Kuldsed sõnad

lapse suust: “Tüdrukutele on parem mitte abielluda, aga poistele on koristajat vaja.” :-) Väga vaimukas ja koomiline, aga ka väga traagiline! :-(

Arhiiviviide

Laisa ja algelise risöörtšöri kataloog täienes The New York Times’i raamatueride arhiivi-viitega. Registreerid end tasuta lugejaks ja võid ühe käeliigutusega teha nähtavaks Virginia Woolfi raamatute ammused/algsed arvustused näituseks 25., 27. ja 28. aastast. I luuvv internet.

Lugemissoovitus: paralleel 29. a. kriisiga

EPLs: Majandusajaloolane Jaak Valge: ajaloost õpitakse tihti valesti

Teenetemärk jääb välja teenimata

Viivi Luik on pööbliga ebaõiglane.

Jah, ma pole oma kohta Eesti ühiskonnas leidnud,

nad ei taha mind kusagil,

nüüd solvab aga kirjanikki leheveerul.

Olen solvunud, solvunud!

.

Ostke luuleraamatuid! “Tapke kärbseid…”

.

Varsti pole minus enam viha,

sest ma olen väga lähedal asotsiaali staatusele. (Laske lapsukestel Jeesu

juurde tulla – ETV näitab jõulu’l alandlikke supiköögis).

Tulge vaadake või mu kodu! – sisekujundus on elav

ja võimalikest räigeim vastuhakk kodu kaunistamise võistlustele – ja elukäiku

(võid tellida mu cv ja minu väljaantava uudislehe mu enda kohta aadressilt

mari.kiduke@gmail.com).

Antitegija.

.

Tahtsin midagi ära teha,

aga ei leidnud kohta,

kus oleksin saanud teise sisse lükata.

Teenetemärk jääb välja teenimata.

Tüdrukute ja poiste klassid

Hiilivad poliitikad?

Haridusminister Lukas viskas eilses EPLi artiklis õhku mõtte eraldi klasside loomisest tüdrukutele ja poistele. Pidavat häid tulemusi andma. Kuid ei täpsustanud, milles või kuidas täpsemalt. Kohe meenus mõned päevad tagasi NYTst loetu. USAs õpetatakse teatud koolides mõningaid aineid tüdrukutele ja poistele eraldi.  Kõik artiklis kirjeldatu tundub asjakohane ja tore kuni lastakse õpetajatel endil rääkida, eelkõige pean silmas poisse õpetavat meesõpetajat. (Loe ise NYTst, mida nad siis teevad tunnis, kui nad matemaatikat ei õpi(, mis poistele eriti peale ei lähe?)!)   Eelkõige tahaks enne uute haridusmeetmete kasutusele võtmist kuulda otsustajatelt põhjendusi. Kuidas sooliselt segregeeritud klassid poiste koolist väljalangemist takistavad ja mida nad tüdrukutele annavad, või mida neilt võtavad(!). Kogu idee, et poisse ja tüdrukuid tuleb kasvatada ERINEVALT, neid tuleb ka koolitada ERINEVALT, võib anda tunnistust kahest kardinaalselt erinevast tendentsist: me kas oleme jõudnud uude radikaalfeministlikusse staadiumisse, kus me tervitame soolisi erinevusi – bioloogilisi või sotsiaalselt konstrueeritud, või ka “bioloogilisi”, mis on ikkagi sotsiaalselt ja kultuuriliselt konstrueeritud – ja püüame neid erinevusi naiste ja meeste puhul võrdselt väärtustada, st tüdrukute “tublidust, kohusetunnet ja töökust” ei pisendata (“Tuupurid!”, “Loovuseta nohkarid!”, “Käsutäitjad!” jne jne), vaid neid püütakse aidata järele voorustes, mida (NB! kasvatusest tulenevalt!) neil vähem arvatakse olevat (loovus ja isemõtlemise võime), ning poistele ei poogita külge mingit eelajaloolist ja bioloogiliste tungidega põhjendatud “hilisem-tropi-eest-mineku”-sündroomi, mis peaks vabandama välja “tädi-õpetajate” (naiste suhtes halvustavate väljendite “varamu” on emakeeles põhjatu) distsiplineerivate korralekutsumiste eiramise ning huvipuuduse kirjanduse, matemaatika ja kunstiõpetuse vastu; või “ei lähe kõrvalteed“, ning aitame veelgi süvendada ettekujutust sellest, milline üks sõnakuulelik tüdruk või koerpoiss välja peab nägema. [Kui on midagi, mida tahaks kirjutada, siis on need, Beauvoiri eeskujul, hästikasvatatud tütarlapse mälestused. “Juba kuueselt oskas ta istuda diivanil nii, et patjadele ja katteriidele ei jäänud ühtegi kortsu.”] Me ei ela post-feministlikus ühiskonnas, kes, krt, sellist jama levitab!

