Category Archives: Tallinn

Haava(arm)

Oleme mitu aastat teel Lipale. Nüüd ei julgegi enam sinna siseneda, kui ka küla piiripõlluni oleme jõudnud.

Tallinnast rongiga Kiisa kaudu. Kuidas on armastus? Jäämine seotuks, jäädagi lähedaseks? Aga olemine eraldi? Jäämine lähedaseks, seotuks, armastavaks ka siis, kui kogu maailma õnnetus ühe peale tuleb?

Läheneme ristuvale sõiduteele, kõik autod jäävad seisma, sest rong on ülem, ta tee on sirgem ja teda peab enne läbi laskma. Rongiga reisimine on noobel, ka neis vanades roostes vagunites, kus palju lihtsaid inimesi.

Mu reisikaaslased on väsinud mehed. Telefonis hella ja hoolitseva häälega (“Söö nüüd seda, mida ma tegin.”) mehed, kellel on lapsed, haige naine või ema. Suvilas ootab pooleliolev ehitustöö ja mahlategemine. Näod on magamatusest hallikassinised.

Kas pole minu soov alati olnud troosti pakkuda?

H. Runneli eessõna Masingu “Loomingu Raamatukogus” ilmunud “Ehatuule maale”. Et nad haaraksid kõike korraga.

Palverand 008

***

Võib-olla on see sisuline ja vormiline kodukootus ja reflekteerimata ülevõtmine aja- ja asjakohane. Kobav (kasutan neid tööriistu, sest arvan, et need on ka minule kasutamiseks, ja pilt minust instrument käes saabki teoseks), oma lihtsuses isegi narr. Ükskord tulevad uued kriitikud ja teoreetikud ning nimetavad seda aega ja selles ajas tegutsenuid pioneerideks, kelle tööd saidki vaid sellised olla, sest neil polnud ühte ega teist, millele toetuda, millest kasvada ja peeneneda jne jne. Aga ma ei oska hinnata seda praegu. Tagurdan ruumist välja, sest see kõik on mulle vastuvõetamatult hale ja algajalik. (Olen just lugenud Auerbachi briljantset Odysseuse haavaarmi ja teinud erivärvi astritest kimbu, ma võiksin hüpata üle Vabaduse platsi, üle risti… Mind tahtsidki, tuligi tagasi maale tuua?) Mine siis oma haavade (ja lõhestumiste?) põhjani või paljasta oma laenatud agenda ja selle läbisurumise soov kogu jõuga, tee seda nii kaua ja veendunult, et midagi sünnibki, mis on siin ja praegu (arusaadav, nähtav, nauditav jne jne). Aga niimoodi natuke! Olen hoidnud sellest eemale eelkõige intuitiivselt, aga ka läbimõeldult. Tunda oma kohta ja lembumusi.

Lisa kommentaar

Filed under Kunst, Mälu, Tallinn

Sootundlik eelarvestamine

1 kommentaar

Filed under Stiil, Tallinn, Teie videosaalitädi soovitab

Väljapääs?

Stroomi rannas, palju rahvast. Pimeneb. Kiirustan koju. Noorte kambad mööduvad, üks poiss riivab meelega mind oma käega. Ähvardan teda politseiga. Liivaribale on ülesrivistatud noorte meeste rivid, nende seas mõned mustanahalised mehed. Ei tahaks ridade vahelt läbi minna, aga mõtlen, et mis ikka… Siis näen võimalust neist eemalt mööduda. Rannal on tribüünid inimesi täis. Meeste read ongi minu kartuse kohaselt kadalipud, see on mäng – jookse nende vahelt läbi ilma et nad sind kätte saaksid ja…  Sisenen rannahoone galerii-käikudesse, see on labürint. Otsin väljapääsu, et ei peaks enam kohtuma purjutavate ähvardavate noortega. Üks, keda olen üritanud vältida (Ära pööra ümber, Sa ei näe mind, Mind ei ole siin), “kutsub” mind pidutsema ja paneb mulle õllepudeli vägisi suule. Ei julge vastu hakata, mõtlen vaid, et mu karskusvanne on murtud. Neelan ühe suutäie. Ta jätab mu rahule.

