võõrutus

Ma teen asju, mis võivad võõrutusele kaasa aidata. Luban minna vaatama vanaema sõpra, luban olla kontoris, käin meres ujumas, panen pesumasina käima jne jne. Täiskasvanulik lahkuminek on pigem masendav kui kurb.

A. juures. Ta ei näe välja 90, võibolla 70? Mitte et talle selline triviaalsus korda läheks. Nii et seda ma talle ei ütle. Istun ta kohvilauas sirge seljaga, olen kivikuju, nagu tihti inimeste juuresolekul. Ta küsitleb mind. Mul ei ole mingit probleemi talle kõik ära rääkida, mida mamma ei ole suutnud talle nende 70aastase sõpruse jooksul rääkida. Ta ütleb paar väga isiklikku asja, mida ta ei ole minu ees veel kunagi ütelnud. 83ndal tappis end ta teismeline poeg. “Ma ei saa endiselt temast rääkida”, ja ta hääl murdub. – See ongi kõige isiklikum. Mõtlen, et kõige püsivam on trauma, valu, mälu, aga tahan uskuda, et aeg on sellest hoolimata minu poolel. Mäletan lapsest peale, et ta toas on esil mustvalged fotod pojast beebina, siis moodsa soenguga varateismelise poisina, kelle näojooned meenutavad A. omi. Tean lapsest saati tapmise lugu, millise keemiaga ta end mürgitas, arvatavat põhjust, hiljuti rääkis mamma mulle loo poisi viimasest õhtust. Ta tappis end selles samas korteris, ma ei suuda seda ette kujutada, nagu ei oska ma ka arvata, kuidas on seal edasi elada. Korteris ei ole vähemalt sellest ajast remonti tehtud. A. suitsetab ja korteris on tugev suitsulõhn. Ta elab oma õega tagasihoidlikult – kõik materiaalne ta ümber laguneb silmnähtavalt. Mamma peab talle mõnikord telefonis epistlit, kuidas vana diivan tuleks välja visata, voodi välja vahetada, raamatuid riiulites vähendada (“Mõtle, tal on endiselt riiulis kõik Balzaci teosed! Kes loeb täna veel Balzaci, kes kunagi ta teosed läbi on lugenud!”, teatab ta peaagu ärritunult mulle. – Otsin silmadega riiulitelt Balzaci kogutud teoseid, aga ei leia, ei taha ka talle näidata, et ta riiulite vastu ebaviisakat uudishimu ilmutan.). A. kuulab mamma jutu ära, naeratab ning ütleb, et ta ei saa või seda kõike ei ole vaja teha, see oleks liigne pingutus vms. Sel korral saan päriselt aru, miks remondi tegemine on võimatu, mööbli uuendamine ebavajalik, isegi kui rikas sugulane selle kinni maksaks.

Praamil Saaremaale vaatan eestlaste viimase mudeli maastureid, volvosid jne ja see tundub mulle sügavalt maitsetu omada neid läikivaid autosid, tülgastav presenteerida oma kodu sisustust ajakirjas, rääkida kolleegidele uue sohva ostust, kanda paljaste päevitunud säärte juurde heledaid pea uuena näivaid riideid jne jne.

Uuring: miks “vaadata” nooremaid mehi

Given that many women in this study described having a fairly high level of sexual desire, they saw this as a very positive aspect of dating younger men. As one woman said: “I have a big sexual appetite, very big. I might want to do it, like eight times a day, you know. So with a man in his 40s, he will find that fun the first week. But I can tell you after the second week he doesn’t find it funny anymore.”

https://www.psychologytoday.com/us/blog/myths-desire/201903/3-reasons-why-women-might-want-be-younger-men

How you lie and cry after it

She was oiling her ‘perfect’ hands thinking all this beauty goes to waste to sewage full of corona added he laughing.

(hetero)abielu perverssusest

Naine küsib Mehelt: Kas sa ikka armastad mind? Küsimus äratab Mehes Hüsteeriku, kes ei saa küsimusele jaatavalt vastata. Mees nimetab Hüsteeriku ilmumist oma varjuks. (Või on Hüsteerik-Mees juba esil ja sellest küsimus?) Hüsteerik-Naine teab, et ta ei taha küsimusega kinnitust, et nad on normile vastav paar. Hüsteerik ise kahtleb ning ootab, et vastust ei tule või on see eitav, mis annab võimaluse suhte lõpetamise vastutus teisele veeretada.

Suhe/armastus on võimalik, kui domineerivad Pervert-Mees ja Pervert-Naine. Pervert-Mees naudib Pervert-Naise pingutusi mehe seksuaalse stimulatsiooni nimel (“sekspesu”, striptiis, rollimängud jms, milleks Mees- ja Nais-Hüsteerik võimelised pole ning mis neile piinlikkust valmistavad) ning on valmis heitma end konventsionaalse kodanliku kooselu rüppe.

