vana kuld

tuttavate, aga tänasest rõõsamate nägudega http://opsgolb.blogspot.com/ kus üleval õpetus, kuidas jääda suitsetajaks, aga siia panen selle:

ei ole võitlejat, pole kangelast

Kes oleks arvanud, et suur minevikuihaleja astub võitlusesse, et päästa keegi ära olevikule, elule! Kas olevik on siis elamisväärsem, elunaudingud suuremad vaimudeseltskonna pakutavast? Fantoomarmsamatega ei suuda keegi võistelda – nad hõljuvad peopõranda kohal, võluvad ja kaunid, neid ei kurna gravitatsioon, aeg ega hirmud. Näha on alati vaid nende parem profiil, nende sisendusjõulisim pilk, nukraim naeratus jne jne. Vaata ette, et kadunuke sinu fantoomiks ei muutuks!

“Ah, väike asi, kiire, ootamatu kevad..”

Jõuan oma õitekuningriiki enamvähem õigel ajal, kõik õitseb veel. Ilma minuta on Sinibe veel metsikum, kontrollimatum ja nii ilus, et see on isegi natuke hirmutav. Mul on tunne nagu ei oleks teda sada aastat näinud – kas tõesti olin sel talvel veel siin. Esimesel ööl saan vaevalt magada – mu madrats on kivikõva, P. padi liiga väike ja kl kolm öösel läheb lahti ööbikute orgia. Laksutamine on vali – nad on P magamistoa akna all, kus sel korral magan. Mul hakkab pea valutama, sest lahendan läbi une oma peas mingeid mõistatusi, aga ikkagi tahaks paljalt aeda minna ja õunapuu all ööbikuid vaadata-kuulata.

Esimesel päeval niidan, korrastan rattaid, õhtul on mul Karja vanal kalmistul kohtumine Viktor Kingissepa vanaema vaimuga. Jõuan loojangu ajaks, olen enne käinud läbi kiriku juurest, kuraasikalt lubanud hea ja kurja vaimu väljatõmbamise raiddekoori ees, et mu vaimu võib seal samas ka minu suust välja tirida (mõtlen seal kirikunurga taga, et kas polegi siin parem üksi olla, kui palju neid inimesi on, kellele neid kohti näidata oskaksin, ehk ei saaks isegi Tema sest aru!). Kingissepa vanaema vaim jätab tulemata, saadab enda asemel noore kitse ja ühe rammusa puugi.

Väljas on vaid kuus kraadi, käed hakkavad rattalenksul külmetama, ehkki päevad on olnud päikselised – mamma ütleb, et ta ei mäleta nii päikeserohket kevadet. “Muidu on meil ikka nii, et pilved tulevad ja lähevad, aga nüüd on hommikust õhtuni ühegi pilveta selge taevas!” Nõustun.

pakitsusi

“Mõnest Schumanni tšellopalast oli ta sõna otseses mõttes hingetuks jäänud, oli, hüsteeriaklomp kurgus, lämbunud; kõige rohkem olid aga Schuberti laulud teda vapustanud, endast välja viinud ja jätnud ta siis jõuetusse justkui närvifluidumi kaotuse, hinge müstilise joobumuse järel.

See muusika tungis värisema panevalt talle luusse ja lihasse ning keerutas üles lõputul hulgal ununenud kannatusi, vanu tüdimusi ta südamest, mis ka ise imestas, et suutis nii palju ebamäärast vaeva, nii palju ähmast valu endasse mahutada. See meeleheitemuusika, mis kisendas otse olemise sügavaimast sügavikust, kohutas teda ja samas ka hurmas. Iial ei olnud ta saanud neuroosipisarateta silmis laulda “Tütarlapse kaebelaulu”, sest selles nutulaulus oli midagi enamat kui südamevalu, midagi rebestavat, mis keeras ta sisemuse pahupidi, midagi sellist nagu armastuse lõpp kõnnumaal.”

Äraspidi, lk 180

*

Eile palus ta luba tulla kl 22 mu juurde, sest vajas ärasõidu eelõhtul õigusnõu. Eks näis, mis “õigusnõu” pühapäeva õhtul vajatakse, mõtlesin. Ta astus mureliku näoga tuppa ja hakkas küsima oma pensioniaastate ülekandmise kohta. Jäin talle klaasja pilguga otsa vaatama. (Muuseas märkasin ehtendalikult, et ülalt tulevas valguses on tal ninaks tõesti kole “kartul” – ei tea, kas meie lastel oleks tema või minu nina?) Olen hetkega valmis ärrituma, siis tuleb meelde, et esmalt peab küsima, kas ta kõht on täis, on ta maganud, kas pimeduses kardab ta, et “kapist tuleb keegi”. Terve nädalavahetuse oli ta pensioniõiguste põletava teema vaagimise kõrval praadinud end süüdistustega, et ta ei austa mind piisavalt, et ta ei ole “oma elu enda kätesse võtnud”. Oh neid pelglik-peitupugeva kiindumusmustriga* mehe enesepiinu! Vastasin, et ärgu muretsegu, ei oota, et temaga altari ette saaks, aga casual nuss peab tähendama draama puudumist. Kui unes ilmuv paksu kõhuga preester, kel üle rinna jeesuslapsega Maarja tätoveering, ei võta teda me keppimise tõttu enam pihile, võime iga kell patustamise lõpetada. Keskpärase naudingu hääbumine kõnnumaal.

*fearful avoidant ehk FA

“Ma ehitasin armastuse lossi”

20.05. Laulasmaal.

Sellest sõprusest, mis kestab läbi me elude, võiks kirjutada raamatu. Kas ikka teame oma õnne ja õnnistusi?