Rannahoone töötajate riietusruumidest, täis sosistavaid arglikke naisi, jõuan tühjadesse kõrgete lagedega saalidesse. Seintel on sajandi alguse stiilis heledast puust pannood. Pärast mitme saali läbimist saan aru, et välimised seinad on kaetud läbipaistvate ruloodega, mille vahelt saab jälgida kõike, mis toimub galerii käikude vahel. Minu kannul käib vanem prillidega mees, kes kahtlustab, et väljapääsu asemel jõuame Asutuse (see on sanatoorium?  vaimuhaigetele?) juhataja kabinetti ja siis pole meil pääsu. Ta pöördubki tagasi. Ma ei ole nõus randa tagasi minema. Olen pigem valmis kohtuma selle doktoriga, kes jälgib oma patsiente ruloode vahelt. Jõuangi saali, kus inimesed – vanemad hästiriietatud mehed – koos istuvad. Koosviibimist juhatab Jacques Chirac. Mõtlen, kas peaksin kergitama oma odavat rannakübarat. Ütlen: “Bonjour, monsieur Chirac!” Keegi ei pööra mulle tähelepanu. Koosolek saab läbi ja 50ndate stiilis riietatud inimesed valguvad uksest välja Nice’i suure hotelli moodi maja ette, kus portjee kutsub jootraha eest soovijale takso. Mul ei ole raha käepärast, tuleb aga välja, et daamidelt ei võetagi kohe. Minu ees tellib takso üks mees, kuid kui takso saabub, lastakse mind kui daami ette. Otsin portjeele ridikülist raha, mul pole aimugi vana frangi väärtusest, annan talle ilmselgelt liiga suure rahatähe – kümnefrangise.

Taksojuht, James Deani soengu, imala naeratuse ja valge pintsakuga,  on maani täis, sõidab kuidas juhtub ja kukub ühel hetkel üldse ära. Haaran tagaistmelt rooli ja käsin tal kõrvalistmele minna, sest ma ei ulatu tagant pedaalidele. Ta kuuletubki. Ronin ette ja sõidan ise edasi. Teel on lapsed, naised lastega, pean sõitma väga aeglaselt, kõnniteedel, tänavapostidele napikaid tehes…

Lisa kommentaar

Filed under Mälu, Seks&Sugu, Tallinn, Unenägu

Näitus

„[…] kirjutatu koosneb peaaegu ainult tsitaatidest.“

„Mul ei ole midagi öelda, ainult näidata.“

LR 2010/26-29, Lk 186

***

„Ma olen alati olnud nii sõnakuulelik… Justkui saaks sõnakuulelikkusega ennast vabaks osta, osta heakskiitu ja vastuvõttu, mis muidu mulle ei kuulu… Ma olen mänginud sõnakuulelikku ja ise seda osa jälestanud!“

Hirmnd, lk 133

***

Jaani kiriku pingivahed on väga kitsad, otse minu näo ees on ühe naise kukal. Võõra naise kukal. Kas see pidi aitama kaasa kogudusesisesele osadusele? Üritan keskenduda helile, aga aju esitab/tõstatab küsimusi: kas Kiriku/Jumala/(inimese) silmis sünnib inimene (/kõik inimesed) kohe inimesena? Kui ei, siis millal ta selleks saab? Ja kuidas? Millise katsumise või õppimise peab läbima? Kes kirjutas, et ta ei tea, kas ta tunneks ära Jeesuse, kui too tema uksele koputaks. Ristikivi? Kindlasti keegi veel enne Ristikivi. kas sa ei tea, kes see Paks Proua tegelikult on?

***

She had loved his weak watery blood drained from her own.

Ulixes, Lk 33

***

Närviline vaim tahab, et ka keha oleks närb. Närb keha rahustab meelt. Joon nüüd parkides piima ja loen jälle Jesseninit. Vous vous trompez, c’est beau la vie!

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Tallinn

Ouvre-moi ta porte, pour l’amour de Dieu ehk õnn seisneb rahakotis

Esmaspäev. Endlast üles. Pole sügiseriideid, vihmavarju, tahtmist linnas kõndida. Jalad iksis, mensuvalu tahab teist päeva tappa. Rahvusraamatukokku ei saa ikkagi minna, sest seal tahetakse kaarti, dokumenti või viite krooni. Mul ei ole ühtegi neist.

Postimeest ei saa osta. Kohvi ei saa lubada.

Vaatan inimesi – neid, kes argipäeval kella 12-paiku vihmases linnas kõnnivad. Endlas siseneb maksuametisse mees, kes näeb välja nagu palgamõrvar – mustast audist väljub natuke liiga suures hallis ülikonnas kõige tähelepandamatu näoga keskealine šatään, ta kingad on “valed” ja käes on must kandekott (vale!) – sellest paistab läbi mingi riist – automaatrelv, pole kahtlustki! Keda ta seal maksuametis tapma läheb? Ma ei saa teda takistada. (Mul ei ole relva!)

