Category Archives: Linn

Berliin. Genf. Madriid. New York. Zürich

PARIIS.

– on mu dada-liikumise helesinisel bloknoodil, mis pole tundunud õige üheski korteris enne siinset.

*

aastaid tagasi oli ülioluline märkida iga ülestähenduse juurde kuupäev, nädalapäev, täpne kellaaeg ning koht (tihti tänavatäpsusega), nüüd leian kritseldusi, mille ajast ei ole aimugi, ka märkmiku leheküljenumbrid ei aitaks, sest kirjutisi on tehtud läbisegi suvalistele lehtedele (samas, nüüdseks on aeg lõplikult kaduma läinud, on vaid üks, mida saab teha – seda otsida, hüüda ja üles kirjutada püüda):

“Joan Didion
Meie ühised palved.
Sind suhu võtma*.
*
Nägin unes x-i. Suudlesin musitasin ta nägu (mitte huuli) ning see oli ekstaas. Kui imeline, et meile on antud selliseid unenägusid näha.”

*See peab olema aastast, kui lugesin Didioni Boca Grandest jutustavat romaani. Eesti keelde oli tõlgitud just nii, mitte nagu nüüd ütleme (sul suhu…).

*
Sean end sisse uude korterisse, st leidsin uue kodu. Elan litside tänaval, see tähendab Berliinis väga head kanti, nii keskel, kui olla saab, ning ka Neuköllni sõidan siit autoga väga kiiresti. Ostsin täna kunsti, sest sest korterist saab asja vaid graafika, sisseehitatud sinise raamatukogu ning peeglitega, ja tarin vaikselt oma raamatuid treppidest siia üles – olen jälle viiendal korrusel, minust kõrgemal on vaid pääsukesed ja teadagi kes. (Ka siin on palju taevast, mis on siin linnas privileeg, ja teletorni ülemine osa paistab ka siia).
Umbes pool 17. juuni tänava antiigiturust on türklaste ja teiste ida kaupmeeste käes, nendega kauplen nii armutult, et osad neist peaagu purskavad naerma, kui mind kuulevad, aga kui kella viieni on jäänud vaid tund või kaks, saab osadel ostudel pea poole hinnast alla. Olen olnud sel aastal väga vaene (nagu ehk viimati aastal 2008) ja nüüd on paar nädalat olnud vaba raha, ka võlausaldajad ei ole mul kukil, sestap raiskasin tervelt 60 eurot “antiigile”. Näiteks leidsin tädi Liisu sinivalgekirju 20ndatest pärist teeserviisi juurde sarnase mustriga portselanpeaga ja vasest teraga puuviljanoad. Just minusugusel on selliseid praegu vaja (mõlgutan, kas jõuan praegu uut pesumasinat osta või korjan mõne prügist üles), aga sain need viieteistkümne euroga ning need noakesed viivad mu mõtted mind tüütavate parateoreetiliste poliitdebattide juurest asjade maailmasse, kus on veel ilu ja kindlust.

jne jne, mille see tekst kinni püüab, seda ma ei tea, aga aeg see pole, ega ka kogemus ajast

Screen Shot 2017-07-09 at 23.18.34

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Asjad, Õhk, Linn

Suured ja väikesed tegelased

Pidin olema kl 8 maja ees, kuhu olen päeviti sõitnud 30 minutit. Ärkasin kl 6:30, ma ei tohtinud hilineda. Frankfurdi väravas sai selgeks, et jään hiljaks. Kahes ummikus, viha üle keemas.

Maja ees ei olnud kedagi. Maakler jälgis mind autost, see oli ka kohe aimatav, tegin natuke šõud, lükkasin ust, pahistasin hingeõhku. Olin hilinenud 3 minutit. Vabandasin. Ta ütles, et oli ära minemas. Persevest!