PS Lihtsustatult: peamine, mida sellise abinõu puhul tuleb endalt kõigepealt küsida, on, miks me oleme seisus, kus on vaja sellist häda-abi, ning kas kavandatud meede ei mängi mitte olukorra põhjustajatega samasse auku (või, kui mehed soovivad, siis väravasse).

PPS Vt ka “Soorollid õppekirjanduses” (tervikteos veebis), Tartu 2002.

EL käivitab meeste ja naiste palgaerinevuse vastase kampaania

Euroopa Komisjon käivitas üleeuroopalise kampaania võitlemaks meeste ja naiste palgaerinevusega. Kogu ELi majanduses teenivad naised keskmiselt 17,4% vähem kui mehed, kusjuures Eestis on meeste ja naiste palgaerinevus ELi suurim (30,3% meeste kasuks).

Näiteks peetakse naiste tööd endiselt sageli vähem väärtuslikuks kui meeste tehtavat tööd ning naised töötavad sageli majandusaladel, kus palgad on keskmiselt madalamad kui aladel, kus domineerivad mehed. Nii teenivad supermarketites naiskassiirid tavaliselt vähem kui kaupluse meestöötajad.

Palgaerinevus vähendab ka naiste eluaegset sissetulekut ja pensioni, põhjustades hilisemas elus vaesust. 65-aastastest ja vanematest naistest on vaesusohus 21%, samas kui meeste puhul on see näitaja 16%.

Palkade erinevuse, selle põhjuste ja selle vastu võitlemise viiside teadvustamiseks 8. märtsil rahvusvahelise naistepäeva raames algatatava kampaania keskmes on lihtne põhimõte: võrdväärse töö eest võrdne tasu.

ELi võrdsete võimaluste volinik Vladimír Spidla ütles: “Meie kampaania selgitab inimestele, miks teenivad naised Euroopas endiselt palju vähem kui mehed ja mida selle vastu ette võtta.”

Kampaania eesmärgiks on tõsta teadlikkust palgaerinevusest ja selle kõrvaldamise viisidest. Et jõuda kodanike, tööandjate ja töötajateni, tutvustatakse kampaania käigus head tava, mida on palgaerinevuste kohta kogutud tervest Euroopast, ning jagatakse Euroopa ja riigi tasandil tööandjatele ja ametiühingutele kampaaniaga seotud töövahendeid. Kampaania juurde kuuluvad ka veebileht <http://ec.europa.eu/equalpay> , reklaam Euroopa ajakirjanduses ja plakatikampaania.

Vaata ka:
2009. aasta aruanne meeste ja naiste võrdõiguslikkuse kohta. <http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=418&langId=en>

Videouudislõigud soolistest palgaerinevustest ning naistest ja meestest otsustustasandil. <http://www.tvlink.org/>

Pidupäeval rääkida naistest (pidulikult)

Kui emotsio-na-a-lne on Ekspressi naiste-eri! Või peaks ütlema seeria artikleid rubriigis “Varia” (interneti väljaandes)?! Naised ei mahu ikka muu kui “varia” alla?

