasin lapsena abiellumist lõplikuks lapse-mina hülgamiseks, omamoodi surmaks, kust ei ole tagasiteed tõelisse mina-autonoomsusse, mis on võimalik vaid lapsena. Tänini, alati kui seda stseeni vaatan, koorub südameroosi ümbert üks kiht kroonlehti ja langeb põrmuks. [Türa, minust ei ole lüürikut! :D]

(Pärast ca 20 vaatamist oli mul meeles, et proviisor räägib enne laulu, aga eksisin.)

(Paremat versiooni ei leidnud:)

valguse pimedusest

-“Mõtlesin, kui nad neid koeri mõrvasid, et nad põgenevad oma koeraga…”

-“Aga see koerade tapmine oli vajalik, et näidata vaatajale, kellele me rohkem kaasa tunneme, kellele inimene kaasa tunneb.” Eelkõige iseendale, iseendale suudan kaasa tunda, siis loomadele ning alles siis vaesele õnnetule hulgusele. Naabrile ealeski.

-“Ja naabreid ei olnud kunagi näha!”

-“Välja arvatud, kui mindi seda õnnetut meest peksma.”

-“Ainult see uuriv preester oli kohe algusest peale liiga ebameeldiv, mis pani vaataja pilastajate poolele. Kui uurija oleks olnud natuke lahkem ja inimlikum, ei oleks filmi orkestreeritud emotsioonide mäng nii lihtne.” Võib-o oligi see film suurepärane seetõttu, et iga vaataja nägi, et temast endast sai lapsepilastaja, kes tahab siiski edasi elada, mugavalt elada, tahab natuke rõõmu ja kiindumust, isegi kui see on vaid koeralt. Me ei taha saada karistatud ega piinata end üleliia oma patu peale mõeldes.

-“Ei ole lihtsalt pimedust eraldi valgusest – lapsena pilastamise ohvriks sattunu oli armastanud ühte preestritest, see oli olnud tema esimene armastus. Ta oli õnnetu.” Mul on tunne, et uurija-preester leidis, et õnnetule kulus ka natuke peksu ära. 

(Houellebecqilik väiklane minus rõõmustas, et noori, vaid ilusat keha omavaid ihaldusväärseid surfareid kujutati moraalsete värdjatena, jälkide robustodena.)

Originaalpealkiri

El Club

Aasta

2015

Riik

Tšiili

Režissöör

Pablo Larraín

Stsenaarium

Guillermo Calderón, Daniel Villalobos

Osades

Roberto Farías, Antonia Zegers, Alfredo Castro

Kestus

98 min

 

Su vend Lars võttis üles, sina jäid kaadrisse.

Ma olen väga suur Lars von Trieri austaja. See on praegu täiuslik kino.

Joe’d petab (kuivõrd nümfomaani on võimalik petta!) tema kasvatatav mantlipärija, noor armuke tema vana mehega. Tappa tahab ta mehe, kes on suure sita pidanud alla neelama. Puhas ja distantsilt kehamüstikuna jutlustav kannatav märter on aga Joe, mitte tema ohvrid. Briljantne film.

 

 

See on päris hea. Ta on hea just siis, kui ta on lihtne, kui teoretiseerimine on lihtsakoeline, või pealtnäha ütleb lihtsaid asju. Muidugi ei saa tõsiselt võtta ahistamise kohta, sest siin on tal segadus (keegi ei pea ahistamiseks esimest iha demonstratsiooni, iha demonstratsioonist saab ahistamine, kui ihaobjekti “ei” ei peata edasisi demonstratsioone, kui need muutuvad veelgi allutavamaks või on seda algusest peale (kui sa minuga ei maga, siis ma lasen su lahti vs. ma tahan sind ja kannatan selle pärast, et sina mind ei taha, käin su akna all nukrutsemas jne jne), vägivaldsemaks (ma haaran sind su kehaosadest, sest ma tean, et sa ei saa midagi teha, et mind takistada, karistada, sest ma olen võimupositsioonil, ühiskond, kus elame annab mulle õiguse, privileegi jne vms) jne). (Ma ei saa aru, kuidas ta kogu oma võimusuhete kriitilisuse juures seda pole mõistnud! Aga ta ju ongi lihtsakoeline – kuidas naisintellektuaali paika panna, kui mitte öeldes, et teda ei saa panna, sest ta on frigiidne lita või kuidas kaitsta end kohustuse eest midagi põhjendada, kui (tema järgi ebaintelligentsed) feministid tulevad ja oponeerivad vms :))

Keegi võiks korjata kokku Eesti nn rassismi ehk teise vihkamise näited kooseluseaduse debatist – Ma ei ole geide vastu, mul on gei sõpru, aga ma küsin, MIS JUHTUB LASTEGA???, me sallime teid, aga vaid juhul, kui jääte koju, oma magamistuppa, kus teete oma räpaseid ja samas uudishimu äratavaid seksuaalseid tegevusi, nende tegevuste koht ei ole avalikus ruumis, kuna seksuaalvähemust defineerib selliste “sallivate” inimeste silmis see räpane seks,ergo geid ja lesbid ei tohiks avalikus ruumis olla, neil ei tohiks lapsi olla, sest selle eelduse järgi seksivad geid ja lesbid oma laste ees jne jne.

