Elujaatav etüüdike Murdochilt

Jõuluöösel läks – nagu viimasel ajal ikka, kui paar klaasi veini hinge all, uni kell 2 ära – ja tuli vanainimese kombel pöörduda ainsa allesjäänud sõbra – raamatu – poole. Seekord Iris Murdochi A Fairly Honourable Defeat. Ja milline ilus elujaatav etüüdike vanamehenäss Leonardi monoloogi näol seal ees ootas:

WHAT A RUBBISHY arrangement sex is. And I don’t just mean the machinery of it, though that’s stupid enough in all conscience. A projection upon one body is laboriously inserted into a hole in another. It’s the invention of a mere mechanic, and a very fumbling and unimaginative one at that. I remember when someone told me about it at school I simply didn’t believe him, I thought it couldn’t turn out to be something so totally grotesque. Later on when I had more at stake in it I persuaded myself otherwise. But now that it’s all past and done with I can see it again for what it is, a pitiful awkward ugly inefficient piece of fleshy mechanism. And consider flesh too, if it comes to that. Who could have dreamed up such stuff? It’s flabby and it stinks as often as not or it bulges and develops knobs and is covered with horrible hair and blotches. ….And take eating, if you’re lucky enough to do any. Stuffing pieces of dead animals into a hole in your face. Then munch, munch, munch. If there’s anybody watching they must be dying of laughter...

Nii et twinkle-twinkle and munch-munch, ristirahvas.

Aga vähemalt omaette söömise esteetikasse puutuvalt on meil ka kodukirjandustanumal oma Leonard. Jäägu see vana aasta viimaseks nuputamisküsimuseks, kes.

Ja tundlatega seksist jämemehhaanika asemel on selle blogi autorgi unistanud.

Miks ennast ikka veel feministina märgistada?

Eesti kontekstis üldjuhul varjatakse ja välditakse seisukohti, mis võiks liigituda feministlikeks. Olla feminist see tähendab saada häbimärgistatud. Kes tahaks vabatahtlikult avalikkuse meelepaha “ära teenida”(!)? (Iseasi, kas vähestele n-ö väljavalitud isikutele, kes leiavad, et nad on valgustatumad kui teised, just ei meeldigi olla opositsioonis; leida oma “õilsale missioonile” õigustust teiste rünnetes. Vähemalt võib see luua meeldiva ühtekuuluvustunde.)

Loogiline küsimus siinses ruumis oleks aga, miks endiselt afiššeerida feministiks olekut?

Lugesin hiljuti Doris Lessingi antud intervjuusid ja uurisin, kuidas ühtivad tema looming ja väljaütlemised meedia loodud pildiga temast.

Ma teile tutvustan: Beth Ditto

Popajakirjade kaantel on uus nägu – Beth Ditto. Asi pole ainult näos, ka tegu on uus.

Beth Ditto (sünd 19. veebruaril 1981) on ameerika bändi Gossip laulja. Laiema avalikkuse ette sattus ta tänu muusikaajakirjale NME, kes valis ta 2006. aasta novembris kõige lahedamaks rokkariks, üheks põhjuseks Ditto erinevus mainstream’ist: Beth Ditto on lesbi ja aktiivne homoaktivist, kaalub umbes 95 kg ning on suhtes transseksuaaliga.

Laulu, millega bänd kuulsaks sai – “Standing in the Way of Control”, kirjutas Ditto reageeringuna USA valitsuse otsusele keelduda homoseksuaalidele abiellumisõiguse andmisest. Ta ise on kommenteerinud, et “keegi polnud ühendriikides üllatunud või šokeeritud Bushi käitumisest, kuid kõik, keda tean, tundsid selle tulemusena, et küsimus pole nende võimuses ja et neid on alt veetud”.

Kuulus feministlik kirjanik ja kirjandusteadlane Germaine Greer (raamatu The Female Eunuch autor) kiitis briti ajakirja NME julguse eest panna esikaanele “planeedi kõige lahedam naine, kes oli andnud neile endast tähelepanu äratava, samas mitte nilbe pildi”. Professor Greer on kommenteerinud Ditto tava laval stripata, mille käigus ta näiteks eelmise aasta Londoni kontserdi ajal paljastas publikule oma karvase jalgevahe, kui püüet panna inimesi leppima teistsuguse kehatüübiga ning seada seeläbi tervikuna küsimuse alla naiste tavapärane kujutamine.