Pean keskenduma, et väljuda oma mõtteis ühest kindlast hetkest tulevikus. Ma ei saa seda ette läbi elada, seda kontrollida ega seda ette nautida.

Eile Mujastes peegelsile meri, nii nagu sel aastal ei ole veel olnud. Rand ja merepõhi on nii teistsugused, kui lainet ei ole, nagu ei olekski see minu rand, nagu poleks see meri. Luigepaar purjetas uhkeldades oma kuue pojaga me poole nagu Darja Aleksandrovna lastega ujumast naasmise stseenis. 100 m eemal on Jõiste paaril neli poega, ka neid näeb sellise ilmaga kaugele. Võlupe üksik luik on üksik ja kohalikud ütlevad, et selliseks ta jääbki. Teised luiged hoidvat temast eemale. Tahan uskuda, et luikedel on ka muu elu kui vaid see, mida nad oma lastele inimesi näidates välja lasevad paista.

Sel aastal murran aiale truudust merega. Iga päev ujun Mujaste rannas ja lasen end loksutada kuni mu mõtted on lahustunud või asendunud täiesti uutega. Me arm on kahepoolne, päikselisel päeval, kui lained on tagasi, viskab meri mulle peale kuldse võrgu, mis tundub mööda põhja roomates lebavat hoopis mu all, olen endiselt vaba, võin minna ja tulla nagu see, kes ei ole päriselt kellegi oma.

Lõunapoolsetele randadele ei saa aga mõnda aega minna, korra kümne aasta jooksul sobib seal ehk ringi aeleda, mitte rohkem.

*

Öösel äratas mind R.-i sõnum, mis Sao Paulo ajas saadetuna oli õhtune, mitte öine. Koroonaõuduse ja üksilduse leevendamiseks mõtlevat ta mu mammale ja sellele, kuidas me ühel päeval Veneetsias oma lastega kõrvuti jalutame. Uniselt vastasin, et kui jumal annab, siis liugleme lastega kanalitel nagu luigevanemad, keda ujudes olin näinud. Arvestades meie mõlema vanust, terviseseisundit ja kallimate “veregruppi” ongi Mujaste või Jõiste luikede “tegemiseks” vaja kõrgemate jõudude abi.

 

O M O

Unenäoruum on halvasti valgustatud vana tööstushoone kunsti käsutuses. Seinal on metallist diginumbrid, mis moodustavad sõna OMO, ja tähed, mis liiguvad ringiratast nagu kella hammasrattad ja moodustavad uusi tähendusi. Ma tean, et sõna, ehkki valesti kirjutatud, sümboliseerib geisid, ekre on rünnanud just lgbtqi kogukonda ja üks seltskond on teinud sellel teemal kunstiprojekti. Erinevad inimesed on andnud teleintervjuusid ja kommenteerinud olukorda, M. nende seas. Tunnen tugevat kiivustunnet, et minult ei ole intervjuud küsitud, mõtlen, mis kuradi pärast on teemakauge inimene palutud küsimust lahkama. Mind ei huvita samas, mida M. räägib, nagu kaotan huvi ka terve kunstiprojekti suhtes.

isade tolm

Vanad ja väärikad perekonnad, uhked oma ilmajäetuses.. ei ole hullemat viisi perekonda reeta kui jätta minevikutolmus püherdamata, valides ükskõik mille muu suure Olnu asemel. Häbistav tegu. Ka mina leian, et elu valimine on alati kuidagi alam & vulgaarne, ometi tahan elada.

Säärasel päeval, mil taevas surub mu mõtted madalaks, rohi pimestab, on aed aedik, väike laager, millest tahan korrakski ära. Loen voodis päeva esimese asjana ravi otstarbel Szymborskat. See töötab pea alati. Luule ei ole vältimatus, pole antus, pole Vaimu laskumine ega väljutamine ega muud jama. (Üldse võiksid kirjanikud kirjutamist vähem kommenteerida.)

Ta laused on ta mõtted, ta tähelepanekud, ta analüüs, mille ta on komponeerinud üheks/tekstiks, mida kas loed ja suhestud või mitte. Kuhu sa sellega jõuad, mida sa mõtlesid, kui seda kirjutasid…

*

Armastus ja kirg ei ole iga päev samad. Tean seda, aga ikka valmistab hetkeline võõrandumine väikese pettumuse, surub mu nagu temagi täiskuu ja tormise mere vahele nii et vaevu saab liigutada, uinuda..

*

Vanne olla truu – kuidas seda väänata.