Kaarli puiesteel on imelik kolmik – kaks tursket noort meest ja üks väike kõhnuke prillidega vanem mees. Need kaks tahavad talt midagi – alguses tundub, et ta peab teed juhatama, kuid ei. Nad on küllap saadetud inkassost. Nad on üleolevad, neid ei “koti” see, mida kõhetu neile seletab. Ta teeb isegi nalja! Täpselt Woody Alleni tüüpi – olen just vaadanud teist korda läbi oma uue Tascheni Woody albumi. Ja mõtelnud võimalusele, et tuleb Woody surmateade – muutun seepeale väga kurvaks. Ma identifitseerun selle kõhetuga – aga ta üritab veel nalja visata! Ma ei suudaks seda, kui inkasso mind läbi linna “talutab”. Tursked sportlikus casual riides noored eesti mehed, kes vaatavad vanematest kõhetutest inimestest läbi, aga elavnevad iga pikkade blondide juuste, mustade kitsaste pükste ning kõrgekontsalise näitsiku peale  – kui tülgastavad, hirmutavad, …ihaldatavad nad mulle on! Mõtlen jälle relvadele – sedakorda külmrelvadele. Mida ma neile meestele teeksin, et Kõhetut päästa? Linnavalitsuse vitriini Moskva “fotokunst” paelub “kappe” – muidugi, mis muud neid “kõnetaks”; Miks ei ole ikkagi Moskvas Eesti maffiat? On Eesti “suure kulliga” mehed vene meestega võrreldes ikkagi liiga kotikud? Ma ei tee midagi, mida mul ongi teha! Mul ei ole tõendeid, relva, julgust…

Palace. Mõttes ulun ja nutan: “Allez, Aleksandra, viens, salva me!” – mul jääb rahakott kellegi kätte ja mind ei ole enam järsku. Ma ei saa siseneda avalikku raamatukokku, ühistransporti, osta sigarette või ajalehte, 10kroonist võisaia. Ma ei saa tõendada oma isikut – kas piisaks sellest, kui helistaks ülemusele – kõrgele riigiametnikule – aga on ta äkki väljas lõunal või suitsupausil. Ei ole kedagi, kes ütleks – mina olen tõesti mina, korralik kodanik, kes esitas tuludeklaratsiooni ja maksab makse, ostab bussipileti, tellib koju EPLi, jne jne. Mõttes mängin läbi üürikorterist väljatõstmise ja kodutuks jäämise. Sajab kõvasti. Mulle ei meeldi söögiplats (Toidutorn? – see oli Tartus, kas pole Tallinnas selle söögikoha nimi sama?). Seal on vaid üks kodutu mees, kes toidab tuvisid ja räägib nendega. Ahh, mis vahet! Lähen talle seltsi. Esmaspäeval, kell 12:15. Kui keegi tuttav mind näeks! Mees muigab mu üle. Ma olengi naeruväärne ja hale. Kas ei saa minu mõtted modernsest inimõiguste doktriinist teist dimensiooni, kui mõtlen meie rippuvusele plastikkaartidest, kupüüridest. Mind  – subjekti – ei ole olemas, mis õigustest siin rääkida. Mu meelerahu seisneb rahakotis, aga mitte nii väga naises, keda ma armastan, ja kes on teel seda mulle ära tooma!

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Ühe silmaga lugemiseks, Must huumor, Tallinn

Hängib nagu Jeesus

Olen logard

Vedelen diivanil, silmad kinni

olen vaba ja mulle meeldib vedeleda

Ema ütles, et talle ei meeldi logardid

aga ta ei saa minust aru

Üha enam tunnen mõnu vaid voodis vedelemisest

Vahel ma ei viitsi enam tõustagi,

sest lesida on hea, kaduda kuhugi

endarahusse ära, mõelda mittemillestki

lükata asju edasi ja vedeleda

ja ma ei viitsi enam

midagi peale logelemise,

sest vaata see on väga hea

Andrus Kasemaa

Lisa kommentaar

Filed under Huumor, Luule, Seks&Sugu, Tallinn

3. juuni 2010, Puhangus, Vihuris

Inimesed on nagu puud Meid istutatakse ja raiutakse kui märgatakse, et me oleme suureks kasvanud metsaks kasvanud Tihedaks nii et valgus ei paista enam läbi.

Kõik kutsub mind tagasi ja miski ei hoia mind kinni.

Lisa kommentaar

Filed under Tallinn