Category Archives: Linn

Äraigatsus?

Jõudsin teise hommikul. Mu reisid kestavad nüüd mitu päeva, sest sõitu alustan saarelt. Ja Tallinnast läbi Riia Berliini tööle jõudmiseks tuleb ärgata hommikul kell neli. See ei väsita pooltki nii palju kui see, kuidas inimesed siin omavahel on. Aga see on pikem lugu ja ehk on mul kunagi jaksu see kirja panna.

Ehk on see olude või mu enda süü, kuid siinne kohatus üha süveneb, pean oma laagrit üha sagedamini edasi liigutama. Iga öö erinevas kohas. Ühel ööl kontori põrandal. Vaatan end kõrvalt ja natuke imestan, et ebamugavus mulle nii vähe korda läheb.

Täna öösel Oranienstrassel. Ma olen hakanud põlgama Kreuzbergi, millest on saanud iseenda kulunud klišee – peamiselt müra ja ameeriklased grafiti taustal. Samas elab siit kiviviske kaugusel jõe ääres Spreeman – nii kutsusime T-d Phiga. Oleks tahtnud väsimusest ja valust hoolimata kutsuda teda veel ühele öisele rännakule läbi linna, aga otsustasin vaikimise kasuks.

Waldemari tänava suurte tumeroosade õiekobaratega kirsid, ühed paljudest, mille Jaapani valitsus Saksamaa taasühinemise puhul Berliinile kinkis ja mis palistavad tänavaid, kus kulges müür, on äraõitsenud – mida ma küll lootsin, kui juba ülemöödunud nädalal läks siin kõik õitsele. Täisõites on aga roosade küünaldega kastanid, mida on siin kandis palju. Turteltuide kluutamine Mariannenplatzi pargis – ühes mu lemmikkohas, kuhu kõigepealt me igakuistel õppepäevadel sattusin, nüüd aga väga harva tulen, sest elu fookus on Neuköllnis, ja seda töö pärast.

Ärkasin vara ja läksin kl 7 hommikusööki otsima – ainuke aeg nädalavahetusel, mil Kreuzbergi süda on väga vaikne ja inimtühi. Väljas mõned üksikud mehed, kes nagu mina vara süüa tahavad.

Linnad peaksid saama koduseks, kui neid hästi tunned ja nendega seoses üha rohkem mälestusi koguneb, ma ei tea, kas see ka nii on. Võibolla on siis see pidev mõtte ekslemine sinna, kus on okasmetsa vaikus ja hommikune lindude segakoor, pikalt vinduv külm kevad, pingsalt aknast välja vaatavad kassid, äraigatsus, mitte koduigatsus, sest kodu on ka siin. Kas tunneksin puudust ka sellest pendeldamisest, kui see lõppeks?

———–

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Linn

Dokumenteerida luulega

     Mõnu taga helendab tõde
Triin Soomets

kujundiga, mis on päris ja ise tulnud me juurde. Tulla tagasi sõna juurde, kui mõni on veel oma.

poetry and love

*

Üritan ikkagi kirjutada, ka mitte omas keeles, aga juba on pildifaas. Siis tuleb teha pilti.

*

Neist purudest, mis iha laualt kukuvad, neist saaks söönuks terve linn, terve Berliin, ja Tallinn takkapihta. Kui oleks jaksu kui hommikune tänavapühkija teiste järel ja eel terad kokku pühkida.

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Kirg, Kunst, Linn

Boiband

Eile Schwuzis Boiband. lummav. publikus Peaches.

Öösel tuli ka C. väga lihtne ja hea olla.

Lisa kommentaar

Filed under Linn

Viimaseid öid valges toas, millest kunagi unistasin. Valgel raudvoodil, kus vaid Immanuel Cuntiga magasin.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Linn, Mälu

BAW asjad, mida vaatasime (sh Festival of Future Nows) olid ebahuvitavad, seega eelistasime tema vanu meelispaiku, kus tasuta kaanida sai ning kus nunnad must-valges filmis laineisse kadusid.

*

Sel nv-l esimest korda Sisyphos. Suur techno-saal oli v võimas. Olime alal 6 tundi ja ma mõistsin, kuidas on võimalik sinna reedel sisse minna ja alles pühap hommikul väljuda.

 

Lisa kommentaar

Filed under Iha, Linn

Ära võta seda Berliini-hoora nii tõsiselt! Vägistatud ja rutjutud, mis tast tahta.

