Lugemist (feministist) rahvuslase lauale

Tartu ülikooli ideeajaloo õppejõud Eva Piirimäe on koostanud artiklikogumiku „Rahvuslus ja patriotism”. Loe tänasest Sirbist intervjuud Piirimäega. Raamatu soovitud mõju kohta ütleb ta seal mh järgmist:

[…] avardada haritud eestlase vaatevälja ning pakkuda vahendeid, kuidas oma emotsionaalset patriotismi või rahvuslust mõtestada ja põhjendada – ja mitte ainult isekeskis, vaid ka teisele eurooplasele. Selline mõtestamine ja põhjendamine tähendavad tegelikult ka patriotismi ning rahvusluse eri vormide läbikaalumist, teatud inventuuri iseenda vaadetes – või siis vähemalt teatud „raskete kohtade” ja „valikute” teadvustamist. Avalikku teadvusse võiks tulla teatav elementaarne teadmine erinevatest kollektiivse identiteedi ning poliitilise lojaalsuse vormidest, nende eelistest ja puudustest, mida siis omakorda on võimalik Eesti kontekstis läbi kaaluda.

Õunaaia kõrgpäevad

Ideaalkeha, mille vormide poole püüelda. [Viinis vaatasin end hotelli valgustatud peeglist ja tajusin end tülgastavalt vormituna. Tegelikult lihtsalt rasvasena.] Lihaseline ilma vormimata, rasvatu ilma rasvasest ja magusast loobumata. Aga pediküür on Dalil tegemata!

Sontag kirjutab päevikus, et ta peab muutuma vähem huvitavaks, et jätta endast enam kirjutusele. Mõtelda kirjutades, mitte kõneldes.

Dali, Galliano, huvitavad seltskonnainimesed. Vuntsid. Kadi Herkül Poirot.

I despise fashion. Carrington. Different kind of sex appeal. Boyish. Natural. Athletic.

Kui ei jõua enam neid õisi nautida. Ikka voodis, voodis, voodis…

Kui tahad olla hea – Marju Kuut

Loe ajalehti, ära loe ajalehti!

Eesti ajalehtede kirjandustoimetajad on nagu õelad toanaabrid, kes püüavad sulle selgeks teha, et tort, mille sa köögilaualt leidsid ja isuga nahka pistsid, sisaldas tegelikult söödamatuid komponente. Veelgi enam, nad väidavad, et selle valmistas isik, keda ei tohiks enam kööki lastagi.

Tunnen aegajalt end isiklikult solvatuna nendest “kirjanduskriitika” nupukestest (sest nendeks on nad kahanenud); mida peavad tundma autorid, toimetajad, kirjastajad!? Olen olnud ka tüdinenud ja väsinud lugedes NYTi ülipikke ja põhjalikke analüüse – palju vajalikku ja ebavajalikku teavet, aga ka etteaimatavaid ja venivaid arutluskäike. Kui meeldiv (ja kindel) on aga nende juurde tagasi pöörduda emakeelse ajakirjanduse anarhia ja reeglitele allumatuse (õigupoolest reegleid polegi enam) juurest!

Naised ja mehed roheliste valimisplatvormis

Pärast valimisdebatti otsisin veebis erakondade platvorme. Leidsin rohelistelt lõigu, mis võib huvitada Soobloogi lugejat:

Teeme meeste ja naiste vahelise võrdsuse põhiõigusena reaalsuseks. Vastavad progressiivsed seadused juba eksisteerivad, kuid on laiali pillutatud. Rohelised soovivad parimate riiklike regulatsioonide rakendamist üle Euroopa Liidu, olgu tegemist siis võrdsuse, valikuvabaduse, koduvägivalla, ema- ja isapuhkuse võrdsustamise või poliitilise esindatuse küsimustega. Vaid kolmandik Euroopa Parlamendi saadikutest ja Euroopa Komisjoni volinikest on naised. Euroopa Parlamendi Roheliste fraktsioonis on mehi ja naisi võrdselt ning me soovime, et Euroopa Liit meie eeskuju järgiks.

