Kõik oli teisiti, et mitte öelda pahupidi. Algus oli tseremooniata. Täiesti mittepidulik koht, kust end pea varjates veele libistada. Isegi väikseimat rituaali polnud. Kaldail ühtegi looduslikku paju, puha tammed ja pärnad. Mõlad tõmbasid ise läbi vee, laev juhtis end ise. Kui muidu viivad naised soovimatud tited jõkke, siis mina tõmbasin veest suure jumeka lapse. Kui muidu on lõpus tüdimus ja pesematus, siis nüüd maabusin aeglase ja piduliku tseremooniaga nagu kauaoodatud Seeba kuninganna ja kaunis kannupoiss kandis mu mäkke.
Category Archives: Geograafia
väljatulemine
Ärkasin öösel ta kõrval kolm-neli korda. Iga kord tulin teadvusele unest, milles olin ikka veel Veneetsias, kõndisin pimedatel tänavatel, vaatasin veele, õhk oli soe ja lõhnas magusalt. Ma pidin kõndima, see oli mu ainus eesmärk, olema täienisti õndsas linnas.
Pehme väljatulemine – nektariinid, avokaadovõileib ja Napoli türa.
Filed under Füüsiline, Geograafia
tõmbejõud
kõik tõmbab praegu madalasse, asisesse, primaarsesse ellujäämisse.
Sinibe aed on lume all, kaks tõusnud krookust ei saanudki lahti minna. kiisudel on külm ja nad magavad jälle minu lähedal või panevad päeval tukastades seljad kokku. vaatan ekraanilt raamaturiiuli poole, seal on suur kuldse seljaga Blake – mul on siin Blake! olin unustanud. nüüd võibki raamatud unustada.
Filed under Geograafia
valik
Euroopa kas ohverdab Ukraina või läheb sõtta. Teisel juhul säilitame vähemalt oma au.
Filed under Ajalugu, Geograafia
Album: Vali Myers
Filed under Geograafia, Muinaslugu
Ida ja Euroopa
Vilnius – nagu koju tulek, tahan-ei taha suhe
Leedu noorte kirjanike almanahh, inimesed on päris, on murelikud kui trollibussi astuvad et oma mustamäe kortermajade koju sõita, köögis põleb kollakas tuli, hämar, külmkapp tuleks välja vahetada
Mulle meeldib see ihalus – elada maailmas, mida enam ei ole, elada maailmas, mida ei ole
luua Vilniusest Leedust Eestist Tartust maailm, mida enam ei ole, ning olla selles murelikult, õndsalt ja ikkagi elus
Berliini romantism on maha kulunud muretuse, ketikohvikute ja sotsiaalsete võitluste varjus Ainus, mis on alles – üksikud sirelid Friedrichshaini majade vahel
*
Filed under Geograafia, Iha
T. Blairi kaasus on väga huvitav, et mitte öelda groteskne ja küüniline oma näitlikkuses, kuidas üks riik võib teatud juhtudel argumenteerida pealtnäha üldkehtiva, või vähemalt üldiselt poolehoidu leidva eetilise printsiibi vastu. “Ühendkuningriigis ei olnud Iraagi sõja eel seadust, mis oleks keelanud agressiooni” :D Tõepoolest, ning ka rahvusvahelises õiguses on agressiooni määratlemine ja normiks saamine olnud üks suur valu ja vaev alates Nürnbergist ja lõpetades Haagi krimkohtuga. ÜK ütleb sellega, et me tahame jätta endale võimaluse olla agressor. See ei oleks mu esimene valik argumentidest, kui endist peaministrit peaks kaitsma. – Sellised mõttekäigud võivad teisal valusalt tagasi peksta. [Eelmisest nädalast üks süütu ja naljakas lugu pro bono briti juristidega, kellega koos ühe publikatsiooni ettevalmistamisel töötan. Nad olid oma teise käsikirja kenasti teinud mu juhiste järgi mitte ainult briti kaasusi näidetena kasutades, vaid sedakorda oli isegi Saksamaa ja Itaalia lahendeid käsitletud, aga nali oli lühendite nimekirjaga, kus ca 6st lühendi seletusest oli nt Euroopa Liidu (EU), Euroopa inimõiguste konventsiooni (ECHR) ja Euroopa Nõukogu kõrval (CoE) toodud ainsa riigina UK – Ühendkuningriik. Jumal, inglid ja siis Tema Kõrgeausus. Lapselik ja varjamatu eneseimetlusliku maailmapildi paljastus. Naersime saksa kolleegidega südamest, aga võibolla peaks muus kontekstis nutma.]