Värskeim kaanelugu Beth Ditto’st on uues Bust’is (vt meie linke!). Sooloog tervitab tendentsi, mis annab Madonna ja Britney Spears’i kõrval kaaneruumi ka teisenäolistele ja -kehalistele muusikutele, kellel on midagi öelda.

Kuidas alasti hea välja näha

Ikka tuleb ette elujuhtumeid, mil oma põhjamaist keha paljalt näitama peame . Olgu see nudistide rannas, pornofilmivõtetel, armukesega hotellitoas või mujal, ikka tahaks, et sinakasvalge lodev liha pringimalt ja pruunimalt veikleks. Selleks ongi loodud inglisekeelne õppevideo “A Girl’s Guide To Looking Good Naked”. Vt aadressil: http://www.videojug.com/film/a-girls-guide-to-looking-good-naked

Noorte kirjandussündmus ´76

Minu põlvkonna tüdrukud

                                                Kalev Keskküla

Su esiema kasvas kodukanana.

Ta tikkis, luges ilusaid romaane.

Armus, abiellus, ja peagi sai vanaks ta,

sest kiirelt lapsed sõid ta ideaale.

 

Sel suvel on ta ühes vanas talus

Eesti ballaad

Autor: Aino „on ainus” Agropornograaf

Hein on eluhoonete ümber kõrge, keegi ei ole seda ammu niitnud – või veel niitnud. Tumeroosad timutipead turritavad ilusal juunikuisel väljal, ja valge mesikas on seal oma uimastava magusa meelõhnaga. Või seemnelõhnaga – nagu kevadel õitsvatel viljapuudel – lääge ja natuke häbenemapanevaga.

Nad on terve päeva küüni kuivanud heina üles kittinud ja siis surmväsinult heinakuhjale selili visanud. Nad räägivad vähe ja vaikselt, mõned sõnad ainult. Küünis on natuke varju päevaharja päikese talumatu kuumuse eest – aga õhk lõhnab lämmatavalt ja ripub raskelt nende kohal ja iga hingetõmme võtab naha märjaks. Nad kuulavad üksteise hingamist ja ta tajub korraga, et Asko ta kõrval on unes – ta hingab ühtlaselt – ja vaiksemalt kui nemad, ärkvelolijad. Ja peaaegu selsamal hetkel tajub ta kuumniisket rasket kätt oma õlal – ja selle raske kuumuse valgumist endasse. Käsi ei liigu, ootab. Ta tunneb heinalämbe õhu sulgumist kõri ümber ja ainult üheks hetkeks vaatab Tõnisele otsa – kelle hele pilk teda valutegemiseni enda vangis hoiab. Ja tõukub siis heinavirnalt püsti – välja – jättes enda asemelohu kahe mehe vahele tühjaks.

Sarjast Eesti mütoloogiad

1. kd

Lavakas – me kõik armastame seda kooli, me kõik ihkame sinna „sisse saada” ja olles otsustanud mõne muu ameti kasuks, jälgime kogu elu harda austusega (mõned muidugi ka oma viimaseid eneseväärikuse jäänuseid mängu pannes avalikult, nagu näiteks mõni teatrikommentaator), mis lavakoolis toimub: kes õpetab, kes on esmakursuslased (iga neetud vastuvõtuaasta!), mida teevad vilistlased jne jne.

Mis selles koolis siis nõnda erilist on?

Oh Joy, oh Happiness!

Kevadel hakkavat ilmuma uus naistekas “Joy” moekatele ja trenditeadlikele (ma ei kasutaks seda sõna mujal kui tsitaadina) naistele. Ajakirja eripära: ei ühtegi negatiivset ega kurvameelset lugu! Ehk siis järjekordne sotsiaalselt relevantne ja kasulik väljaanne.

Eesti naisel peab olema midagi tõsiselt viga, et ta allub vabatahtlikult kosmeetikatööstuse süstemaatilisele ajuloputusele. Kas põgenemiseks reaalsusest ei leia ühtegi muud moodust? Kasulikum oleks alkohol, tegelikult isegi heroiin. Ja tunduvalt ausam.