Esimene kuldnokk

ja õhtul, kirjurähnide mäng õunapuul – kord ühe hüpe oksale ees, teine järel, siis vastupidi. Lõbus mäng naerva häälitsuse saatel. Kui kolm õunapuud läbi hüpeldud, lendasid nad kõrgemale üle aia oma naljaka, võib-olla oma rõõmu väljendava lennuga, nagu liugleks väike kõhukas laps alla künklikust liumäest. Tiivad korraks keha külge, et väike õhusukelus allapoole teha, et kohe jälle ülespoole lennata, tiivad sirutada, täiesti kindel, et kallim järgneb kohe selja taga.

Haige. Eks jumalatel hakkas kade nende Berliini ööde pärast, aga see on väike hind, mida nende eest maksta.

*

G nohusem kui kaks viimast talvekuud, O-l ei parane külakõutside hammustused, käisime veterinaaril. Vaid P, kes pidevalt lambanahal pikutab, on terve.

Videvikutund

Tammikul peeti videvikutundi. Vanaema istus akna all ja hämara laskudes tulesid ei pandud. Alles pimeduse saabudes pandi põlema petrooleumilamp. Vanaema puhkas või jutustas midagi või lasi lapsel midagi seletada.

See oli lapse ja vanaema aeg. Sellepärast on see mu emale nii oluliseks jäänud – aeg vanaemaga, keda ta jumaldas, keda peeti pere kõige paremaks inimeseks. Vanaema, kes ei osanud isegi lapsega pahandada. Mõnikord imestan, et Sangaste vanaemal, nagu teda kutsuti (sest oli ka Maarja vanaema), lasti pärast sõda Tammikule tagasi minna. Kahjuks küll ajutiselt, sest enne surma sunniti ta teist korda oma kodust lahkuma. Me müütiline Tammiku.

Olen Sinibel videvikutundi hakanud pidama, ehkki minu lapsepõlves Pelgulinna betoonmajas sellist asja ei tuntud. Maal, kus elad külmal ajal küll sees, aga koguaeg kõigi meeltega akendest paistva ilma väljas, tahaks päevakese valgust viimse kübeni ära tarvitada. Olen teadlikult hakanud mõõtma hämaruse tihedust – veel on vara süüdata, veel on valgust, veel on väljas liikumist – valguse hääbumist ja pimeda sumbumist aeda. Nagu oleks patt raisata mitte elektrit, vaid seda päeva, mis on veel siin.

Alles nüüd süütan tule.

 

Dokumenteerida luulega

     Mõnu taga helendab tõde
Triin Soomets

kujundiga, mis on päris ja ise tulnud me juurde. Tulla tagasi sõna juurde, kui mõni on veel oma.

*

Üritan ikkagi kirjutada, ka mitte omas keeles, aga juba on pildifaas. Siis tuleb teha pilti.

*

Neist purudest, mis iha laualt kukuvad, neist saaks söönuks terve linn, terve Berliin, ja Tallinn takkapihta. Kui oleks jaksu kui hommikune tänavapühkija teiste järel ja eel terad kokku pühkida.

 

 

kevad

täna hommikul söögimaja õunapuu all kaelustuvi. kui see pole märk, siis ma ei tea, mis on. et sinibe hingab minuga ühes rütmis.

tremolo, tremolo. vibrato. ja trillerid alles järgmisel lehel.

https://www.artsy.net/show/konig-galerie-karl-horst-hodicke-fruhe-objekte-spate-bilder-selected-by-rene-block

Judy Davis

https://www1.putlockertv.to/watch/husbands-and-wives.jv7o3/3939kr

Lihtne

“Tean täpselt, mida su unenägu tähendab. Maks ei ole unenäos juhuslikult, ehkki ta tundub olevat kõrvaltegelane. See, et sa Maksi ja Mara unes ühte teise pähe hüüdes segamini ajad, ei kujuta sinu hirmu paljastamise ees, et oled kiindunud inimesse, kes peaks olema su ihaluste vaateväljast väljas, vaid seda, et algne ihaobjekt ongi olnud Maks. Sellepärast kannavad nad unes mõlemad kasukaid, ehkki keegi teine kesk lund istuvatest inimestest kasukas pole. Ja see seletab, miks Maks Marad su meheks hüüab, miks sugu, ehkki päriselus irrelevantne, unes rolli mängib.”

Tuhkana

Üks luuletus enne väljaminekut. Selle tahaks talle tõlkida. Otsisin, ehk on see tõlgitud – moodne kiirustamine. Leidsin mõned tõlked, aga mitte s e d a. Leidsin ka ühe mulle meeldinud proosateksti prantsusekeelse tõlke. Nagu oleks selle tõlkinud laps, või kirjutanud laps. Eesti keeles nii mõjus, prantsuses ebamäärane lalin, isegi mitte keel.

*

Nüüd on ta pidevalt minuga, ma ei saa selle vastu praegu.

This slideshow requires JavaScript.

Kaks artiklit

Uus liik

Söögimajas uued külalised – musträstad. Viis tükki. Esimest päeva ripub puul taimne rasvapall, mille kookosrasvast ja seemnetest käkkisin. G. ei tulnud hommikusöögilauda. Sõi midagi, mis ei sobinud, ja terveneb õhtuks, ma loodan.

Me naistepäevad olid väga erinevad. M. pidas kõne pea kümne tuhande marssija ees, elasin talle kaasa ja lugesin-kommenteerisin eelmisel ööl ja samal hommikul ta kõnet, mina kuulasin hommikul ERR raadiost, kuidas meesreporter Narvas vaid meesjalakäijatelt küsis, kas naistepäeva peaks tähistama. Vene meeste vastused olid toredad, aga selle “uudisloo” mõte oli teine ja näitas vaid, et Eestis üldkehtiv naiste allasurutis jätab vähe õhku hingamiseks. Õhtul sõitsin Orissaarde kuulama Naisi köögis. Lahkusin poole pealt, kuidagi piinlik oli hetketi, samuti ei suuda ma enam seda ürghetero vadinat kuulata, see kostub minuni kuskilt teisest aegruumist. Kui naised peavad Eestis olema sellised, siis ei ole ma naine.

 

Täna on Vita Sackville-Westi 126. sünniaastapäev

Emancipirt!

Olgu see päev prii iibeibast!

Cliff of cliffs

Foto: M.

Esimest ööd üle mitme täheselguse on pilvi. Päeva viimase sigareti ajal liikus keegi pimedas mu lähedal. Hakkasin kartma. Siis kriugatas eemal metsas kährik, või oli see soku haukumine?

On alanud kevade ja talve võitlus. Öiti saab talv võidu ja külm on seda kibedam.

Tühised asjatoimetused, et meelt talitseda, et näha elamises mõtet üle (k)ihumise.

 

luurab ümber maja

See juhtub ühes kohas. Kui selle koha aeg saab täis, ei ole seda enam.

Tühi tee Karja vanale kalmistule, Guadagnino filmi üle arutamine, Panga pank jäält luikede juurest, ja Sinibe köök, Sinibe elutuba, Sinibe aed, vana terrass ja me jäävoodi.