Video, mis võib huvitada Fawlty Towersi, eriti Manueli osatäitja Andrew Sachsi, ja ka Russell Brandi austajaid

Poisid, kurivaimud, said säärase sigadusega hakkama! Ma ei kiida heaks sellist huumorit! Kes suudaks võistelda kõnekunstis brittidega?
http://www.youtube.com/watch?v=TMxh-BnyKKs

“Kas süvenev sügis viib…” ehk Ma olin ühes kirjavahetuses sariahistaja

Tunded kerkivad, tunded tormavad avasui surma… Toetada või üles ehitada enese väljendus ülidramaatilistele, hingematvatele luuleridadele, see on stiil, mida harrastavad (hingelt) puberteetikud ja need, kes ikka ja jälle puberteeti läbi põevad ning kes seda ei häbene, kelle tundetõusud ei leia maandamist ega tunne regulaarset mõõna, kes usuvad, et vananeda, see tähendab saada jälle lapseks (kas ka prof Veidemann võib olla nende hulgas?)… jne jne Kas ei leia te mõnikord, et luule, ka kõige parem ja armastatuim, on vihkamisväärne!? Isegi Alliksaar, kelle looming ja elulugu on nii armastusväärsed (sel sõnal on siinkohal nii sobimatu tähendusvarjund!), kaasatundmis- ja austusväärsed (olen siin tahtnud ja samas ka ei ole tahtnud ega osanud kirjutada eksalteeritult-soovituslikult kahest viimase aja huvitavamast mälestusraamatust, mis ei ole muidugi lihtsalt mälestusraamatud – “Alliksaar mälestustes” ja “Ajapildi sees”) . Luvv-ly! Tahaks lüüa vihkamisväärse luule kirjutajat, deklameerijat, tsiteerijat – seega ka ennast!

Kidu-Stalker

PS Mõnel kõigub vastamata kiindumuse pärast mõistus täiesti tasakaalust välja, selle asemel, et kisendada lihtsalt ja kõigile (sest kes meist ei teaks seda tunnet!) arusaadavalt virtuaalruumi: “Peadki ma tõstma ei julgund“, “Kas süvenev sügis viib sinugi?“, “Ei, nii ma sind minna ei lase!“, “Sind ahistan ma, oma kaitsjatari!” jne jne

PPS NB! Pending bipolar disorder diagnosis. Kas pole mitte lihtsalt vaimustav, kui juba teine sinu valitud perearstidest on nii muretu, rõõmsameelne ja kahe jalaga maa peal seisev terviklik isik, kellele ei suuda isegi hüpohondrikuna (nt, erinevalt mu meessõbrast :-) :-) – tean seda, sest vahetasime kogemuse järel muljeid -, kellega koos käisime eelmisel nädalal vereproovi andmas, pritsis ja mullitas mu vesri veenist plasttuubi (kas seda nimetatakse ependorfiks? Helle-Viivi?) suunas väljudes – kahtlemata pidi see olema märk raskest(i ravitavast) haigusest!, aga võta näpust(!) (nüüd võetakse küll ainult käsivarrest!)) ühestki vaegusest kõnelda, vaid salgad visiidil kõik sümptomid maha. “Jah, ma olen tõesti täiesti terve, ma olen rõõmus, elan täisväärtuslikku terve inimese elu!” Kas selles, milline perearst kellegile satub, võib avalduda karmavõlg?

– Oma haiguste ja puuduste üle peab suutma nalja heita!

– Aga nali peab välja tulema!

PPPS See, kes ütles, et Kidu kirjutus on nii aus, aga mitte kunagi banaalne, peab nüüd oma sõnad tagasi võtma!

* * *

Palju Alliksaare luulet netis tänu ühele (?) tublile mehele: http://www.hot.ee/hanneshotee/alliksaar.html

Arhiivi tarvis: Gloria Steinem Palinist

4. septembri Los Angeles Times’is kirjutab Gloria Steinem, et Sarah Palinil ja Hillary Clintonil on ühist vaid kromosoomi jagu. Parempoolne patriarhaatlik poliitika on valinud asepresidendi kandidaadiks selle naise peamiselt selletõttu, et ta vastustab kõiki neid peamisi poliitilisi seisukohti, mis ühendriikide naistele sotsiaalse grupina on olulised.

