talvel ei olevat lõhnu. päikseloojangu ajal aeda astudes on tunda vaid surma lõhna. musträstad võitlevad elu eest, söödan neile gnocchisid, kohupiima ja tihastele tehtud segusid (teen neid ise, sest Ukraina päevalilleseemned kahandavat Norra vintide sigivust! – veel midagi, mille pärast süüd tunda), sest kust ma musträstaste toitu peaks võtma. üks oli täna puukuuris, ei näinud mind, kui käruga kolistades puude järele läksin. need kaks rästast on omavahel toidu pärast tülis, võibolla nad siiski ei ole paar, ja külma ning nälja pärast aeglasemad kui tavaliselt.
kitsed kaevavad öiti puude all, kust juba nädalaid tagasi kõik õunad välja on kraabitud. mõtlen, kas lõigata lahti sel aastal esimest korda väiksele heinamaale tehtud silopallid. kuskil olevat kitsed viie päevaga pool tonni silo nahka pistnud.
mu aju töötab aeglasemalt ja iga tööalane kirjutus tuleb suure surmaga. olen neid tekste treinud musttuhat ja iga uue teksti eel on nüüd tunne, et sel korral ma hakkama ei saa. Sõbrad teistes maades ütlevad kõik vaid, et sel ei tulegi lõppu.
*
nii inimeste kui lindudega päästaksin “mõtlematult” ühe ja seaksin ohtu Loodusliku Tasakaalu, mis seisneb tugevate ettemääratuses panustada taasloomise ringi. Bioloogide teoloogia, millest vaimuvaestes nädalalõpulisades lugeda saab, on mulle alati tülgastav olnud.
näitus 