lootuse praktiseerimine

“All of Berlin hates the AfD”: Hundreds of thousands protest the far-right

nagu surmaudu

Kui igaühes on hullust, osad on ehk aga hullumad kui teised, siis ei olegi midagi väga teha. V.a ehk oodata ära keegi, kel on piisavalt klassikaline haridus, suur süda ja kannatlikkus.

*

See on nagu jääkülm udu, mille ma ise laiali puhun, või rõskus, mis tõuseb minust endast. Isegi palvetasin, et suudaksin udu sees sooja verd säilitada, kuidagi jäise puhangu üle elada. Piinlik oli Jumalaema poole hüüda, aga hädas proovid kõike. Ei midagi.

Läksin allkorrusele, seal olid ruumid päriselt külmad. Kas ma saaksin keset ööd minna tänavale, lasta auto mootoril käia, et sooja saada? Naeruväärne! Alati tuleb jääda tuppa, üritada jääda mõistuspäraseks. Panin jalga teksad ja sokid, dressika selga ja heitsin väikse poisi voodisse, keda ma polnud veel näinudki. Üritasin lugeda raamatut, mis mulle eelmisel päeval kingiti, aga see oli võimatu. Kustutasin tule, kindel, et ma ei uinu. Aga uinusin. Nägin unes, et olin koonduslaagris või raudteejaamas, kuhu inimesed olid äravedamiseks kokku aetud. Inimesi oli mu ümber palju ja peamine tunne oli, et mul ei ole inimeste seas turvaline. Ärkasin unest ja olin tänulik, et olin väikse A. voodis. Uinusin taas.

*

Kell 7 läksin hommikusse linna, udu polnud hajunud ja sellega ei harju. Solarise ees seisis umbes 20aastane nuttev tüdruk. Heitsin talle pilgu ja ta silmad klammerdusid minusse. Vene või inglise keeles? Inglise. Telllige mulle palun takso. Ma ise maksan. Aadress. Meil venelastel ei ole Eestis turvaline. Rääkisime, mehed, naised, üks eesti mees lõi mind.

Kas ma panin oma käe ta käsivarrele, et talle toetust avaldada? Või oli see mu pilk? Ta vaatas mulle otsa ja küsis, kas ma kallistaks teda. Kallistasin teda nagu oleks ta olnud mu õde või tütar, pikalt ja tagasihoidmata. Ta nuttis ja tundsin, kuidas ka mul hakkavad pisarad voolama. Keegi on sel hommikul minust õrnemas konditsioonis. Ta rahunes natuke. Ütlesin, et kutsun talle bolti ja maksan ise. Ootasin temaga autot. Ta palus, et me istuksime. Tahtsin talt küsida, kas ta löömist politseisse ei taha teatada, aga ta ei saanud minust aru. Auto tuli kiirelt ja ta sai ära koju, käes poolik pudel vermutit, ma ei olnud seda varem ta käes märganud.

ükski

Piisab ühestki suurepärasest või ilusast momendist, transtsendentsest hetkest, neid on seal aga kümneid, need jätkuvad öösel magades, kui ma näen mööda Fabbrit või S. Gallot Casanovat enda poole kõndimas, ta on perekonnatuttav või naaber, pole üldse kummaline, et ta mind enda poole kutsub, et oma kassi näidata, siis olen ise Casanova ja mu noor väga valge nahaga pruut jookseb mu eest ära, ehkki olen päeval lugenud Byronit, tema pikkadest ujumisretkedest, perekonna ja armukeste paralleellogistikast. Ära siis kommenteeri mulle, et kas juuli ei ole mitte niiske või kanalid haisvad, ma arvatavasti lasen selle kõrvust mööda.

ta tunneb süüd, kui baaris, kus ta oma nussisõbraga pitsat sööb, märkab kahte tursket butchi – vanema generatsiooni lesbipaar, kes ei koondu ühingutesse, aga ei varja ka oma kooselu. kõigist oma peenetest poliitilistest tähistajatest hoolimata on ta kõigest üks väike bi-libu, kes keskpärase türa nimel oma õed reedab.

öösel hotelli odaval padjal väherdes näeb ta unes, et on vabaõhufestivalil, kus iga teine külaline on apetiitne kväärik: kahvatud gooti daigid, teksabutchid. unenäos on surnuist tõusnud ka A-S, kes näeb välja sõbralikum ja veetlevam kui päriselus. A-S ujub ta ümber, heidab ta ette pikali ja võrgutab. ta peas vasardab küsimus: kas ma ikka tahan A-S-iga suhet?

rahu

laman sohval ja loen väli luulet, mu juuksed on pesemata, mu isu piiritu. närin non-stop, pole midagi rahustavamat kui närida ja lugeda luulet rasvaste juustega. olen jäänud hingelt tartu kõõmaks.