Kabuli naisrokkarid

Kriitika ja unistus ühes

Otsisin veebist (mis otsingusüsteem EPL-l küll on? – mul läks selle leidmiseks “ainult” tund aega!) Kärt Hellerma feministliku (kirjandus-)kriitika manifestilaadset artiklit “Medusa juuksed” 2007. aastast (17. veebruari Arkaadias), et panna viide sellele tormiartikli kommentaaridesse, kuid komistasin hoopis sellele (Jaan Kaplinski romaani “Seesama jõgi” arvustus 12. maist 2007 EPLs), kus alltoodud lõigus on ühes etteheide ja unistus paremast (elust), mis meis (eeldan, et võin rääkida Meie nimel?, olen seda juba ka ju teinud) lugematutel skisofreenia äärele viivatel enesekriitika momentidel, ka selsinasel hetkel natürlich!, vägagi vastu kajab või võiks kajada:

Küllap leiavad tublid kirjandusteadlased sellele romaanile ka eesti kirjandusest mõttelisi eepilisi paralleele – kui mitte nõukogude Eesti, siis kitsendustest vabamate välis-Eesti kirjanike teoste hulgast. Puudub kõiketeadja positsioon, puudub üleolev sotsiaalkriitiline paatos, puuduvad kõrkus ja tüdimus, puudub ärritav sõnavara ja iroonilisus, puudub tervenisti see aparatuur, millega üks tänapäevakirjanik ennast tihti kuuldavaks teeb. Kaplinski on igasuguse maneerlikkuse suhtes absoluutselt ignorantne ja see on tõeliselt sümpaatne.

Kui torm ei lase magada!

Üks värskendavalt teistsugune (sest väga väsinud France 2 uudisankrute, nende endi meelest väga tervameelsetest, sissejuhatustest Palinile, mida korratakse lugematul arvul kordi: endine missivõistluse võitja Palin… jägadijää… Kus on need teravmeelsed õelused mees(poliitiku)te puhul: endine miilits, endine ning võibolla endiselt praktiliselt vägistaja (Strauss-Kahn muidugi! – Prantsusmaal on nüüd alles kõigil keelepaelad valla läinud, missest, et valuutafondis oli tal “kõigest” korruptsioonikahtlus -, tõepoolest, korrakaitses ootavad virnas ahistatute ja (eba)õnnestunud (?) vägistamiste ohvrite kaebused, mis kunagi käiku pole läinud, sest tegemist ikkagi suure härjaga – nii võimas mees võib ühe ajakirjanikuneiukese elule hõlpsalt kriipsu peale tõmmata (teatud juhtudel literaalselt!), kui julged kuskil avaldada, et suur Sotsialist keset intervjuud su siidpüksikuid maha hakkas tõmbama! Ahh, see kõik on nii jälk… kas patriarhaat mõtleb nende kannatanute peale, kes on ainukesed, kes ka veel pärast “intsidenti” edasi piinlevad!?), komsomol, maadleja, taidleja jne jne) pilk Sarah Palinile tänases NYT-s. Lühidalt sellest, kas tippu peaksid jõudma vaid kõige tublimad kuldtüdrukud (nt Hillary Clinton kui totaalne “overachiever“) või võib sama keskpärasena kui edu saavutanud mehed (ja neid on tegelikult igas valdkonnas massides) tipppoliitikasse tulla. (Alatine feministi mure, kuidas panna naisi revolutsiooni tegema, et naised ei teeks pelgalt oma soo tõttu topelt ega saaks selle eest vastu vaid seda, mis üle jääb. Ja see, lapsed, on radikaalfeminism – NB! võtmesõna) Kas Palin on keskmik või kõigest hoolimata suhteliselt silmapaistev poliitik? Kui tippu jõuab keskpärane naine, siis ehk on see hea märk millestki? Oleme võrdsed oma keskpärasuses!?

Aga üldiselt väga väsinud, sest õiget tööd ei ole, ja kus siis seda armastustki, ja tegelikult õiget töötegijat minust niikuinii ei ole, sügisele kohast intensiivset ja intellektuaalset seltsi- ja kultuurielu à la Aino Krohn 1890ndate Helsingis (loen ta päevikuid – mis teha, kui olen nii puuduliku haridusega, et pean neid 30selt lugema, sest selles vanuses (või tegelikult vist ikka pisut nooremana), kui ta õhkas Helsingi haritumate ja tundlikemate noormeeste poole, jõlkusin väikeste vareastega suitsu tõmmates ringi Pelgulinna betooni vahel; uusim avaldatud luule ei tulnud meil millegipärast iial jutuks) ammugi mitte. Aa kes käskis kolkasse rkonlida!

Saare Mari,

ikka oma õunapuueedenis, kus õunad on juba langenud ja maha vedelema jäetud, kuhu triibulised lamamistoolid on (juba) hangitud, aga Grantchesterist on veel puudu Maria&Ilmarine, merekoletised (the orcs of the orchard!), Ludwig, Virginia, Rupert… ahh, missa nalja teed?!?

PS Esimest korda elus ei lasknud torm öösi magada, ehkki olen sisemaal!