*

Vahel õnnestub kuidagi austus-/armastusavaldusega adressaadile piinlikkust valmistada.

*

Mõnda teksti/autorit lugedes tekib küsimus, miks on jätkatud kirjutamist, kui usk ja lootus on tõesti kadunud. [Küsin aegajalt ikka ja jälle, ja mitmel põhjusel, ka enese käest. Hea tekstilühendaja!] Hope…is…broken (J.Boorman’i “Excalibur”, 1981). [Lemmikstseen Excaliburist – rüütel kepib ihaldatud daami raudrüüd seljast võtmata. “Sõjamees on eksimatu vaid siis, kui usaldab oma isiklikku jõudu, olgu see siis suur või väike.” (Carlos Castaneda)]

*

Rõõmus lõpetus.

Pascal Thomas: “Raamatud on nagu naised – avad nad, ja neil on meeldiv lõhn.” Viide.

Kes meid õpetaks?

“Kes tahab saada õpetajaks miljonäriks?”

Me olemegi sellised – on vaja, et keegi Välismaalane (ma üldse ei räägigi asjaolust, et Välismaalane on Skype’ist!) ütleb välja “meie probleemi”, mida kõik asjaosalised niigi teavad: Eesti tööturul ei maksa diplomid ja kraadid, kooliõpetaja ameti prestiiž on olematu, nagu ka õppejõu oma, ei töötingimused ega positsioon meelita kedagi sellele tööle.

Loe EPLi intervjuud Josh Silvermaniga.

Tuleme mõneks ajaks tagasi Artaud’ juurde

L’art a pour devoir social de donner [une?] issue aux angoisses de son époque.

A.Artaud

[Kunsti sotsiaalseks ülesandeks on anda väljund oma aja ängidele.]

Intervjuu II osa; III (loe ka Adamsoni mõttekäiku “Milleks kirjandus?”); IV, V (naised, meelelisusest saab nilbus); VI on V osa kordus, VII, VIII osas kõneleb Kristeva oma mineviku maoistlikest vaadetest, mis osutusid utopistlikeks, IX. NB! Kristeva täpsustab, mis või kes on abjektne/abjekt.  Igatahes ei ole seda Artaud. Intervjueerija saab vastu näppe.

“Mida Sa teinud oled?!”

Mis paneb lugema

Witty, obsessed and almost inhumanly brave, Flannery O’Connor was peculiar, her work even more so. /…/ She went to bed at 9 and said she was always glad to get there./…/ She was a plain sort of young, unmarried girl, a little bit sickly. She had a small-town Southern accent . . . whiny. She whined. She was amusing. She was so gifted, immensely gifted. /…/ Godmother to one of the [Robert] Fitzgeralds’ six children, she could never remember the child’s name. Truman Capote and Tennesse Williams made her “plumb sick.” As for Kafka, she couldn’t read him through and was distressed when compared to him. /…/ Sometimes she painted. Describing her self-portrait with a pheasant cock, she wrote: “I very much like the look of the pheasant cock. He has horns and a face like the Devil. The self-portrait was made . . . after a very acute siege. . . . I was taking cortisone which gives you what they call a moon face and my hair had fallen out to a large extent due to the high fever, so I looked pretty much like the portrait. When I painted it, I didn’t look either at myself in the mirror or at the bird. I knew what we both looked like. /…/ She wrote many hundreds of letters. In 1979, 15 years after her death at 39, a great many of them appeared in “The Habit of Being,” edited by her old friend Sally Fitzgerald, Robert Fitzgerald’s wife. Fitzgerald admitted in her introduction that one commentator “remarked unkindly that ‘any crank could write to her and get an answer.’ ” Concerning the letters, Elizabeth Bishop, no slouch at correspondence herself, wrote to Giroux: “What an admirable and amazing young lady she was! I never dreamed of all that revising and rewriting and accepting of advice that went on.” In the archives of Georgia College there are 378 pages of a novel, “Why Do the Heathen Rage,” including 17 versions of a porch scene. /…/ Always, always in her work, she struggled to find the delivering image, the delivering word that would offer “experienced meaning.” /…/ When asked why she wrote, she replied, “Because I’m good at it.” /…/

Terve artikkel.

