Karl Ristikivi oleks võinud olla Eesti James Joyce, aga ei olnud.

Varjukülg

 

Ma kutsun teid hommikul kl 4:55 palvele. Et hüüe oleks kuulda akende taha, te vooditesse! Allāhu Akbar. Allāhu Akbar.

 

 

Läks pilve. Merel oli väike vahuribaga lainetus. See oli lage rand, merekapsas ja härjasilmad. Laotasime lina maha. Ma olin linastes pükstes ja heledates bikiinides. Valgus läbi pilvede oli ere ja ma kissitasin silmi. Õlu oli pudelites soojaks läinud ja me jõime sel suve piknikul sooja õlut. Ta tegi pilte. Ja mina mõtlesin ujumisest. Mul oli sada muret, mille pidin kohe oma peas lahendama.

Mul ei ole temast ühtegi mälupilti, sest fotodel olen vaid mina. Aga meri on mu ees, nagu ka härjasilmad, vetikad, lained ja vesi, mis tundub külm.

Külainimesed punusid meile aiaviljadest ja takust suured võrkkiiged, mille sisse meid seisma pandi. Meie jalge ümber moodustasid ümmargused viljad roosimustreid. Kiikusime kõrvu võrkudes. See nägi välja nagu rikka abielupaari raidhauakivi.

*

Kui sügisel läks linnas pimedamaks, sõitsime lõuna poole. Vedelesime termides ja ma sain ta kõrval magada, ta julges ööpimeduses mu käe võtta. Hingasin ta kõrval sisse lõhna, mida ma hästi teadsin, olin väga õnnelik ja hoidsin siis hinge kinni, et hetk kauem kestaks.

*

Ta hakkas ka kirjutama. Kõigepealt Caravaggio pildimärkmikusse, siis väikestesse nahka köidetud bloknootidesse. Tekstid olid lühikesed ja kirjutatud punase vildikaga, mida rohkem avastas ta kurjust, seda pikemaks tekstid muutusid ning ka tint muutus.

*

Ma ei tea, miks kõik pidi korduma ning miks hea kordus enam hea ei olnud. Nagu oleks keegi unustanud mu elu õigel ajal lõpetada, nagu ma oleks ise unustanud end kordama, astunud vastu oma lubadusele elu ja surma kohta.

*

Ma aitasin pea kõiki, aga ei tundnud kaasa kellelegi.

http://www.nytimes.com/roomfordebate/2014/10/31/do-we-need-a-law-against-catcalling?action=click&pgtype=Homepage&version=Moth-Visible&module=inside-nyt-region&region=inside-nyt-region&WT.nav=inside-nyt-region

 

Sa oled targa türaga tehtud

– see on lause Richard Kaljo graafika näituse nurgakesest Kai-ai-ai-ai
Kaljo audio-video tööga isa kirjadest (ürita arvata, kes loeb kirju ette). Väheseid asju, mida praegu Kumus vaadata/kuulata tasub.

Astusin pahaaimamatult ka 20-30ndate kleidinäitusele – massid! Mis on kleitides, mis naisi nii erutab, ma ei ole sellest kunagi aru saanud, nagu ma ei mõista tehnikaimetlust.
*
Miks on vaja korraldada? Miks olen kindel, et ma pean korraldama asju – üritusi, publikatsioone, uuringuid jms – enda näo järele, et need ei kao massi mõttetu pinnavirvendusena. Kõik on ümberringi vaimuhaiged, neurootilised ja melanhoolsed, ma olen oma kurjuse ja meeleolukõikumisega palju stabiilsem, sest see ongi koguaeg minuga ning ma tean seda, need on mu kaaslased, kelle ma võtan pühapäeviti Kumusse, Katarinenthali, NordeCentrumisse ja Kalamaja parki. Õhutame endid koos.

*

Viimasel ajal on väga raske leida midagi, mida suudaksin lugeda. Olin rõõmus, kui lõpuks sain kätte Contingency, Hegemony, Universality (žižek – ei oska siin teha suurt ž-d ja ma ei ole kindel, kas ta selle on ära teeninud; Butler ja Laclau). Juba küsimused, millele nad vastuseid otsivad, on kulunud ja kistud, eriti Butleri omad. Mõnikord ma imestan, mille pinnalt Butler nii populaarne on, see on ilmne märk, et tema apostlid ta teoseid lugenud pole või pole nad midagi muud lugenud.