 

See on peaaegu lapsik, nii lihtsustatud. V.a meri, hobused, Max von Sydowi nägu ja pea. Kes Sa oled? Ma olen Surm. Kas oled minu järele tulnud? … Olen kuulnud, et Sa mängid malet. Ma olen kaunis hea mängija….

http://www.telerama.fr/cinema/ken-loach-aucun-film-ne-devrait-etre-plus-long-qu-un-match-de-football,114192.php

Hea intervjuu, halb treiler.

Alasti portree

L’érotisme est l’un des aspects de la vie intérieure de l’homme. Nous nous y trompons parce qu’il cherche sans cesse au-dehors un objet du désir. Mais cet objet répond à l’intériorité du désir.

L’érotisme, Minuit 2011, lk 33.

Ma tahan vaadata dokumentaalfilmi kunstnikust, kus intervjueerija on vaba kunsti ja kunstnikke mütologiseerivast hirmust ja austusest, kus kunstnikult küsitakse tema töö, põhimõtete ja eluviisi järele nagu oleks ta torujüri või kassiir. Samas ei taha ma enam väga vaadata dokumentalistikat torujüridest ja kassiiridest, kelle elu ja hoiakuid esitletakse nagu oleks see kunst.

*

Autor ei peaks kartma, et ta on kujutanud Kunstnikku igavamana kui too on (seltskonnas, koduses ringis või õlleklaasi taga), eriti kui Kunstnik peab ise vajalikuks täpsustada, et kunsti tegemine on töö, distsipliin, pühendumine, mitte juhuslikkus, Jumala kõnelemine läbi inimese, mööduva tuuleiili puudutus või prassimise kasumlik kõrvalnäht. Aga muidugi ei ole me vabad renessansimehe ihalusest ja ihast, kui olla üks, siis miks mitte ka teine ja kolmas. Kunst, ilu, süvenemine, töötegemine võib olla väga igav ja seda riski tuleb, loomulikult, maandada.

*

Otsite armastust, teadmata, mida te otsite. * Tahtsid elada Linnas ühte ja teist elu, aga ei elanud üldse.

* Tuimad ja espriita, I grow increasingly impatient!!!

Tühi ja täis, aga ikka ei sobi
Camargue’i tühjadel tuulistel väljadel tungib loodus inimesele pääle, tahab alla neelata – ei ole võimalik, et kõik on silmale nähtav, et muud ei olegi. Vee ja kõrte kohin ajab hulluks, ärevaks, kuulutab Looduse kallaletungi. Mind Sa alla ei neela! Loon Lojuse, keda küttida, varitseda, vihata ja stalkida. Väljad on nii vähem tühjad.

Kui igav on seesama jõgi, ikka ühes suunas, sama säng, tuttavad kaldad ja mutukad kaldal ja vees. Kui saaks nagu Jumal, kevad, torm selle rennist välja tuulutada. Pühkida eluruumi ära ja katta kinni, luua siia uue maailma.

Pole mingit vajadust äratada Elajat. Tamm on Kuri, ja valitsus, ja multinatsionaalid jne jne.
Les hommes, les pauvres.

Virgumine

Kumu dokk – 06.02 kl 18

Lood elust enesest

6. veebruar kell 18.00 PAULA REGO. JUTUSTADES LUGUSID/ Paula Rego: Telling Tales Rež / Dir: Jake Auerbach UK 2009, 47′ Inglise keeles / In English Filmi juhatab sisse / Introduction by Eha Komissarov Režissöör Jake Auerbachi dokumentaal põhineb Paula Rego poolt aasta jooksul antud kuuel intevjuul. Kunstnik avab siiralt ja humoorikalt töödes kajastuvad isiklikud lood, lapsepõlvekogemused, mälestused, hirmud, fantaasiad ja unenäod, millele ta annab läbi oma loomingu universaalse tähenduse. Loe edasi >> “Paula Rego: Telling Tales” follows Rego over a period of 12 months. During six interviews she talks with humour and candour to reveal the private stories that are woven into her pictures; she faces her demons, the same demons that form the compulsion to make work which keeps her “monsters” at bay. The result is an intimate and funny film that allows us to peek into the private world of Paula Rego. Read more >> TASUTA Olete oodatud! Peagi kavas 13. veebruar kell 18.00 Kumu Dokumentaal/Kumu Documentary UUS RIJKSMUUSEUM / The New Rijksmuseum Rež / Dir: Oeke Hoogendijk USA 2008, 118′ Filmi juhatab sisse / Introduction by Kadi Polli 19. veebruar kell 18.00 Filmiseriaal ‘Vestes Ameerika lugusid’ / Film series’Telling the American Story’ GET RICH OR DIE TRYIN’ / Eng Rež / Dir: Jim Shridan USA 2005, 116′