Seksuaakuritegude uurimisest Rahvusvahelises Kriminaalkohtus

Tavaajakirjandusele alternatiivi pakkuv praeguste ja endiste konfliktipiirkondade põhjaliku kajastamisega tegelev Institute for War & Peace Reporting (Sõja ja Rahu Kajastamise Instituut – SRKI) avaldas möödunud nädalal raporti seksuaalkuritegude uurimise ja kohtu ette toomisega seotud probleemidest Rahvusvahelises Kriminaalkohtus (RKK).

Rooma Statuudiga 1998. aastal loodud ning 2002. aastal 60. ratifitseerimisakti üleandmise tulemusel jõustunud statuudi alusel Haagis tegutsema hakanud kohtu pädevuses on muuhulgas kohtumõistmine seksuaalkuritegude üle. Kohus uurib ja mõistab õigust nelja rahvusvahelise kuriteo üle: genotsiid, inimsusevastased kuriteod, sõjakuriteod ja agressioon (vt statuudi art 5). Inimsusevastaste (art 7) ja sõjakuritegude (art 8) koosseisude definitsioonid hõlmavad detailseid nimekirju erinevatest tegudest, mis on statuudi kohaselt keelatud, sh ka erinevad seksuaalkuriteod. Nt art 7 kohaselt on selleks “vägistamine, seksuaalne ärakasutamine, prostitutsioonile sundimine, sunnitud rasedus, sunniviisiline steriliseerimine või muu samaväärse raskusastmega seksuaalse vägivalla vorm“, mis on teadlikult viidud läbi “osana ulatuslikust või süstemaatilisest rünnakust tsiviilelanikkonna vastu” (autori tõlge; Riigi Teatajas leiduvad rahvusvaheliste lepingute tõlked kannavad üldjuhul märget “mitteametlik tõlge”, mis oli üks (vähestest) naljadest, mille üle õigusloengutes irvitada, ka ülalviidatud tõlge sisaldab vigu ja konarusi, st vt ka ühte kuuest originaalkeele tekstist).

SRKI kodulehel ilmunud artikli autor Katy Glassborow väidab, et kohtu endiste töötajate ja inimõigusühenduste andmetel on kohus andnud seksuaalkuritegude asjade puhul järele survele, mida tunnevad endal eriti tugevalt selle noore rahvusvahelise institutsiooni süüdistajad, kes püüavad teha kõik endast oleneva, et jõuda võimalikult kiiresti süüdistuse esitamiseni. Puudujäägid ilmnevat eelkõige kuritegude uurimise planeerimisel, seda nii Kongos, Sudaanis kui ka Ugandas asetleidnud inimõiguste rikkumiste puhul. Näiteks tuuakse Darfur, kus žanžaviidi (janjaweed) paramilitaarsete võitlejate poolt naiste ja tüdrukute suhtes ulatuslikult ja süstemaatiliselt toimepandud õudusi, grupivägistamistest orjastamisteni, uuris enne RKK-i ÜRO komisjon, kelle uurimustulemused edastati kohtule. Mõjutatuna institutsioonivälisest kriitikast algatasid süüdistajad uurimise ilma pikema analüüsi ja planeerimiseta, mistõttu ei kavandatud ühe uurimistoiminguna intervjuusid seksuaalkuritegude ohvritega.

ΓΕHΔEP organisatsioonide sõnul jõuab süüdistuse esitamiseni liiga vähe just seksuaalkuritegude asju, mis on üldjuhul keerulised ja rasked tõendada. Süüdistajad aga juhivad kriitikale vastates tähelepanu praktikale, mille kohaselt tehakse komplekssete kuriteokahtluste puhul eelnevalt otsus, millistele (paljudest) toimepandud kuritegudest uurimisel keskendutakse eesmärgiga tuua nende toimepanijad kohtu ette. Piiratud võimaluste korral ei ole võimalik uurijatel näiteks süveneda informatsiooni teatud kuritegude kohta, mille otsa on “komistatud” teisi kuritegusid uurides (nt intervjuudel ohvritega).

Kriitiliste vaatlejate hinnangul peaks RKK üritama luua individuaalsetele kuritegudele keskendumise kõrval terviklikumat pilti sellest, mis konkreetses asjas tegelikult juhtus ning võtma rohkem arvesse kannatanute huve, mis on nt seksuaalkuritegude puhul tugevasti riivatud, kui kohus vaagib süüdistava süüd süüdistajale, kohtule või rahvusvahelisele avalikkusele (õigus)poliitiliselt prioriteetse kuriteo, kuid mitte konkreetse seksuaalkuriteo toimepanemises.

Raporti terviktekst siit.