Öösel naastes laulab kalmistu serval ööbik.

Abielusegadus

Mu vana sõbra T. pulm. Laulatuse hommikul istume kolm-neli naist ja mõned noormehed pruudi juures. Pruut kardab ja käitub nagu hüsteerias laps, ronib jalgadega toolile, endal silmad punnis, ta pole ka veel pulmarõivais. Ta pole sel momendil ilus ja ma mõtlen, et kui keegi vajaks veenmist, et ei tasu abielluda, siis juuresolev pilt aitaks. Mõtlen toas olevate noormeeste peale, et neil läheb küll pärast selle triangli nägemist vaeva, et iial abielluda.

Siis on T. imeõhukeses sirge lõikega ja kandilise kaelaauguga linases kleidis. Ilus suvekleit, mõtlen, aga mitte pulmakleidi mõõtu. Ta on ülevoolavalt õnnelik nagu 16aastane äsjaarmunu. Nuputan, kas ta ikka abiellub selle sama mehega, keda tal tean aastaid olevat. Ei, peigmees ongi uus! Veel noorem ja hulluksajavam kui varasem! Peale pruudi on peigmees ajanud hulluks ka mu geist sõbra A. See ei selgu aga kohe.

A. on ka päriselus kaunis ja elav, aga unepulmas ilmub ta mu ette nagu narkopilves 20aastane. Ta tume jume on veelgi tumedam, ta mustad juuksed on pikad – noor Paganini! Jälgin muutust temas ja teen paari inimese ees nalja, et A. on küll oma hinge kuradile müünud, kuidas muidu ta nii noor välja näeks. A. vaatab kurjalt mulle silma sisse. Ta jookseb pulmapaviljonis ringi nagu arutu nooruk. Mõistan, et ta on hoopis armunud ja et ihaldatu peab olema T. peigmees! Üritan missmarple´ikult tõe jälile saada. Võibolla tuleks sõpra tagasi hoida või pruuti hoiatada?

Pulmi peetakse Võru kesklinna uhkes Linnahalli meenutavas kultuurimajas. T. pulm oleks justkui Võru linna suursündmus. Kesklinn on täis pulmalisi ja elevust on palju.

Olen T. sõbra kodus, kust hakatakse koos minema pulmapaika. Lapsed on kenasti riides, naised on pikkades kirjudes sitsikleitides. Kodus tehakse enne lahkumist veel üks lauluringmäng, mida ebamääraselt kaasa tammun. Imetlen ilusaid inimesi ja nende kaunist kodu. Võru “linnahalli” jõuan liiga vara. Kõmbin ringi ja jälgin A. tegemisi.

Siis algaks justkui uus unenägu. Abielluma hakkab A. Ja naisega! Tunnen, et pean A.-ga kindlasti rääkida saama – kas ta ikka adub, et abiellub naisega, st tema “pruut” pole teda hullutanud noormees – T. peigmees. A. on nagu äratehtud, ja minul on missioon ta silmad avada.

Unenägude vältel ei näe ma kordagi selgelt T. peigmeest ega A. pruuti.

armuahelik ehk matemaatika õhtuõpik

A. armastab B-d, aga B. armastab C-d. C. armastab D-d, kes ei armasta kedagi, ka ennast mitte. Magasini tänava majja, kus nad neljakesi elavad, ilmub pühapäeva õhtul vanakuri ja pakub vahetuskaupa. Kui annad end soovimatule austajale, leebub vastamata armastuse süda. Kui kõik on nõus, tekib armuahelik. (Mitte polüamooria!) Mitu südant päästab kuri armuvalust? Mitut magamistuba on vaja Magasini tänava majja armuaheliku käigus hoidmiseks?

Vastused järgmise nädala mõistatuses.

Ma olen jumala..

..religioosne!

Hinrikus ja Laanes

Kunst sünnib inimeksistentsi varjukülgedest

torud

Hingetoru nagu liigahtaks mu rinnus. Sellest tean, et rohi hakkab mõjuma. See ei ole torude ülespaistetuse või lämbumise tunne, mille eest mind hoiatati – kogenud rohuvõtjana on aisting jäänud õrnemaks. Kere keskmes oleks nagu midagi, mis kasvab. Praegu mõtlen puu kujundile, aga tol hetkel stripibaari metalltorule, mis saab üha rohkem mu keha sees tuntavaks. Toru ei keerata minu sisse, vaid mina keerdun toru ümber, mu liha on rullidena vardas. Rohu mõju valjenedes, läheb keerlemine kiiremaks, nüüd pean hoidma mõlema käega torust, et pöörlemine mind endast ära ei lennutaks. Käed pole mu tavapärased käed, vaid rinnalihastest moodustunud roosad rusikad. See on mõnus, mõtlen – kes võiks loota migreenirohust high´d! Mõtlen ka tollele, kes igasuguste tablettide suhtes kõhklematut huvi üles näitab, et kuidas talle seda tunnet kirjeldaksin.

õnn või anne?

raha või seks? käsi või silm? ilu või tarkus? tarkus või headus? jne jne

võibolla selles vanuses me siiski juba teame neid asju, mis teistel me juures kolme esimese minutiga kui puudused silma jäävad, mille mõistmiseks on meil läinud kogu senine elu.. ma pigem lendaks kui oleks nähtamatu. pigem laulaks kui rändaks ajas. pigem armastaks ise kui päästaks teisi. pigem kuri ja ilus kui hea ja inetu, jne jne.

ära siis (kuldkalast) lahti lase!