kuhugi minna

Teatriskäigud siin linnas on meeleheitlikud. Kui jõuan saali, näen, et ka teised on tulnud selleks, et põgeneda. Mu kõrval istub naine, kes võiks olla kooliõpetaja – väärikas, kultuursete huvidega, ta sõrmeküüned on hoolitsetud, aga lühikesed, sest teeb aias ja köögis tööd, austab tööd, isegi kui see on rookimine ja rehitsemine. Riik ja kultuur püsivad temasuguste najal. Tajun end tema kui sümboli antiteesina, ta on mulle kättesaamatu suurus, ihkan seda ja vihkan samuti.

you should learn when to go

ei hingelistki vabadusel harjus nigulistes hakkab selg valutama ta väänas mind liiga kõvasti oleme suletud teadmata ajaks uksed kinni kes saadab teise sellisesse linna ilma kohvita mitte ühtegi võõrast kellelt suitsu küsida et ta hingeõhku ära puhuda rataskaevus hakkab sadama isegi krahl on kinni nunne pagarid samuti balta taga kära & liikumine naine söödab kajakaid kõige rohkem üksi kui ta ei tahaks voodilt tõusta et mind välja lasta telliskivis varesel nokas saiatükk heina tänava plankudel rästad tunnistamas mu kojutulekut

 

22.02.2020 Sol Gabetta Tallinnas

Mulle ei meeldi eriti Berliin ega Lorde’i kirjutised, aga artikkel ühest teises on huvitav, nagu ka ideed kummastki. https://www.nytimes.com/2019/07/19/travel/berlin-audre-lorde.html

kui ma mõtlen nüüd Berliinile

Kui ma mõtlen nüüd Berliinile, siis see on üks pime pilt nukrast õhtusest tänavast, inimesed küürus ja kiirelt sammumas kuhugi. Võibolla tibutab ka vihma ja tänavalambid põlevad üle ühe. Inimesed on inetult riides. Mu Berliin on taandunud selleks pildiks. See pilt ütleb mulle kõik, on mu mälestuste kontsentratsioon. Ma ei ole süüdi, et see on nii, ka Berliin ei ole süüdi.

Täna paistab päike ja ma tuletan meelde päeva, kui sõitsime Charlotte’i ja Minaga järve äärde. Palavus oli juba kestnud vähemalt nädala, me kõik töötasime ühes kontoris. Charlotte näitas, kuidas ta põleva sigaretiga ujumas käib. Charlotte – kõige coolim naine, keda olen kohanud, mu kontorisõbranna. Juut, kes naasis linna, kust ta vanaema pere oli sunnitud lahkuma. Kõige võimekam pidutseja ja armukeste vahetaja. Praktikant, kellega paljud teised kordagi ei rääkinud, nagu hiljem välja tuli. Ikka see sama sitt igal pool.

Me naersime palju ja olime väga kaua vees. Tulime välja ja läksime jälle vette tagasi. Pärast sõime järve ääres burksikioskis friikartuleid. Rääkisime üksteisele oma unistustest, kuhu kaugele ja kõrgele me ära tahame. See pidi olema tavaline päev, see tundus täiesti tavaline päev.

Äraigatsus?

Jõudsin teise hommikul. Mu reisid kestavad nüüd mitu päeva, sest sõitu alustan saarelt. Ja Tallinnast läbi Riia Berliini tööle jõudmiseks tuleb ärgata hommikul kell neli. See ei väsita pooltki nii palju kui see, kuidas inimesed siin omavahel on. Aga see on pikem lugu ja ehk on mul kunagi jaksu see kirja panna.

Ehk on see olude või mu enda süü, kuid siinne kohatus üha süveneb, pean oma laagrit üha sagedamini edasi liigutama. Iga öö erinevas kohas. Ühel ööl kontori põrandal. Vaatan end kõrvalt ja natuke imestan, et ebamugavus mulle nii vähe korda läheb.

Täna öösel Oranienstrassel. Ma olen hakanud põlgama Kreuzbergi, millest on saanud iseenda kulunud klišee – peamiselt müra ja ameeriklased grafiti taustal. Samas elab siit kiviviske kaugusel jõe ääres Spreeman – nii kutsusime T-d Phiga. Oleks tahtnud väsimusest ja valust hoolimata kutsuda teda veel ühele öisele rännakule läbi linna, aga otsustasin vaikimise kasuks.

Waldemari tänava suurte tumeroosade õiekobaratega kirsid, ühed paljudest, mille Jaapani valitsus Saksamaa taasühinemise puhul Berliinile kinkis ja mis palistavad tänavaid, kus kulges müür, on äraõitsenud – mida ma küll lootsin, kui juba ülemöödunud nädalal läks siin kõik õitsele. Täisõites on aga roosade küünaldega kastanid, mida on siin kandis palju. Turteltuide kluutamine Mariannenplatzi pargis – ühes mu lemmikkohas, kuhu kõigepealt me igakuistel õppepäevadel sattusin, nüüd aga väga harva tulen, sest elu fookus on Neuköllnis, ja seda töö pärast.