Korter oli ilus. “Minge vaadake veel kortereid”, ütles ta. “Ma tahan, et te sooviksite seda korterit mitte 100%, vaid 150%”. Okei, midagi on väga viltu. Ja siis järgnes loeng, et pean kortereid vaatama koos sakslasega, kui palju ja kui korralikult pean esitama need nõutud 10 minu isiku ja mu vara kohta käivat dokumenti, et mulle 900eurost korterit üüritaks, et saaksin end kaheks aastaks nende lepingu orjaks teha. Ütlesin, et juristina ei saa ma nõustuda mõttega, et inimene ei tohi lepingut kahe aasta jooksul üles öelda, see ei ole demokraatlikes riikides õiguspärane, et ma keeldun sellise jamaga end sidumast. See oli nagu oleks mind suletud tühja korterisse inimesega, kes usub, et tema ülesanne rentida korter maailma parimale üürilisele on totaalne, on totalitaarne…

*

Kell 9 helistas Phi, et Habermas on täna Berliinis (! :) Debatt Prantsuse presidendikandidaadi Macroni ja Saksa välisministri Gabrieliga. Loeng pidavat olema avalik. Ingliskeelsel lehel oli märge, et registreerimine on lõppenud. Aga see on Habermas!

Tõttasin heatujuliselt Friedrichstrassele. Inimesi ootas järjekorras, kuid neid oli käputäis. Esimene naine registratuuris ütles, et keda nimekirjas ei ole, see võib vaadata ülekannet, ta toon ei lubanud läbi rääkida. Jäin passima. Vahetult enne loengu algust, kui ooteruum oli tühjenenud, seletasin teisele naisele, et olen kirjutanud oma magistritöö Habermasist, et see on mulle oluline teda loengut pidamas näha… (mõtlesin lisaks, et me kõik teame, et ta on 87).. Ta naeratas mõistvalt ja kahjatses, ta tõesti ei või mind sisse lasta. Ma olin seal ainuke, kes erandit palus, ei olnud tudengimasse, kes oleks julgenud reegleid kõigutada. Ma ei saanud sellest aru, see oli ülikool, loeng paljudele inimestele, mis mõttes ei või mind saali lasta! Tundsin, kuidas viha otsib väljapääsu, kuidas nutt peale tuleb…

Ma vihkasin täna Berliini ja neid inimesi, kellega olin kokku puutunud. Kole, hall, sovjetlik ja räpane linn – midagi, mida ükski neist siia kolinud poppidest noortest ei julgenud välja öelda, isegi kui nii mõtles. Ma ootasin nii vähe ühelt linnalt, kuidas oli võimalik, et ka see jäi saamata.

*

Vaatasin kodus debati salvestust. Seal ei olnud midagi, ma ei suutnud isegi poolt tundi kuulata. See oli olnud lihtsalt eraldusriba tõmbamise üritus. Mulle meenusid ülikooli koridorist kolm noort välistudengit, kes provotseerivalt ütlesid, et nad isegi ei taha sellele üritusele minna. Ma olin tulnud kuhugi, kuhu ma ei kuulunud, see oli olnud põhimõtteküsimus mind tagasi õue ajada.

*

All on aga mu ammune lemmik Miriam Margolyes, kes räägib sedapuhku tõsisemalt ja vaatab tagasi oma õpingutele, õpetajatele, lemmikkirjanikule…

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Õigused, Iha, Linn, Võim

Berliini kiirabide ja politseiautode sireen on teistmoodi kui teistes linnades – see hakkab undama juba enne ristmikku ning jääb valjuks ka pärast ületamist, nagu tahaks rahuliku tänava elanikele teatada, et näete, ma sõidan välja, ma olen teel, lärmi talumine on väike ohverdus teadmise eest, et ka sulle tullakse järele, kui vaja. Kiirabimasinad ei ületa kiirust, nad sõidavad sinu järel, kes sa alati linnas vähemalt 52-54 km/h, kuid vahel ka 57-59 km/h sõidad, ohutus kauguses, pasundavad, et nad on teel, neil on tähtis roll, mitte lihtsalt ülesanne!, kuid ei möödu sinust.

*

Suurlinnade võlu seisneb peamiselt selles, et legitiimne on olla üksi, käia üksi, süüa üksi, minna üksi, tunda end üksi, jääda üksi..jne jne

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Linn

Berliin, kus ma elan ja töötan, on rahulik ja vaikne, isegi tühi, nagu oleks endiselt aeg vahetult pärast müüri langemist ning paljud korterid jäetud üksi tõotatud maale põgenevate elanike poolt. Ka on Berliin linn, mis magab – nädalapäevadel juba kl 20 või 21, ning ka mina magan siin paremini.