Eesti keeles Krista Kaera tõlkes LR-s 1980, nr 3 “Tõusuteel kohtuvad kõik”.

Afgaani naiste sundabielud

Mariam was 11 in 2003 when her parents forced her to marry a blind, 41-year-old cleric. The bride price of $1,200 helped Mariam’s father, a drug addict, pay off a debt. Mariam was taken to live with her new husband and his mother, who, she says, treated her like a servant. They began to beat her when she failed to conceive a child. After two years of abuse, she fled and sought help at a police station in Kabul.

Kokkuhoid

Muud ei ole kui õudsed uudised (sugrimugrilaste juures meil ja mujal). Kõik kole süvenevat majanduse langusega ühes taktis. Nii et moraalne progress on ikkagi me silmis seotud materiaalse progressiga. Selles valguses ei tasu sellelt aastalt innovaatilisi lahendusi oodata.

Teen oma parimat ja püüan vähesega hakkama saada. Vahel õnnestub ja siis on sellest ka hea meel. Teist aastat teeme osa küttepuid oma metsast ja ise. Ilmad on olnud selleks praegu väga sobivad. Eile tegelesin terve päeva oma koduse veinitööstusega – õunavein läks teisele klaarimisele ja siidri pumpasin samuti teist korda puhastesse nõudesse (prantslastel on selle protsessi tähistamiseks spets. sõna “défécation”:). Vein kõlbab juba juua ja seega jääb alkohol poest ostmata. Igapäevasele joojale ei olegi see väga väike kokkuhoid.

Kokku ei hoia vaid moraali ja vaimu valdkonnas:-) Raamatuid ostan küll palju vähem, aga raamatukogus käin sama usinasti kui alati. Kuressaare raamatukogule lisaks ka Pärsamal, kus “avastasin” väikse raamatukogu.  Loen muuhulgas üle ja avastades Tema Pühaduse dalai-laama ja Carlos Castaneda raamatuid. Olen kaotamas põlgust esoteerilise kirjanduse (ei käi esimese, kuid teatud osas viimase autori kohta, ehkki olen nõus ka Carol Joyce Oates’iga, kes pidas Castaneda nõia-intervjuude raamatuid lihtsalt heaks ilukirjanduseks) suhtes. Teatud mõttes on just esoteeriline tekst meele lahutus (võib ka kokkukirjutatult). Saavutada teatud seisund ja hoida end selles meeleolus (nt eesmärgiga hoiduda paanikast, et ei ole tööd ega raha). Lugemise ajal, ehk pärast sedagi. Ma ei kutsu muidugi kedagi üles ajalehtede asemel esoteerikat lugema! Eestlased teevad seda niikuinii liiga palju – kas on veel mõni keel, millesse on tõlgitud kõik Castaneda 12 raamatut? :-)

Üldiselt aga maal kriisist nii lugu ei olegi – vaesed oldi ju ennegi. Kui räägin aga telefonitsi linna, siis kuuleb sellist paanilist tooni, nagu ei elakski samas riigis. Maal ei ole aga ka enam töökohti kaotada, kõik juba ammuilma kadunud. Kui on midagi, mis see maamaja mulle on tähendanud, siis on see just (illusoorne?) ettekujutus turvalisusest ja sõltumatusest suurtest võrgustikest (ehkki vesi tuleb kaevust majja ja soojendatakse üles elektri abil, saaks siin hädapärast ka elektrita elada; sooja teeb ahi omametsa puudest ja süüa saab puupliidilt, vett vanast vinnaga kaevust jms, st hädavajalik on olemas siin kohas endas). Ka see, et oleme kõige läänepoolsemal saarel, tuleb sellele illusioonile kasuks (ehkki Gruusia on ammu unustatud ja talved on kõikjal soojemad)!