Esimene talv ei olnud kõige raskem. Kõige raskem oli viimane talv. Viimasel talvel tegin kõige vähem suuri töid, mu kasutada oli vannituba ning mul oli jälle rohkem raha, sellegipoolest oli see raskeim. Ma arvasin, et ma ei lahku sellest majast enam kunagi, ma ei ela enam kusagil mujal kui selles majas ning et ma olen jõudnud oma lõplikku kohta. See mõte ängistas ning hirmutas mind, hakkasin mõtlema rohkem surmast ning arvasin, et küllap on varsti aeg surra, kui ma nii kohal olen. Vaatasin magamistoaaknast välja – sealt paistis õunapuuaed ja lepiku algus -, kartsin, sest mul oli tunne, et Loodus tuleb ning astub mulle peale, neelab mu alla. Loodus laiutas siin samas ning mul ei olnud palju, mis mind tema eest oleks kaitsnud, see närune maja, tema seinad, mis lasid tuult ja külma läbi. Mõnikord lebasin liikumatult oma valgel raudvoodil ning kujutasin ette, kuidas puude oksad ja juured mu kehal ronivad, mind kägistama hakkavad ja lämmatavad. See oli konkreetne hirm, seda oli kerge taluda. Looduse pealetung minu kantsile oli aga abstraktne – ma ei teadnud, millal täpselt ning kuidas see pidi toimuma, kas ma oma vaibumist ja allaandmist tähele paneksin. Põrnitsesin kurja ja vihase pilguga aknast puude poole, parem oli jääda sisse, ehkki see maja oli mu vangla.

*

Pärast majast lahkumist olen maganud paljudes majades. Ma ei maga enam, kui need puud nii kaugel on, kui ma ei näe enam oma aknast nende võimaliku rünnaku algust. Ärkan hommikul vara ja olen alati pettunud, ma olen võõrsil, sama hästi võiksin magada magistraali ääres, ärgata kõrilõikaja kaisus või haardes. Kassid magavad mu lähedal isegi suvekuumaga, sest küllap tunnevad nad seda sama. Nüüd oleme tõesti seinteta.