Lisa kommentaar

Filed under Linn, olemine

kui esimest korda siia tulin, oli videvik, rõdult nägi üle katuste õhtusina.

mulle meeldib, et olen kõrgel, et ma ei näe inimesi ega tänavat, ehkki ka siin on tänavapoolsetes tubades kuulda ronge, sireene ja automüra. köögi- ja vannitoaaknast paistab plinkiv teletorn. Berliin, Alexanderplatz. Olen oma tornis.

palusin kolijatel jätta mu kastid veel lattu, mul ei ole südant neid siia üles käsutada. hingeldan, kui viimast trepivahet tõusen; ka sportlik ning noorem Sofi hingeldas, kui võtmeid tõi.

seega olen raamatuteta – vaid üks kott topeltekseplare, mida ei saanud eestis maha müüa, on siin: Pentti vana tumesinine väike luulekogumik, Üdi Tiibadega raamat, üks Unamuno… ja viimasteks jõuludeks saadud raamatud. olen need hoolikalt magamistoa ja elutoa riiulitele ja kummutitele laiali laotanud.

lugesin ühel õhtul pentti luuletusi, need ei ole mulle kunagi nii head tundunud, kui loetuna tubades, mida alles kodustad oma raamatute, vanade kaaslastega.

*

peaksin kirjutama lesbidest ja nende emadest, kes oma tütreid vihkavad, aga see on labane ja kuri teema. pesen selle asemel põrandaid, küürin oma värske ja uue korteri pindu, et need läigiks…läigiks.

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu, Linn

Vabasta mind, Berliin!

Terve öö üleval, ofkorss, olin intervjueerinud end juba päevi, aga pidin seda veel terve öö vahetult enne intekat ka tegema. Hommikuks päris kuiv. Pärast aga käian üle iga sõna ja mõtet, iga vihjet, mille võisin anda. Olen vabatahtlikult oma süüdistajate ees, õigustan neid ning seejärel olen ka kohtumõistjaks. Usun täielikult otsust ning olen valmis seda täide viima juba enne selle jõustumist.

*

Nüüd on selge, et ma meeldin 50-60aastastele skandinaavia/briti jne feministidele, inimõigusaktivistidele jt, kes näevad minus enda 70ndate aastate nooremat versiooni, ning kes peavad mind “õigel teel” olevaks nooremaks idaeuroopa õeks. St, ma olen eilne päev!

Oi, aga kuidas mind paeluvad selle linna nussivõimalused!

Lisa kommentaar

Filed under Linn

Linn on väga vaikne, nagu oleks inimesed ära pühitud ja ma kõnniks üksi mööda tänavaid. Lähenen Kopli ja Kungla nurgale linna poolt. Paremal on suured pärnad, mille tüvede vanad täielikult koorega sulgunud lõikekohad on nagu kokkupigistatud suud. Suud, sõnan oma mõttes, ehkki alati näen neis ka vitte. Võib-olla kõigepealt vittu ja siis sisemise tsensuuri mõjul torujaid huuli. Vaatan tänavanurgal alla Kungla tänavale – see avaneb mu ees valitud vaates -, majad teineteise kõrval kaugemale ja kaugemale perspektiivi kitsaima punktini. Kas seal on ka s e e maja? On see siit praegu näha? On. Ma näen end selle teise korruse aknast välja kummardamas, juuksed tuules, elevil, sest ma olen väga õnnelik – kõik on võimalik, midagi uut on avanemas mu ees. Mind valgustab üks tänavalamp, pilt on hägune ning rohelistes ja tumesinistes toonides.

Kas ma mäletaks seda õhtut ilma fotota? Ilma pildita, mida võin iga hetk silmitseda, sest olen seda näinud, seda silmitsenud. Ometi ei saa ma silmitseda seda õhtut väljaspool pilti. Mu mälu ruum piirneb fotoga. Mina küünitamas välja aknast tänava poole, et tunda õhtuõhku ja esimesi lumeräitsakaid, vaatamas, kas keegi on tänaval, et ta näeks mu õnne. Vaade Vabriku tänava risti ja lambisõõri poole – kas keegi on veel selles ruumis, mida täidab mu elevus?

Küllap ei mäletaks. Nagu ei ole minus midagi alles toonasest tundest, nagu näeksin vana klassikaaslast, kellega olin kunagi lähedane, aga täiskasvanuaastad on meid täielikult üksteisest võõrutanud.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Õhk, Linn