*

Käisime sashaga kohvil, ta on britt mis britt, ehkki 17 aastat siin elanud. Ta tähelepanekud B-i ja ta elanike kohta on väga täpsed. “Their city has been raped!”

*

Mõtlesin välja, mida Berliinis ei ole (millest olen puudust tundnud) – siin ei ole poeesiat.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Linn

Suured ja väikesed tegelased

Pidin olema kl 8 maja ees, kuhu olen päeviti sõitnud 30 minutit. Ärkasin kl 6:30, ma ei tohtinud hilineda. Frankfurdi väravas sai selgeks, et jään hiljaks. Kahes ummikus, viha üle keemas.

Maja ees ei olnud kedagi. Maakler jälgis mind autost, see oli ka kohe aimatav, tegin natuke šõud, lükkasin ust, pahistasin hingeõhku. Olin hilinenud 3 minutit. Vabandasin. Ta ütles, et oli ära minemas. Persevest!

Korter oli ilus. “Minge vaadake veel kortereid”, ütles ta. “Ma tahan, et te sooviksite seda korterit mitte 100%, vaid 150%”. Okei, midagi on väga viltu. Ja siis järgnes loeng, et pean kortereid vaatama koos sakslasega, kui palju ja kui korralikult pean esitama need nõutud 10 minu isiku ja mu vara kohta käivat dokumenti, et mulle 900eurost korterit üüritaks, et saaksin end kaheks aastaks nende lepingu orjaks teha. Ütlesin, et juristina ei saa ma nõustuda mõttega, et inimene ei tohi lepingut kahe aasta jooksul üles öelda, see ei ole demokraatlikes riikides õiguspärane, et ma keeldun sellise jamaga end sidumast. See oli nagu oleks mind suletud tühja korterisse inimesega, kes usub, et tema ülesanne rentida korter maailma parimale üürilisele on totaalne, on totalitaarne…

*

Kell 9 helistas Phi, et Habermas on täna Berliinis (! :) Debatt Prantsuse presidendikandidaadi Macroni ja Saksa välisministri Gabrieliga. Loeng pidavat olema avalik. Ingliskeelsel lehel oli märge, et registreerimine on lõppenud. Aga see on Habermas!

Tõttasin heatujuliselt Friedrichstrassele. Inimesi ootas järjekorras, kuid neid oli käputäis. Esimene naine registratuuris ütles, et keda nimekirjas ei ole, see võib vaadata ülekannet, ta toon ei lubanud läbi rääkida. Jäin passima. Vahetult enne loengu algust, kui ooteruum oli tühjenenud, seletasin teisele naisele, et olen kirjutanud oma magistritöö Habermasist, et see on mulle oluline teda loengut pidamas näha… (mõtlesin lisaks, et me kõik teame, et ta on 87).. Ta naeratas mõistvalt ja kahjatses, ta tõesti ei või mind sisse lasta. Ma olin seal ainuke, kes erandit palus, ei olnud tudengimasse, kes oleks julgenud reegleid kõigutada. Ma ei saanud sellest aru, see oli ülikool, loeng paljudele inimestele, mis mõttes ei või mind saali lasta! Tundsin, kuidas viha otsib väljapääsu, kuidas nutt peale tuleb…

Ma vihkasin täna Berliini ja neid inimesi, kellega olin kokku puutunud. Kole, hall, sovjetlik ja räpane linn – midagi, mida ükski neist siia kolinud poppidest noortest ei julgenud välja öelda, isegi kui nii mõtles. Ma ootasin nii vähe ühelt linnalt, kuidas oli võimalik, et ka see jäi saamata.

*

Vaatasin kodus debati salvestust. Seal ei olnud midagi, ma ei suutnud isegi poolt tundi kuulata. See oli olnud lihtsalt eraldusriba tõmbamise üritus. Mulle meenusid ülikooli koridorist kolm noort välistudengit, kes provotseerivalt ütlesid, et nad isegi ei taha sellele üritusele minna. Ma olin tulnud kuhugi, kuhu ma ei kuulunud, see oli olnud põhimõtteküsimus mind tagasi õue ajada.

*

All on aga mu ammune lemmik Miriam Margolyes, kes räägib sedapuhku tõsisemalt ja vaatab tagasi oma õpingutele, õpetajatele, lemmikkirjanikule…

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Õigused, Iha, Linn, Võim