Ärkasin vara ja läksin kl 7 hommikusööki otsima – ainuke aeg nädalavahetusel, mil Kreuzbergi süda on väga vaikne ja inimtühi. Väljas mõned üksikud mehed, kes nagu mina vara süüa tahavad.

Linnad peaksid saama koduseks, kui neid hästi tunned ja nendega seoses üha rohkem mälestusi koguneb, ma ei tea, kas see ka nii on. Võibolla on siis see pidev mõtte ekslemine sinna, kus on okasmetsa vaikus ja hommikune lindude segakoor, pikalt vinduv külm kevad, pingsalt aknast välja vaatavad kassid, äraigatsus, mitte koduigatsus, sest kodu on ka siin. Kas tunneksin puudust ka sellest pendeldamisest, kui see lõppeks?

———–

Dokumenteerida luulega

     Mõnu taga helendab tõde
Triin Soomets

kujundiga, mis on päris ja ise tulnud me juurde. Tulla tagasi sõna juurde, kui mõni on veel oma.

*

Üritan ikkagi kirjutada, ka mitte omas keeles, aga juba on pildifaas. Siis tuleb teha pilti.

*

Neist purudest, mis iha laualt kukuvad, neist saaks söönuks terve linn, terve Berliin, ja Tallinn takkapihta. Kui oleks jaksu kui hommikune tänavapühkija teiste järel ja eel terad kokku pühkida.

 

 

Boiband

Eile Schwuzis Boiband. lummav. publikus Peaches.

Öösel tuli ka C. väga lihtne ja hea olla.

Viimaseid öid valges toas, millest kunagi unistasin. Valgel raudvoodil, kus vaid Immanuel Cuntiga magasin.

BAW asjad, mida vaatasime (sh Festival of Future Nows) olid ebahuvitavad, seega eelistasime tema vanu meelispaiku, kus tasuta kaanida sai ning kus nunnad must-valges filmis laineisse kadusid.

*

Sel nv-l esimest korda Sisyphos. Suur techno-saal oli v võimas. Olime alal 6 tundi ja ma mõistsin, kuidas on võimalik sinna reedel sisse minna ja alles pühap hommikul väljuda.

 

Ära võta seda Berliini-hoora nii tõsiselt! Vägistatud ja rutjutud, mis tast tahta.

*

Käisime sashaga kohvil, ta on britt mis britt, ehkki 17 aastat siin elanud. Ta tähelepanekud B-i ja ta elanike kohta on väga täpsed. “Their city has been raped!”

*

Mõtlesin välja, mida Berliinis ei ole (millest olen puudust tundnud) – siin ei ole poeesiat.

Suured ja väikesed tegelased

Pidin olema kl 8 maja ees, kuhu olen päeviti sõitnud 30 minutit. Ärkasin kl 6:30, ma ei tohtinud hilineda. Frankfurdi väravas sai selgeks, et jään hiljaks. Kahes ummikus, viha üle keemas.

Maja ees ei olnud kedagi. Maakler jälgis mind autost, see oli ka kohe aimatav, tegin natuke šõud, lükkasin ust, pahistasin hingeõhku. Olin hilinenud 3 minutit. Vabandasin. Ta ütles, et oli ära minemas. Persevest!

Korter oli ilus. “Minge vaadake veel kortereid”, ütles ta. “Ma tahan, et te sooviksite seda korterit mitte 100%, vaid 150%”. Okei, midagi on väga viltu. Ja siis järgnes loeng, et pean kortereid vaatama koos sakslasega, kui palju ja kui korralikult pean esitama need nõutud 10 minu isiku ja mu vara kohta käivat dokumenti, et mulle 900eurost korterit üüritaks, et saaksin end kaheks aastaks nende lepingu orjaks teha. Ütlesin, et juristina ei saa ma nõustuda mõttega, et inimene ei tohi lepingut kahe aasta jooksul üles öelda, see ei ole demokraatlikes riikides õiguspärane, et ma keeldun sellise jamaga end sidumast. See oli nagu oleks mind suletud tühja korterisse inimesega, kes usub, et tema ülesanne rentida korter maailma parimale üürilisele on totaalne, on totalitaarne…

*

Kell 9 helistas Phi, et Habermas on täna Berliinis (! :) Debatt Prantsuse presidendikandidaadi Macroni ja Saksa välisministri Gabrieliga. Loeng pidavat olema avalik. Ingliskeelsel lehel oli märge, et registreerimine on lõppenud. Aga see on Habermas!