Tekst pole just kõige sõnaosavam või elegantsem – siiani on eriala inimeste seas räägitud ikkagi naiste ja meeste võrdõiguslikkusest ja võrdsest kohtlemisest; samuti ei pruugi olla kõige korrektsem rääkida “mustlastest” romide või rändajate asemel (eraldi lõigus inimõigustest) jne  -, aga idee ja suund on õige ning sellisena tervitatav.

TLÜs seminar Eesti naiskirjandusest

Tallinna ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi

SEMINAR EESTI NAISKIRJANDUSEST

21. mail kell 14.30-16.30

ruumis U-649, Uus-Sadama 5

Seminari eesmärk on tutvustada naiskirjanduse mõiste tähendust ning keskendada tähelepanu eesti naiskirjanike loomingu peamistele teemadele ja problemaatikale viimase kümne aasta jooksul. Arutleme naiskogemuse, naishääle ja naisidentiteedi kujutamise üle kirjandustekstides; küsime, keda näevad naisautorid oma lugejaina ning kas nad tunnevad end tänases kirjanduselus tõrjutuna. Eesti filoloogia üliõpilaste ettekandeid kommenteerivad kirjanikud.

KAVA

14.30 Elo Lindsalu. Naiskirjandus – kellele ja milleks.

14.45 Merlin Piirve. Maimu Bergi sõltuvad/sõltumatud naisekujud.

15.00 Erika Pääbus. Naiselik enesekehtestus Eeva Pargi novellides.

15.15 Mari Peegel. „Oma“ ja „võõras“ Kristiina Ehini luuleilmas.

15.30 – 15.45 Kohvipaus

15.45 Karin Pallon. Huntnaine Helga Nõu romaanis „Hundi silmas”.

16.00 Elinor Taluste. Naiskirjaniku portree: Kärt Hellerma.

16. 15 Gerli Punison. Elo Viidingu feministlik kirjutus.

Diskussioon jätkub kohvilauas.

Kõik huvilised on oodatud!

Kontaktisik: Elo Lindsalu elo@tlu.ee

Baltic Pride 2009, Riia

Elevust tekitavad Riiast saabuvad sõnumid juba enne ärasõitu – LGBT-de (st lesbid, geid, bi- ja transseksuaalid ning -soolised) ning teiste rahu- ja rõõmsameelsete marss on Riia linnavolikogu poolt ära keelatud. Läti LGBT-õiguste eest seisev kodanikeühendus “MOZAIKA” esitab otsuse peale vaide. Reedel, päev enne pride’i peaks toimuma pressikonverents ja poliitiline debatt.  Pressikonverents Stockholmi Majanduskoolis jääb ära, sest kohus ei ole veel otsust langetanud.

Auditoorium täitub. Debati paneeli juhib Läti väidetavalt ainus avalikult homoseksuaalne kuulsus – välisläti päritolu ajakirjanik Kārlis Streips. Keynote speaker on Rootsi integratsiooni ja soolise võrdõiguslikkuse minister Nyamko Sabuni, kes räägib vastavalt olukorrale – nii linnast kui ka saalist tulevatele pingevõngetele kõigutamatu kindluse ja sisendusjõuga vastates. Üks mu reisikaaslane,  homoseksuaalne noormees Rootsist, sosistab enne algust: “Leian, et proua minister on väga ilus naine.” Nõustun. Aga see ei ole peamine. Väga hea kõne – milline toetus Balti seksuaalvähemuste poliitilistele püüdlustele! LGBT-organisatsioonidel on mida Rootsi eesistumisajast oodata.