Bob Dylani “Täpselt nagu naine”

Kuna olen täheldanud, et eriti populaarsed on siin lehel audio- ja videoviited, siis rõhun edaspidi ka nendele. (Loomulikult jäävad ka sissekanded, kus pealkirjas sõnad “prostituut”, “naisteajakirjad”, “armuelu”, “tiss” või “tissitamine” ja “urineerimine” – kes suudaks ütelda ära totaalsetest rahvamagnetitest!? Vt ka Marek Tamme arutlust saabunud klikiajastust.)

Avalik tissitamine on kui tänaval kusemine

Tänases EPLis kirjutab Soo(B)loogile lähedalseisev feminist emaduse teemadel. Allpool selle artikli lühendamata versioon:

 

Milleks on naisel rinnad? Tänaval ja poes käies ning ajakirjanduses ilmuvaid reklaame nähes võib kõikjal näha naise rindu, kas vähem või rohkem eksponeeritud ja paljastatud moel. Naiste rinnad on meie ühiskonnas kokkuleppeliselt meeste omad ja nende seksuaalsete ihade üks põhilisi objekte. Ilmselt on iga naine oma elus vähem või rohkem rindade pärast muretsenud  – äkki on liiga väikesed, äkki liiga suured või hoopis liiga lõdvad? Ma ei ole veel kohanud naist, kes enne lapse saamist muretseks selle pärast, kas ta rinnad on sobilikud lapse toitmiseks. Rindade seksualiseerimisega on tihedalt seotud ka see, et avalik imetamine on meil sageli tabu. Pange tähele pealtnägijate pilke, kui näiteks kõndivale või isegi rääkivale lapsele tissi anda. Ja äkki mäletate mõne aja tagust ajakirjanduses kajastatud juhtumit, kus Tartu prestiižse imikukaupade poe müüja palus kliendil poes imetamine lõpetada, kuna see ei meeldi poe meeskülastajatele.  Tissivilgutamine, isegi kui nibu on lapse suus, tekitab paljudes ebamugavust.

 

Ühelt poolt ülistab Eesti avalik arvamus imetamist, nagu ka emadust. Aga teisalt on inimeste käitumine tavaelus vastupidine. Näiteks meil on kõige heldema vanemapuhkuse regulatsiooniga riik terves maailmas ning pea eranditult on kodus emad, mitte isad. Eestis saavad vaid pooled 6 kuu vanustest tittedest tissipiima. Miks? Naise rindade seksualiseerimine on kindlasti üks, aga mitte ainuke põhjus.

 

Meil on levinud arusaam, et kõik tited peaksid saama emapiima. Täiesti nõus, tissipiim on lapsele parim. Eesti lastearstid räägivad tavaliselt sellest, et esimesed kuus kuud peaks laps saama ainult rinnapiima ja oleks hea kui imetamine kestaks aasta. Väga harva mainivad Eesti arstid Maailma Tervishoiu Organisatsiooni (WHO) soovitust, et imetamine võiks kesta 2 esimest eluaastat ja soovi korral ka pärast seda. Kuue kuu imetamise normi kinnitab ka pisiasi, et aastaste laste rinnapiima saamise kohta ei koguta meil, erinevalt paljudest teistest riikidest, isegi statistikat.

 

WHO ütleb ka, et lapsele on kõige parem emapiim, mida laps saab imeda rinnast. Headuselt teisel kohal on ema piim, mida antakse pudelist. Kolmandal kohal on inimese (teise ema) piim pudelist ning alles seejärel rinnapiimaasendaja. Raske uskuda, et sünnitushaiglate ja muu imikutega tegelev meditsiinipersonal ei ole kõige sellega kursis. Siiski on väga tavalised juhtumid, mil juba sünnitushaiglas antakse täie enesestmõistetavusega värskele emale kätte piimasegu, kui laps mingil põhjusel nutab. Muuseas, nälg ei ole vastsündinu nutu ainus põhjus. Ja imetamisprobleemidega emale hea nõu asemel piimasegu andmist võib võrrelda narkodiileriga, kes esimeste tasuta doosidega endale klientuuri kasvatab.

 

Aga isegi kui tõesti jääb emal piima puudu või pole seda üldse, siis Eestis ei ole ametlikult võimalik WHO arstide soovituse järgi talitada ning teise naise piima saada. Vaevalt et keskmine ema üldse tuleks selle peale, et imetava sõbranna käest piima nõutada. Kuigi nõukogude ajal eksisteerisid ka Eestis suuremates linnades omamoodi piimapangad, kust oli võimalik saada teisel titemammal ülejäänud piima, siis praegu ei ole võimalik inimpiima nõutada isegi mitte sünnitushaiglas. Samas on tänapäevased piimapangad arenenud riikides täiesti olemas.

