unekordus

öösel kordub päev, päeval mõeldu. päeval mõtlesin kordustest. sama kodu talvel ja suvel mahajäetuna, sama rutiin, sama muutus, mida oodata aastaaegade vaheldumisel. mina kui kellegi teise – tädi A. või tädi E. või tädi H. kordus. keegi ütleks, et alateadlik kordus, nemad olid tõelised eeskujud su enese teadmata. nagu nemad oma elu valitseja, oma aja ja korduste kuningas – tiitel, mis saab selgeks alles pärast teatud arvu kordusi.

uni ei paljasta midagi, juba päeval on korduse turvalisuse varjuks ängistav küsimus: kas nii jääbki korduma? uni ei suurenda ängi, ega leevenda, ise vajud taas kordusesse, sest selle rahu on nii kutsuv ja pehme.

***

Paar päeva tagasi nägin aga taas Teda unes. Esimest korda õudusunenäos. Ta elas või hängis asotsiaalses majas, kus aknad eest ja aiapoolset seina polnudki. Olime voodis “vaatega” aiale ja trepikojale ning meie kahe vahel oli kuulus kunstikriitik, kellest ma midagi ei pea. Kunstikriitik tahtis minuga musitada, mul ei olnud huvi, aga lasin sellel juhtuda. Kunstikriitikul läks kõvaks ja ta võttis oma türa välja, näitas seda meile uhkusega – see oli ilmatu suur, võibolla 40 cm pikk või pikemgi. Ma hakkasin kartma. Kartsin valu ja mul ei olnud mingisugust huvi intiimsuseks. Meist möödusid paar inimest, kes suundusid aeda. Selle peale Kunstikriitiku tähelepanu hajus ning ta järgnes neile. Olin hiidkürvast pääsenud, aga mingit positiivset emotsiooni ei järgnenud, sest Tema oli akontaktne nagu katatoonik või nõdrameelne või keegi, kes on mulle tundmata raske vaimuhaiguse kütkeis.

Rõõmsa meelega haudus ta plaani halastusharakiriks

Esimene päev on kökimöki, kui teine päev on lähenemine tõugete epitsentrile, “pärisvalule”. Kolmas päev on järeltõugete ootus ja hirm uue hävitustöö ees, sest majakesel jooksevad vundamendist räästani pikilõhed – kas onn peab enam väiksemalegi värinale vastu? Kolmandal läheb mõte detonaatori peale, aga ega jaksu plaani, kui see peaks ka olemas olema, ellu viia pole.

Halastusharakiri – kaunis uudissõna, mida sõbrannale kohvikus oma seisundi kirjeldamiseks öelda. Ridentem dicere verum.

Enesele halastamist võib harjutada veel aastakümneid, võib aga kujutleda ka teist finaalet. Ehk leidub banaalne rohi – nt hormonaalne plaaster, mida reie siseküljele kleepida, ja mis elu uueks loob, nii et ta leiab endas jaksu asutada uus akadeemia, kolida Põhja-Ameerikasse ja naituda üdini positiivse ja eduka, ehkki natuke lihtsameelse, hollandlasega. Uues kodanlikus elus ei pea ta iial kartma läbikukkumist, valu ega puudust.

Vaata, su lugu ei pea olema kurb ega nukra lõpuga! Valu ei pea lõputult kannatama. https://migrainetrust.org/news/migraine-and-perimenopause/