Meretagune toetus

“When the going gets tough, the tough get going”.

majad

Vana ja kasutu, aga siiski seisab. Vana maja on olend, kellesse oleme kiindunud, kui ta kallale minnakse, märkame oma tundeid ta vastu. Tema lammutamise pealtnägemine on paramatuse valus tunnistamine.

Sel päeval, kui paargut tükkideks hakati võtma, sai P. teate, et ta vanemate maja lammutatakse.

Ma ei pea midagi üles kirjutama, sest mu mälestused sellest majast on nii elavad nagu oleksin selle tubades terve elu elanud, sealt alles eile välja kõndinud.

P. õde sõitis vahel nädalavahetuseks kohale, tal hakkas paari esimese tunni jooksul igav, ta tahtis kuhugi minna. Ma võisin käia hääletult toast tuppa, nuusutada vana puidu lõhna, tunda esimese korruse põrandakahheli jahedust, läbida tumeda ja järsu trepi heidetud varju, milles räägiti telefoniga – jutt kostus õrnalt ka suurde elutuppa; mul ei olnud seal kunagi igav. Maja, mis oli midagi palju enamat kui see, millest ma olin osanud unistada. Koduta tüdruk, kes kiindub majadesse, ei oska inimesi vastu armastada.

Majade vaikelu, kust lapsed on lahkunud, kus vanemad vananevad. Ma mäletan fotode asetust söögitoa seinal, lauavakstu mustrit, kõiki lilli ja nende paigutust aias. Isa suve hommikul vara midagi aias tegemas, juba on väga palav. “Tere hommikust! Kuidas magasite? Ärge suudelge mind, ma olen higine.” Pesukuivatusresti ja triikimist verandal. Maja, kus iga ese on omal kohal, milles üha korduvad ühed ja samad rituaalid.

Ma õnneks ei sattunud kordagi sinna, kui üks neist pidi allkorrusel magama, kui majakord oli segamini pööratud, või kui üks neist oli ära viidud. Käisin vaid korra isa vanadekodus vaatamas, hetketi tundis ta mu ära, küsis vanaisa järele, aga vanaisa oli juba surnud, läksin selle peale endast välja. Liiga nõrvanärviline.

Kui maja läks müüki, pidid lapsed viima ära kõige olulisemad mööblitükid ja esemed. Olin nende murelike maja tühjendamise juttude juures, oma mõttes läksin viimast korda inimestest tühja majja. Nüüd mõtlen, et ehk selline viimane hüvastijätt toimuski, võibolla võtsin reisi ette, et viimast korda läbi maja kõndida. Näen ennast majas kõndimas, talletamas mälusse iga märki, mis meenutab seda teist aega.

aeglane

Me mõistame kõige vähem neid, kes sarnanevad meile kõige enam.

skript

Filmivõtted nõukogudeaegse haigla basseinis. Bassein on neerukujuline, asub ruumi sügavuses; seintelt koorub värv ja vesi on sogane. Näitlejad istuvad madalas vees, tunnen neile kaasa. Hakkan laskuma basseini poole, põrand on libe ja kaotan kontrolli. Liuglen suurte metallballoonide suunas, milles on vee kütteks gaas(?). Kas minu raskuse “sõit” nendesse toob kaasa plahvatuse? Kokkupõrge jääb ära, olen klammerdunud küüntega linoleumi, pidurdanud oma languse kiirust. Olen sügavikus ja sirutan käe Näitleja poole, kes seisab ülal. Ta ulatab käe vastu ja ma üritan, et ei haaraks tema käest tugevalt, et ma ei “ripuks” robustselt päästjast, et selle asemel oleks õrn moment, elegantne tõusmine tagasi üles. Vaid meie sõrmede õrnast puutest suudan kõndida üles libedast liumäest. Ma tean, et see on tähendusrikas, isegi romantiline, kui see õigesti välja mängida, kui mu näoilme ja liigutused järgivad filmikäsikirja, šablooni. Näitleja on häbelik ning tundub mulle pisut naeruväärne. Ta on lakanud näitlemast, ei kontrolli oma nägu, millel on nüüd tobe naeratus, ja ma mõtlen unes, et kõige teatraalsem ja ülepakutum on siirus ja maskide langemine.

iidsed sädelevad silmad

Vanal melanhoolikul tardub talupoeglikku tööle ja sebimisele innustavat kõne kuuldes veri soontes, elujõud vaigineb veelgi ja sünnitab tegemata jätmise teooriaid; tolm ja kuivanud lehed matavad inimese elupaiga, “Rahastanud Euroopa Liit” sildi – “Kõik asjad lagunevad ja ehitatakse uuesti. Iidsed sädelevad silmad.”

valge aeg

Langevad viimasel valgel puul, aga aed on veel täis nende magusat roosilõhna. Viimane puu on väike puuke, mille tüve õõnsuses elavad kaks hallõgijat. Nad on tihti koos pesast väljas, lendavad siis oma koduukse ees olevale oksakesele ja kiiguvad seal hetke enne sisenemist – nende eeskoda. Kui neid esimest korda märkasin, ei tundnud neid ära, nii valged ja saledad on nad. Üleni valgeis õites puuvõra sisse on neil kerge kaduda. Ka mina valiksin oma kamuflaaži nii, et saaksin “kaduda” vaid sel lühikesel ajal aastast.

Talve lõpul lendas üks hallõgija mu akna taga olevat söögimaja külastades vastu aknaklaasi ja pidi pea tund aega sama söögipuu oksal end koguma. Käisin teda jälgimas, et kas toibub ikka. Toibus. Võibolla on ta üks neist kahest, kes tuligi aeda elama. Veel ei ole nad oma surnud hiirte “pesu” kuhugi üles riputanud, aga valge lind valgel puul assotsieerub sellegi poolest rohkem surma kui eluga.