 

Rinnaga toitmise edukuses mängib kindlasti suurt rolli teadlikkus – nii ema, aga ka isa oma. Uuringutes on leitud, et naised, kelle mehed teavad rinnaga toitmise kasulikkuse kohta, alustavad suurema tõenäosusega imetamist. Meestel on sageli oluline roll ka selles kui kaua naine imetab. Kes muu ikka jookseks poole öö ajal apteeki valutavatele nibudele salvi tooma või lubaks emale pärast öist tissimaratoni hommikul tunnikese lisa-und.

 

Imetamise õnnestumisel ei saa mööda vaadata turundusest – piimaasendajate müümine on maailmas väga suur äri, mille suurusjärguks hinnatakse 20 miljardit USD aastas. Vähegi tähelepanelikum inimene näeb segupiima tootjate väga räiget turundust, mis on oma olemuselt  sama agressiivne ja ühtlasi rafineeritud kui tubaka- ja alkoholireklaamid. Segutootjad rõhuvad reklaamiga ühiskonnas kõrgelt väärtustatud teaduslikkusele – rikastatud rauaga, selle ja tolle vitamiiniga, sisaldab probiootikume. Kõige sellega luuakse mulje, et segu on lapsele hea. Tavainimesel on raske hoomata kui palju erinevaid vitamiine, toitaineid, immuunsüsteemi tugevdavaid antikehi ning häid baktereid on rinnapiimas. Lisaks ei saa seda ju ka poest toreda elevandiga totsiku sees osta ning tissitamise propageerimiseks ei potsata värske ema postkasti iga mõne kuu tagant värviline voldik, nagu beebitoitude puhul.

 

Lisaks tooteturundusele on iga imetav ema ilmselt kokku puutunud mõne nn tissikriisiga, ehk imetamisel tekib teatud probleeme. Imetamine on sageli üks emaduse üle-müstifitseeritud aspekte. See peab tulema lihtsalt, ilma mingi pingutuseta, loomulikult. Ent kriisid on täiesti loomulik osa tissitamisest, millest üle saamiseks on mõistlik küsida abi teadjamatelt. Aga ma ei pea siinkohal silmas oma emade põlvkonda. Ärge palun solvuge, nõukogudeaegsed emad (sh ka meditsiinitöötajad), teil ei ole reeglina positiivset pikaajalist imetamiskogemust, ega piisavalt teadmisi, et toetada moraalselt imetamisprobleemidega ema. Kuigi meil eksisteerib juba üsna hea võrk koolitatud imetamisnõustajaid, oleks neid ja imetamise teemalist teavitamist vaja veel ja veel. Ehk siis muutuvad ka ühiskondlikud hoiakud ning rohkem Eesti tittesid saaks tissi ning emad ei peaks enam kartma, et mõni mees avalikku tissitamist tänaval urineerimisega võrdleb.

 

Ich bin so wild…

1959. aastal luges Klaus Kinski linti Oscar Wilde’i loo “Isekas hiiglane” ja valimiku François Villoni luuletusi. Rohkem kui nelikümmend aastat hiljem, aastal 2004, ilmus plaat, millel kõlab valik inglise ja prantsuse kirjandusklassika tekste saksa keeles. Kinski loetu kõlaks justkui pareminigi kui originaalkeeles… Kes võinuks arvata, et François Villon ja Oscar Wilde kõlavad eriti meloodiliselt ja poeetiliselt just saksa keeles! Plaadi nimilugu (tegelikult ballaad) Ich bin so wild nach deinem Erdbeermund peaks plaadikaane kohaselt olema Paul Zechi vabatõlge(ndus) Villoni luulest. Saksa keeles tegelikult originaalpealkirjaga “Eine verliebte Ballade für ein Mädchen namens Yssabeau” on tekst, mida Villoni kogutud teoste, ega ka temale omistatud tekstide, hulgast ei leia. Kinski, tänu muidugi Zechi “tõlke” olemasolule, on suutnud oma eriti sugereeriva ja erootilisena mõjuva deklameerimisega populariseerida (ja pannud tuhanded Häälesse armunud otsima algallikat!) Villoni ballaadi, mida tegelikult ei ole olemas või mis on mõjusam (või vähemalt midagi muud) kui tõlkijat inspireerinud originaalteos(ed).

Kuula Kinski-Zechi Villoni! – Ich bin so wild nach deinem Erdbeermund

Kinski-Villoni-Zechi muusikalaadsest poeesiast on vaimustava roosiaiakuningannaliku videoga omaversiooni (saksa keeles) teinud Culture Beat. Singlina anti välja ka laulu inglisekeelne versioon Cherry Tongue ning prantsuse keeles Les lèvres cerises (ei ole kahjuks viidet).

