Olen logard
Vedelen diivanil, silmad kinni
olen vaba ja mulle meeldib vedeleda
Ema ütles, et talle ei meeldi logardid
aga ta ei saa minust aru
Üha enam tunnen mõnu vaid voodis vedelemisest
Vahel ma ei viitsi enam tõustagi,
sest lesida on hea, kaduda kuhugi
endarahusse ära, mõelda mittemillestki
lükata asju edasi ja vedeleda
ja ma ei viitsi enam
midagi peale logelemise,
sest vaata see on väga hea
Andrus Kasemaa
Pühapäeval 20ndal esimest korda sel aastal ujumas. Meri oli Mujastes ca 17 C. Hea vesi!
Täna läbisegi Woolf, Cioran, Kant, Sontag ja tunne, et ma ei saa raamatuid kätte. Neetud amazon.
Neist mõtetest ei tule aga midagi – pea iga päeva lõpetan või juba alustan selle tundega – niikuinii ei tule sellest midagi, mõte jääb liiga umbmääraseks, abstraktseks, mõttetuks. Ja milleks ja kellele? Milleks see milleks-küsimus? Miks seda tõsiselt ei küsi? Endale? Ütlesin täna, et olen rahulikult närviline – ja see ongi täpne kirjeldus.
Filed under Vana uudis
Ikka ja jälle kuuleb IT-meesteinimeste hoiatusi, mis puudutab interneti kasutamist (viirustest isikuandmete kaitseni jne). Paljudel on üldse justkui arvamus, et internet on täis (ohte, head ja halba infot, pahatahtlikke kasutajaid jne jne). Kõnelejad on ehk veebis pettunud – lootsime inimkonna teadmiste kokku koondumist ja kättesaadavaks saamist, aga võta näpust.
Internet ei ole täis, vaid see on suur tühi auk, mida tuleb täita. Noored, kes entusiastlikult seda tühimikku oma isikut puudutava infoga – k.a peopildid ja koduvideod, mille avalikustamise eest eriti hoiatatakse, sest kes teab, ehk saab videol oksendavast teismelisest kunagi presidendikandidaat! – täidavad, ei kuule neid hoiatusi, sest nad tajuvad internetti ilmaruumi taolise (näiliselt?) tühja ruumina.
Soo(b)loog(i sissekanded) on olnud nagu minu kolm peotäit liiva veebisügavikku – ikka tulen augu äärele ja viskan midagi sisse. (Küünitan ka aegajalt üle ääre vaatama).
Filed under Vana uudis
Tänase EPLi vahel Möte, milles geiks olemise uhkusest, häbist ja aust,
ja kätte sattus üks vana Guardianis avaldatud fotoseeria ‘Mum, Dad, there is something I need to tell you’.
3. juuni 2010, Puhangus, Vihuris
Inimesed on nagu puud Meid istutatakse ja raiutakse kui märgatakse, et me oleme suureks kasvanud metsaks kasvanud Tihedaks nii et valgus ei paista enam läbi.
Kõik kutsub mind tagasi ja miski ei hoia mind kinni.
Filed under Tallinn
näitus 