Muidugi võib seda vaadata üksnes vulgaar-žabloonina: mees on ratio, kainus, naine on keha, Looduse pimedad jõud, kontrollimatu(s). Naine üritab kirjutada (doktoritööd), aga läheb sellest hulluks – tema loogika pöörab kõik pahupidi (naised on vaenamise ja günotsiidi ära teeninud, sest neis endis ongi kurjus – nad ei valitse oma keha ja selles peituvat jõudu/kurjust, Loodus teeb seda).
Aga seda võib näha ka vastupidi väga feministlikuna: Mees on selline nagu teda on kujutatud ning naine samuti, sest muidu ei mõjuks see vaatajale – sümbolid ei oleks “paigas”, utreerimine mõistetav. Tavapärase žablooni väljavahetamine ei mõjuks selliselt, lihtne mõistulugu lajatab aga lagipähe. (SOM seda muidugi ei rahastaks. Ja mina ka mitte.)
Mees on algusest peale natuke naiivne ja pisut lollakas, sest innukas ja kindel oma õiguses, oma mõistuse kõikvõimsuses (rääkides laiemalt…). Kui ta Loodusesse jõuab, ilmuvad (ilmutatakse) talle metsaelukad, kes näitavad midagi, mis ei allu mõistuslikkuse printsiibile. Mulla alt „koorub“ lind, kes hakkab karjuma ja pekslema. Väikekiskjaline vaatab otsa ja kõneleb! Jne
Naise leina-kurbuse-süü reaktsioon on adekvaatne – olukorrale vastav. Ta on tundlik(um), süvenev? (mitte lihtsalt süüviv, vaid (ära) alla-minev). Ta näeb/on näinud oma keskendunud (& eraldunud) haavatavuses/tundlikkuses midagi, mis ei allu „mehelikule“ loogikale (mille üks väljendus on samm-sammuline teraapia, mis peaks “tervendama” (millest?)).
Mitte lihtsalt mehelik-luterliku eetika järgi on nauding saanud karistatud, vaid nauding on võimutsenud (ehkki vaid hetkeks?) kohustuse/kohuse- ja süütunde üle. – Naise pilk, kui ta näeb ühte seksi ajal (oma) last lahtise akna ees toolile ronimas – mida see tähendab? Kas ta tahab meest karistada? Kas pole see radikaalfeministlik pilk – ma olen siin Sinu nussitav (MacKinnon’il “fuckee”), praegu, kui olen pannud lapse magama ja pesu on saanud pesumasinasse, potentsiaalselt uuesti rasestuv, ma näen Su (esmasündinud) poega, kellest Sa isegi väga ei hooli (Naine: „Sa ei tea midagi, Sa ei ole osavõtlik!“, mis, hiljem tuleb välja, on tõsi – lapse jalgu on surutud (st Naine ise või Kurjus temas) valejala saabastesse, tal on kergekujuline liigesevigastus, aga Mees ei ole seda märganud), ronimas ohuallikale, ja ma ei tee midagi. – Ergo, keha ja nauding on võimutsenud mõistuse ja kainuse (/kohusetunde) üle – naine on süüdi (mehe silmis?!). Naine ei peaks end paremini tundma. – Naine kontrollib, kas mees on ikka heasoovlik, öeldes: “Ma olen terve! Näe, ma saan metsas hirmuta ringi käia!” Mees ei rõõmusta. Naine peaks naasma trauma-eelsesse seisundisse nagu Mees seda teab/ette näeb (me saame teada, et mees eksib igati), olema valmis uue lapse eostamiseks, sünnitamiseks, kasvatamiseks.???
***
Naine on (meesautori) Depressioon(is mina). Naine teeb Mehele(/Arule) seda, mida äng, hirm, paanika ja meeleheide tahavad teha heasoovlikule tarkusele à la Võta end kokku! Tulevad teised ajad/majad/mõnud – lajatada lauaga (munadesse), puurida läbi ja käiastada.
J.A. kirjutas, et lõpp oli ju helge(m), sest naised tõusid mäele, viljad valmisid. Vilju ei valminud! Ka puud olid raiutud. Mägi (ja naised!) oli(d) üldse näha, sest metsast oli saanud raiesmik. Meesautori depressioonis mina raius mh ka hoova, mille abil Looduse “kurjusega” vahetult ühendusse astuda.
näitus 