Ära siis abiellu geiga!
Ma ennustan, et see idiootsena sõnastatud parempopulistide rahvahääletuse küsimus viib meid lesbiabieludele ainult lähemale. Ja selle üle ma igapäevaselt rõõmustangi. Ning olen ühtlasi pruudi otsinguil.
Hääleta kahe pruutkleidi poolt
Saagu Eestist uus Las Vegas. LGBTQI õigused ausse.
Naised ja mehed juba abielluvad. Kirjutame selle põhiseadusesse? Hääleta EI!
Fuck Ekre, hääleta Ei.
Filed under Õhk
Nüüdisaja infantiilne argipsühholoogia jutlustab Muistsetele Mõttesüsteemidele viidates, et õnn ei peaks sõltuma välisest, õnne kui seisundit tuleb inimesel ise seesmiselt kultiveerida, välisesse ehk olemasolevasse aga leplikult, isegi tänulikult suhtuda. Õpetust kuulavad tähelepanelikult Õnnetud, kes ei suuda alati õnne- ja edukultuuris õnnestumise survele vastu seista. Nõnda tunneb vahel Õnnetu, et ta o n õnnelik või väga lähedal õnnele. Ta mainib seda ehk isegi mõnele sõbrale või abikaasale – teadaanne, mis viimastes vaid umbusku äratab: Mis on sündinud? Millest see äratundmine? Teravapilgulised lähedased näevad teates vaid järjekordset tujuvõnget.
*
Palju aastaid kaikusid mu peas ühe mu eksi lausutud kibedad sõnad. “Sa oled üks õnnetu inimene,” ütles ta mulle ja minu tõlgenduses viitas see tema äratundmisele, et “õnnetus” on minu olemus. Küllap teadsin juba selleks ajaks, et ma ei ole õnnelik Õnneseene moodi, läbinisti ja alati heas ja õnnistatud tujus, ning ilma igasuguse läbinägelikkuseta “olemasoleva” osas. Kui õnnesta(ma)tute süsteem on lihtne ja binaarne, siis on Õnnelike kõrval kurvameelsed ja rusutud ning nende eluvõimalus seisneb vabaduses jääda truuks oma natuurile, leida omamoodi õnn spliini püsivuses, ebaõnne(stumise) kindlas muutumatuses. Ütlen seda kui heatahtlik olevaga kontaktis olev sõber, kelles õnneteade kahtlusi tekitab.
Filed under Õhtu
näitus 