* * *

Jeden Nachmittag, wenn die Kinder aus der Schule kamen… Nii algab “Isekas hiiglane”, mida tasub kasutada saksa keele tunnis (siinkohal tänan avastuse eest oma kardetud ja väheste poolt armastatud saksa keele õpetajat Euroopa Kohtu juures!) aitamaks õpilastel avastada selle keele ühte võimalikest kõladest (või lihtsalt Kinskit raadiohäälena), lasta unejutuna oma lastele, kuulata meditatiivse taustasaundina vms. Selle kuulamiseks ei ole vaja osata palju, õpetaja lasi seda lindilt, kui olime algkursust õppinud ca 60 tundi. Der selbstsüchtige Riese (14:52) I ja II osa. Kui on ikkagi raskusi, loe juurde pisut teise sõnastusega versiooni siit.

Toitumis-/elustiilisoovitus sügiseks

“I hope you live somewhere where you can get fresh apples this October. My trees are full, and my great pleasure every day is to go and pick an apple from the tree and eat it. The ultimate fast-food.”

Jeanette Winterson

Üks vestlus prostitutsiooni kujutamisest filmides

Otsisin oma järgmise artikli jaoks materjali – ühe väikse mõttena pidid seal olema viited mõnedele filmidele, milles on kujutatud prostituute – , ja leidsin veebist sellise vaimustava välkposti vahendusel peetud diskussiooni akadeemiliste naisuurijate vahel. Siin tahaks tervenisti ära tuua ühe huvitavat informatsiooni sisaldava kirja:

Date: Fri, 10 Mar 1995 09:03:40 -0500
From: “Kathleen Marszycki.” <Kathleen.Marszycki @ TRINCOLL.EDU>
Subject: prostitution in film
In regard to PRETTY WOMAN, it is interesting to note (and this was an
interview on NPR about two-two 1/2 years ago) that the script originally
had a marxist perspective in that the woman, after being wined and dined
and introduced to the “good life,” was left back on the streets in the end
— Prince Charming ditched her. Of course, the irony was that she could no
longer go back to her previous life and rather than hang between two
worlds, she commits suicide. Obviously, the version that finally made it
to the market was much different — why? This movie was produced by a
DISNEY subsidiary (TriStar Pictures?) and the producers/backers (probably
the hegemonic disney folk!) wanted the proverbial “happy ending” a la
Cinderella. I think this would bring up an entire host of discussions on
how popular culture and the media industry “shapes” society’s thinking re:
women/prostitution & the dichotomy of good girl/bad girl/woman as
commodity. This interview, by the way, was with a film director who was
discussing how he handled working with backers yet still attempting to
maintain his own aesthetic approaches to his work. Yet, he was quite clear
on what the PRETTY WOMAN machinations were all about.

As you can probably guess, I’ve got a “thing” about the growing Disney
conglomerate — interesting that they’ve recently bought out Miramax Corp.
which was the company that actively distributed and promoted great films
that probably wouldn’t have made it, such as MY LEFT FOOT and THE CRYING
GAME — wonder what they’ll be “distributing/NOT distributing” now that
they’re under the umbrella of the almighty Disney?

Sorry to rant — I hope this helps.

“I have lost friends, some by death…others through sheer inability to
cross the street.” (V. Woolf)

kathleen.marszycki @ trincoll.edu
Trinity College Library
Hartford, CT 06106

Õiendus

Kui keegi pole irooniast aru saanud, või mis irooniat siin nii väga on olnudki … väikelinnade naised ja mehed ei ole lollakad (ka linnades pekstakse keelt makaronidest kollakat), nagu ka maakoolide õpetajad ei ole lollakad, või väikelinnad depressiivsed (see laul ei ole mind vaimustanud, arvan, et selle populaarsus on pisut odav – tähelepanu tänu provotseerivale mõtteavaldusele -, pigem on mulle meeldinud bravuurika näo ja olemisega noor lauljanna, kes ütleks justkui, ja seda ei juhtu siinmail just tihti, I wanna fuck every man in sight). Ma arvan tegelikult vastupidi. Ma ei tea midagi depressiivsemat kui see Tallinn, mida peamiselt tunnen – Kopli, Pelgulinn, Mustamäe (where there was not too much going down for girls whose only hope was not to find a man who could piss in a pot). Nende linnaosade koolidest (nõukogude koolisüsteemi “säravamad” näited!) ma ei räägigi. Mul tuleb piss püksi, kui ma sellele väga tõsiselt mõtleksin, ja, ütleme, mingeid nõukogude koolilapse mälestusi üritaks kirja panna. Ehkki sellest Tallinnast on ka ilusaid mälupilte ja selle võiks kõik kenasti kaasaegseks popiks visuaalseks kunstiks vormida või mõtelda… aga missmull odavast populaarsest või plakatlikust kunstist. Kõrendid seismas mahajäetud vabrikute vanaraua taustal… jne jne Vt ise Marie Claire’ist. Ühesõnaga, olen ütelnud seda varem, ja ütlen veelgi: Tallinnal on kõik suurlinna pahed, aga väga vähe voorusi; olen väikekodanlik (ja uhke selle üle!?), ehkki vihkan paaride kaupa läbikäimist (miks peaksin kohtuma oma mehe sõprade ja nende naistega või tema minu omade(meeste)ga?; Che Guevara pildiga särki (CCCP kirjast üldse ei räägigi – ma olen võimeline selle eest inimest kägistama) ei kanna, ja pean seda väga halvaks tooniks! Nujah, aga olen ka joomingute käigus vestelnud nende prantsuse noortega, kes tahavad eraomanduse kaotamist, ning kelle ettekujutused Marxi teooriatest on ikka, bože moi, kui lapsikud. Viva El Salvador!