Peamine on üle-euroopaline toetus Baltic Pride’ile. Eriti selgeks saab see mitte siis, kui Läti kandidaat europarlamendi valimistel Pēteris Viņķelis soovib kasutada võimalust rääkida läti ja mitte töö- ehk inglise keeles, mille peale 90% auditooriumist klappide järele haarab ning Viņķelis võib tagasi inglise keelde lülitudes nentida: “Tahtsin vaid teada, kui palju siin õigupoolest lätlasi on,” vaid siis, kui joome Reval Hotel Elizabetes head veini, mille eest on tasunud Madalmaade, Rootsi ja Briti saadikud (st nende päritolukuningriigid). Saadikud võtavad sõna nii debatil kui ka vastuvõtul ning mõnda on näha ka järgmisel päeval ülirangete turvameetmetega paraadil. Kas pean täpsustama, et Eesti saadikut Riias ei ole kuulda ega näha.

Keset diskussiooni saabub teade kohtust – tagurliku linnavolikogu keeld on halduskohtus ümber lükatud. Tormiline aplaus. Esitletakse noort naisjuristi, kes Mozaikat esindas. Pride toimub! Pinge langeb.

*

Laupäev, 16. mai. Koguneme raudaiaga pargis. Parki pääseb üksikutest tava- ja märulipolitseinike poolt valvatavatest väravatest, kus püütakse eraldada terad sõkaldest, st, üldistavalt öeldes, homod neonatsidest. Turvameetmed ja märulipolitsei varustus tekitab kummastust ja hirmu. Eraldusaedadega on piiratud ka anti-pride liikumine. “Vastaseid” on palju ja nad on väga valjuhäälsed. “Turvalisse” aedikusse jõudnuna hakkan tõsiselt kartma. Mingil hetkel lähevad vastaliste massid liikuma – meid on nendega võrreldes väga vähe. Tunnen, et olen ümber piiratud kurjadest ja vihastest inimestest, kes mu puuri varbade taga edasi-tagasi sõeluvad. Mulle tulevad meelde eelmisel õhtul Riia “ametlikus” homobaaris kuuldud lood vägivallaaktidest erinevatel pride’idel – lastega marssinud lesbide peksmine ja politsei demonstratiivne sekkumatus, osalejate  pihta ekskrementide loopimine jms. On külm ja kole ootamine, pinge tõuseb.

Vikerkaarelippude alla koguneb üha enam inimesi, Amnesty kollaseid särke on kenake hulk, paljudel käes sildid riiginimedega, kust on tuldud Riia marsile solidaarsust avaldama. See on kõik väga liigutav. Hirmutunnet hakkab tasapisi kõrvale tõrjuma elevus poliitilisest aktsioonist, rõõm kogukonda kuulumisest. Mõne kohati eufooriliseks kalduv erutus on nakatav. Mõtlen tuule käes neid kerge rõivaga inimesi vaadates, et võib-olla soojendab demonstratsiooni palavik neid nii üles, et heidetakse needki rõivad ült. Minu eelarvamus seksuaalse vähemuse suhtes on seksuaalset laadi?!

Marsime piiratud alal, Amnesty inimesed hõikavad õigusi nõudvaid loosungeid. Küsivad, kuidas on “human rights” eesti keeles. Mõni aeg hüüabki umbes 50-pealine hulk Riia tänavatel “inim-öiguzedd, inim-öiguzedd”. Aia tagant põrnitsevad lihaselised jorsid, kulm kipras. Mõned karjuvad solvanguid, roppusi (?). Ma ei saa neist õnneks aru.

Lehvitame neile rõõmsalt roosade roosidega ja viibutame nende suunas inglise-, liivi-, läti-, vene- ja eestikeelseid plakateid – “Helmi, ma armastan Sind!”, “Gay rights are human rights”, “Inimõigused kõigile” jne jne. Formaalsele marsile järgnevad kõned, tervitused. Kogu ohuolukorra steriilsusest – oleme faktiliselt kõndinud julgestatud koridoris – hoolimata olen väsinud ja läbi. Lahkume koju, kus saab toimuma Baltic Pride 2011.

