Ma teen asju, mis võivad võõrutusele kaasa aidata. Luban minna vaatama vanaema sõpra, luban olla kontoris, käin meres ujumas, panen pesumasina käima jne jne. Täiskasvanulik lahkuminek on pigem masendav kui kurb.
A. juures. Ta ei näe välja 90, võibolla 70? Mitte et talle selline triviaalsus korda läheks. Nii et seda ma talle ei ütle. Istun ta kohvilauas sirge seljaga, olen kivikuju, nagu tihti inimeste juuresolekul. Ta küsitleb mind. Mul ei ole mingit probleemi talle kõik ära rääkida, mida mamma ei ole suutnud talle nende 70aastase sõpruse jooksul rääkida. Ta ütleb paar väga isiklikku asja, mida ta ei ole minu ees veel kunagi ütelnud. 83ndal tappis end ta teismeline poeg. “Ma ei saa endiselt temast rääkida”, ja ta hääl murdub. – See ongi kõige isiklikum. Mõtlen, et kõige püsivam on trauma, valu, mälu, aga tahan uskuda, et aeg on sellest hoolimata minu poolel. Mäletan lapsest peale, et ta toas on esil mustvalged fotod pojast beebina, siis moodsa soenguga varateismelise poisina, kelle näojooned meenutavad A. omi. Tean lapsest saati tapmise lugu, millise keemiaga ta end mürgitas, arvatavat põhjust, hiljuti rääkis mamma mulle loo poisi viimasest õhtust. Ta tappis end selles samas korteris, ma ei suuda seda ette kujutada, nagu ei oska ma ka arvata, kuidas on seal edasi elada. Korteris ei ole vähemalt sellest ajast remonti tehtud. A. suitsetab ja korteris on tugev suitsulõhn. Ta elab oma õega tagasihoidlikult – kõik materiaalne ta ümber laguneb silmnähtavalt. Mamma peab talle mõnikord telefonis epistlit, kuidas vana diivan tuleks välja visata, voodi välja vahetada, raamatuid riiulites vähendada (“Mõtle, tal on endiselt riiulis kõik Balzaci teosed! Kes loeb täna veel Balzaci, kes kunagi ta teosed läbi on lugenud!”, teatab ta peaagu ärritunult mulle. – Otsin silmadega riiulitelt Balzaci kogutud teoseid, aga ei leia, ei taha ka talle näidata, et ta riiulite vastu ebaviisakat uudishimu ilmutan.). A. kuulab mamma jutu ära, naeratab ning ütleb, et ta ei saa või seda kõike ei ole vaja teha, see oleks liigne pingutus vms. Sel korral saan päriselt aru, miks remondi tegemine on võimatu, mööbli uuendamine ebavajalik, isegi kui rikas sugulane selle kinni maksaks.
Praamil Saaremaale vaatan eestlaste viimase mudeli maastureid, volvosid jne ja see tundub mulle sügavalt maitsetu omada neid läikivaid autosid, tülgastav presenteerida oma kodu sisustust ajakirjas, rääkida kolleegidele uue sohva ostust, kanda paljaste päevitunud säärte juurde heledaid pea uuena näivaid riideid jne jne.