Esmaspäev

Abipalve loomakaitse seltsilt

Viimasel ajal on ELSini jõudnud mitmeid teateid kodutute kiisude suurtest kolooniatest üle Eesti. Näiteks võib tuua Ämari koloonia ligi 30 kiisuga ja Narvas Kreenholmi Vabriku piirkonna 40-50 kiisuga.

Tegu on kodudest välja visatud ja omavahel ka paljunenud kiisudega, kes väärivad samuti nii täis kõhtu kui ka turvalist keskkonda.

Kuna varjupaikades on kohad piiratud ning seal on võimalik loomi hoida vaid loetud päevad, siis saaksime omalt poolt abistada toiduga, raviarvete tasumise ja hoiukodu pakkumisega.

Kui saad kiisusid annetusega toetatada, siis kirjuta annetuse tegemisel maksekorralduse selgitusse märksõnaks “kassikolooniad” ja pane teele sobiv summa: ELSi kontodele Ühispangas 10002019856000 või Hansapangas 221041248998 või helista telefonidele 900 7225 (25 krooni) ja 900 7200 (100 krooni).

Ostame selle eest kiisudele toitu ja samuti tasume raviarveid.

Juhul kui saad hoiukodu pakkuda või kiisusid kuidagi teisiti abistada, siis anna sellest märku info@loomakaitse.ee

Irigaray ja enesearmastus

Tegin suvalisest kohast lahti Luce Irigaray “Sukupuolieron etiikka” (orig. Éthique de la différence sexuelle) ja see avanes enesearmastuse koha pealt! :}) Irigaray kirjutab, et naine peab lakkama armastamast oma ema ja iseennast, et armastada meest (või teisisõnu või muuhulgas: et allutada end mehe tahtele). Mees peab aga lakkama armastamast üksnes oma ema. Ennast peab ta armastama, et armastada naist/teist.

(Mees võib armastada ennast mittearmastades. Otsides naises oma ema. Asendades armastuse ema vastu armastusega naise vastu.)

?Ma ei tea enam, kas sulgudesse asetatu on minu või Irigaray mõttelisandus.? Vana kavand! Teades kui oluline mõnele feministile ema-tütre suhte temaatika on. Ja oskamata midagi oma algelisele mõttesketšile lisada. [Et teha siinset blogilikumaks, kirjutan ka kontekstist: Istun rampsis, taustal “abjektsed helid”, ha-haa, nagu väljutaks kass oma kurgust karvapalle. Mõtlen kohe oma kiisudele, kes emmet koju ootavad, ehk nad just praegu oksendavad, see on seega heli minu peas? Huvitav, mis seda heli tegelikult teeb? Odavad loduškad sünteetilisel põrandakattel naksumas? Mõtlesin, et saan terveks, aga palavik tõuseb jälle].

hirm ja võõraviha eliidi seas

Mihkel Muti artikkel postimehes http://www.postimees.ee/140108/esileht/arvamus/306043.php

meeletu hirm, et mis saab siis, kui “tõeliselt lahti läheb”, st venelastest on hullemaid – “tšurkad”, “kilid” jne

Linnud II

Kõigile depressiivsetele (blogijatele)

Me igapäev paremat loodame,

see lootus meid alati petab.

Me õndsamaid tunde ootame,

see ootus meid abita jätab.

J.L.