5. mai (2)

Kui ilus on praegu Maarja-Magdaleena kalmistul, kuhu on maetud vanaema emapoolsed vanavanemad. “Gustav Inn perekonnaga“. Ei kuupäevi ega naiste nimesid. Nii olevat tahtnud Marta Kurg, kes ei ole ise sinna oma vanemate kõrvale maetud. Mäletan, kuidas nooremana (teismelisena, ülikooliajal?) pidasin vanaemale monoloogi, et ei ole mulle see “surnute kummardamine” meelt mööda ega arusaadav. Vanaema vaid muigas ja tõsines siis. [Olen nüüd kirjutanud päevaraamatusse kuivõrd teisiti ma mõtlen.] Nii kaua, kuni kitkun kevadel enne Jaanipäeva (igas surnuaias on kalmistupüha erineval ajal!) Tartumaa ja Valgamaa vanadel kalmistutel (Maarjas on uus osa ühel pool teed ja vana teisel) perekonna hauaplatsidelt umbrohtu ja rehitsen sammalduma kippuvat liiva, on mul veel see teine, “vabariigiaegne” maailm. Ja vanaema on muidugi sillaks sinna maailma.

Kuulasin ei-tea-mitmendat korda, ja üha suureneva helluse tundega, lugu, kuidas köster Gustav Inn oma lapselapsi – minu vanaema ja ta vanemat õde – hobusega Tartusse koju sõidutas. Kui mitu tundi sõitu, ja mida vanaisa, muidu nii vaikne mees, lastega rääkis. Tuisanud teed, kus roopad vaid ühele hobuveokile jne jne.

Ja tädi Helga – vanavanaema õde, keda hästi mäletan Tartust, kes elas palju aastaid oma vanemate kodus Maarjas. Tantsis rahvatantsurühmas. Naiskodukaitse liige. Oli vallamaja kantseleis tööl. Keskharidusega, aga andekaks ja targaks peetud. Ülikooli jaoks polnud arvatavasti raha. “Tädi Helga tegi käsitööd ja oskas kõike parandada – teha “meestetöid”.” Tegi sisse kõik konservid. Aias oli palju kirsse. Suvel tehti tikriveini; kauemaks pandi seisma veini nendest aastatest, mil leidsid aset olulised perekondlikud sündmused (ristsed, täisealiseks saamine või leer vms). Jne jne.

Olen kirjutanud, et kadunud maailm, aga see ei ole päris nii. “Maarja-vanaisa” Gustavi ehitatud maja on endiselt kalmistu kõrval ja ilusam kui kunagi varem(?). Kadumas maailm? Kõik need kohad, majad, inimesed, koerad, hobused, mööbel, koduveinid…

Näha ja omada midagi, mida ma oma eluski näinud pole.

5. mai

Täna, ärgates päevasest uinakust taaskord see vana jäle tunne – hetkeks ei tea ma, kus ma olen, kes ma olen ja kellega olen. Selle teadmatusehetke jooksul jõuan mõelda: On see tõesti minu maja? Elan ma siin üksi? Ahh jaa,  olen kellegagi. Kes ta on? Tema on Tema ja mina olen temaga. Siis alles tuleb kõik tagasi. “Hetkeks” – täna üheks pikaks (!) hetkeks – ei ole ma/mul midagi.

See on võrreldav unes kukkumisega. Unekukkumisel on kehal õudne pidetu tunne. Selle peale ärkad, süda peksmas. Minu unustusekogemuses kogeb vaim sellist kukkumist, langen ära oma kaalutuks muutunud sisikonnast ja kerest.

* * *

Kevadest tunneb rõõmu kõige rohkem see, kes on juba lagunemas, kes on juba surnud. Kes on kõike näinud, ja korduvalt. Ainult ühte ei ole ta näinud, üksnes oodanud ja unistanud sellest. Sellest ongi see raamat. Omamoodi “Armastus koolera ajal”.

Kui kaua võib oodata, ja kas me vananeme oodates, jõudes, vahel, armastuse ära oodata? või vananeme armastust oodates mitmekordse kiirusega? aga ei sure.

* Kirjutada oleks paljust, aga ka muud on vaja teha. (Kui koomiline selline sedastus iseenesest on! Suudan nüüd enesele selgeks teha, et midagi on v a j a teha. Sellest isegi elevusse sattuda. Õnnis elevus!)