Tõttasin heatujuliselt Friedrichstrassele. Inimesi ootas järjekorras, kuid neid oli käputäis. Esimene naine registratuuris ütles, et keda nimekirjas ei ole, see võib vaadata ülekannet, ta toon ei lubanud läbi rääkida. Jäin passima. Vahetult enne loengu algust, kui ooteruum oli tühjenenud, seletasin teisele naisele, et olen kirjutanud oma magistritöö Habermasist, et see on mulle oluline teda loengut pidamas näha… (mõtlesin lisaks, et me kõik teame, et ta on 87).. Ta naeratas mõistvalt ja kahjatses, ta tõesti ei või mind sisse lasta. Ma olin seal ainuke, kes erandit palus, ei olnud tudengimasse, kes oleks julgenud reegleid kõigutada. Ma ei saanud sellest aru, see oli ülikool, loeng paljudele inimestele, mis mõttes ei või mind saali lasta! Tundsin, kuidas viha otsib väljapääsu, kuidas nutt peale tuleb…

Ma vihkasin täna Berliini ja neid inimesi, kellega olin kokku puutunud. Kole, hall, sovjetlik ja räpane linn – midagi, mida ükski neist siia kolinud poppidest noortest ei julgenud välja öelda, isegi kui nii mõtles. Ma ootasin nii vähe ühelt linnalt, kuidas oli võimalik, et ka see jäi saamata.

*

Vaatasin kodus debati salvestust. Seal ei olnud midagi, ma ei suutnud isegi poolt tundi kuulata. See oli olnud lihtsalt eraldusriba tõmbamise üritus. Mulle meenusid ülikooli koridorist kolm noort välistudengit, kes provotseerivalt ütlesid, et nad isegi ei taha sellele üritusele minna. Ma olin tulnud kuhugi, kuhu ma ei kuulunud, see oli olnud põhimõtteküsimus mind tagasi õue ajada.

*

All on aga mu ammune lemmik Miriam Margolyes, kes räägib sedapuhku tõsisemalt ja vaatab tagasi oma õpingutele, õpetajatele, lemmikkirjanikule…

Berliini kiirabide ja politseiautode sireen on teistmoodi kui teistes linnades – see hakkab undama juba enne ristmikku ning jääb valjuks ka pärast ületamist, nagu tahaks rahuliku tänava elanikele teatada, et näete, ma sõidan välja, ma olen teel, lärmi talumine on väike ohverdus teadmise eest, et ka sulle tullakse järele, kui vaja. Kiirabimasinad ei ületa kiirust, nad sõidavad sinu järel, kes sa alati linnas vähemalt 52-54 km/h, kuid vahel ka 57-59 km/h sõidad, ohutus kauguses, pasundavad, et nad on teel, neil on tähtis roll, mitte lihtsalt ülesanne!, kuid ei möödu sinust.

*

Suurlinnade võlu seisneb peamiselt selles, et legitiimne on olla üksi, käia üksi, süüa üksi, minna üksi, tunda end üksi, jääda üksi..jne jne

Berliin, kus ma elan ja töötan, on rahulik ja vaikne, isegi tühi, nagu oleks endiselt aeg vahetult pärast müüri langemist ning paljud korterid jäetud üksi tõotatud maale põgenevate elanike poolt. Ka on Berliin linn, mis magab – nädalapäevadel juba kl 20 või 21, ning ka mina magan siin paremini.

kui esimest korda siia tulin, oli videvik, rõdult nägi üle katuste õhtusina.

mulle meeldib, et olen kõrgel, et ma ei näe inimesi ega tänavat, ehkki ka siin on tänavapoolsetes tubades kuulda ronge, sireene ja automüra. köögi- ja vannitoaaknast paistab plinkiv teletorn. Berliin, Alexanderplatz. Olen oma tornis.

palusin kolijatel jätta mu kastid veel lattu, mul ei ole südant neid siia üles käsutada. hingeldan, kui viimast trepivahet tõusen; ka sportlik ning noorem Sofi hingeldas, kui võtmeid tõi.

seega olen raamatuteta – vaid üks kott topeltekseplare, mida ei saanud eestis maha müüa, on siin: Pentti vana tumesinine väike luulekogumik, Üdi Tiibadega raamat, üks Unamuno… ja viimasteks jõuludeks saadud raamatud. olen need hoolikalt magamistoa ja elutoa riiulitele ja kummutitele laiali laotanud.

lugesin ühel õhtul pentti luuletusi, need ei ole mulle kunagi nii head tundunud, kui loetuna tubades, mida alles kodustad oma raamatute, vanade kaaslastega.

*

peaksin kirjutama lesbidest ja nende emadest, kes oma tütreid vihkavad, aga see on labane ja kuri teema. pesen selle asemel põrandaid, küürin oma värske ja uue korteri pindu, et need läigiks…läigiks.