Iga teine (blogija) on nukrameelne, ja kahjuks väga pateetiline (nukrus pole alati ilu(s) ega suured traagilised sõnad sügavad!). Loodame, et see on mööduv nähtus. Seni harjutage ennast mõttega, et lapsepõlv(e trauma) jääb meiega elu lõpuni (kirjutagem parem selleteemalisi ausaid blogisid!), serotoniini taset siiski ei saa tõsta ananassi ja kiivisid sisse ahmides ning oma mõtteprügi lõputult sorteerides oled ajus peituvad imepeened niidid, nupukesed ja võrgustikud (terminid ei pretendeeri mitte millelegi) arvatavasti lõplikult vussi keer(ut)anud. Seda mõtet saab detailsemalt lugeda “neuroteadust” populariseerivas ajakirjas Psychology Today, kus Hara Estroff Marano annab kaheksal lk-l põhjaliku ülevaate kõige uuematest teadusteooriatest depressiooni tekkepõhjuste ja kulgemise kohta. Haarav lugemine, nagu ikka haiguskirjelduste puhul – kes ei tahaks sümptomeid ka endal leida! Kes ei jõua ära oodata aega, mil siin ilmub artikkel nõuannetega masendusega võitlemiseks, peaks lugema Jeanette Wintersoni k.a. augusti veergu tema kodukal.

PS Mõned küsimused muidugi jäävad: Miks esineb depressiooni üha rohkem? Kas st, et lapsepõlved on õnnetumad? (Mõtlen siinkohal paratamatult Hugo “Hüljatute” peale ja võrdlen…) Või tuleb tõsiselt võtta neid teadlasi, kes peavad masendust nakkavaks (viiruseks)? Või tuleb veel kirjutada raamat “(Meele-)haiguse sünd”, et osatada näpuga kõigi neile (saatanast saadetud) šrinkidele ja ravimitootjatele, kes sarnaselt Marlboromehele on suutnud populariseerida kurvameelsuse karukella?

Vähemuste õigused ja Vabariik Prantsusmaal

29. septembri NYT kirjutab islami usku kooliõpilastest Prantsusmaal, kes on leidnud nn spirituaalse varjupaiga katoliiklikes erakoolides, kus erinevalt riigikoolidest lubatakse muslimitüdrukutel pearätti kanda. Erinevate kogukondade esindajad mõistavadki artikli kohaselt üksteist paremini kui riik oma alluvaid. Ühisnimetajaks erakoolide süsteemis kõrvuti õppivatele katoliiklastele ja muslimitele olevat spirituaalsus, millest ilmaliku riigikooli õppekavade ja koolireeglite osas puudus on.

Prantsusmaa on jätkuvalt huvitav näide reaalselt paljurahvuselisest riigist, kus kõigilt kodanikelt ja kodanikukandidaatidelt oodatakse Vabariigi pühade alustalade tingimusteta tunnistamist, olenemata isiku personaalsetest tõekspidamistest. Ilmalikud riigiasutused, sh kool, on üks neist olulistest põhimõtetest. Just viimaste aastate jooksul on olnud üha keerulisem jäigast seisukohast vankumatult kinni pidada ja küsimused, mis tõusetuvad on poliitikutele üha võimatumad lahendada. Nii on mõistetav, et mu inimõiguste kursuse professor Marie-Luce Pavia (siinkohal ei taha jätta kasutamata juhust, et iseloomustada teda mh ka järgmise faktiga: nimelt tsiteeris professor oma inimõiguste teooria kursuse sissejuhatuseks Vladimir Iljitši ennast!), täheldas umbes viis aastat tagasi, et mida raskem on moraali puutuvat küsimust poliitikutel (st ka seadusandjatel) lahendada, seda kergekäelisemalt annavad nad selle kohtute (või üldse juristide) lahendada.

Feministide meeleheaks on viimasel ajal tõlgendatud Prantsusmaal kodanike võrdsusõigust seaduse ees selliselt, et minimeerida kultuurilisi praktikaid, mis võivad kahjustada naiste emantsipatsiooni ja soolise võrdõiguslikkuse eesmärke. Kohtult on veel aga tulemata viimase paari kuu jooksul eriti suurt tähelepanu saanud vaidlus (millesse sekkus isiklikult ka justiitsminister Rachida Dati) abikaasade vahel, mille keskmes on küsimus, kas abielu võib tühistada, kui ilmneb, et süütu pähe kositud pruut seda tegelikult ei ole. Süütus oleks sel juhul abielu sõlmimise oluline tingimus, mille osas teist poolt on petetud. (Teadagi millist kogukonda sellised vaidlused eelkõige puudutavad.) Kõnealune kohtuasi on paljusid prantslasi sügavalt šokeerinud, räägitakse totaalsest tagasiminekust keskaegsete tõekspidamiste juurde naisele esitatavatest nõudmistest jms. (Muide ka pearäti keelustamise debattides domineeris ühe argumendina ilmaliku riigi põhimõtte kõrval mure tüdrukute ja naiste õiguste pärast.) Meedia on seks puhuks otsinud üles ka need kümned ja kümned kirurgid-günekoloogid, kelle igapäeva töö hulka kuulub n-ö süütuse taastamise operatsioonide läbiviimine. Küsimusi ja eriarvamusi kui palju! Sooloog ootab kohtu arvamust.