Filed under Ajalugu, Õhk, Geograafia
See, just osadele vene kultuuriruumi inimestele omane pidev oma mõtte ja südamega raiumine elusse, põhilisse, aktuaalsesse, lähimasse, on mulle väga armas ja väärib austust:
Filed under Armastus, Emakeel, Füüsiline, Geograafia
Mariehamn
Me randusime kell 6 hommikul. Küsisime teed järgmisesse sadamasse ning kõndisime mööda magavat linna. Kõik magasid, ma ei uskunud, et neis majades võiks keegi olla. Me tahtsime nii väga puhata, miks ei võiks me mõnda neist nukumajadest sisse murda!? Meie ja mere vahel oli maas kivilabürint, pidime selle eraldi läbi käima. Jõudsime vee äärde. Läbi pargi kostunud kriisked, mida kogu teekonna olime kuulnud, kuulusid paabulindudele. Jäime pingile magama üritades üksteist soojendada. Ärgates olime ümbritsetud lindudest.
Me olime Mariehamnis kokku võibolla kaks tundi. Me ei näinud ühtegi inimest, aga olime selles linnukarjas, kuni olime omad.
Minna tagasi kohtadesse. Kaljudele. Sinna paabulinnu randa või vanasse suvila aeda, et aidata vanaemal jasmiine lõigata.
Filed under Geograafia
Filed under Geograafia
When she has had too much chocolate
Vulkaani tuleb süüa just nii, et keerad ta kuumana vormist välja, nii et ta laguneb. Kuum laava voolab üle koorukeste – tahke maakamara. Mäge ei ole enam, maakoor on lõhutud, siia-sinna pillutet. Taldrikul võiks olla kogu Šotimaa rannik ja mäed – laiali paisatud, laavaga segamini. Mu suur kahvel läheneb sellele kui Jumala näpp…
Miks siis mulle ikkagi Semperi näitusel pea ainukese tööna Ubu kostüümides pornopila ei meeldinud? Potentsiaalselt ju teravmeelne vaimutsemine lollaka pornostseenide kohustusliku finaali kallal. Ma ei tea, kas see oli unenägu või vestlus või mäng või mitu vestlust… Me, ütleme et mängisime, et toome põhjusi naiste seksuaalsele allutamisele/taltsutamisele. Ja mu mängukaaslane ütles midagi sellist (unes/mängus alati teravmeelsem!), et see on selleks, et naise potentsiaalset (!) võimu ja jõudu taltsutada. Naine kui olemuslik kuri, peidus kuri, “kui annad talle viina, siis ta astub mõtlemata ühtesse esimese ettejuhtuva võõra mehega!” (ja nii juhtub Postimehe naiste lisalehes sõna võtva “spetsialisti” andmetel naistel sagedamini kui purjus meestel. Uuringule ei viidata.). Naisi tuleb seega eriti hoolikalt ja karmilt kasvatada (sest nad kõik on JU “potentsiaalsed emad”!!!). Suguühtes, tehniliselt, neelab naine mehe. Mees lakkab olemast. (Olen teooriaid mugandanud.) Ei ole (vaid/enam) nii, et naine autonoomse subjektina lakkab – keegi teine on ju ta sees! Kas mees on naise sees või ei, ei muuda naise jaoks olemuslikult midagi, seda ei ole tihti isegi tunda. Mehe jaoks aga ei saa jääda naisesse sisenemine tähelepanuta (võiks ka öelda osaluseta). (Utreerin! Üldjuhul ei jää ka naisele temasse sisenemine märkamata!) Vastupidi! Kogu mehe olemus on sel hetkel penetreerimine. Seega, meest (ennast) ei ole enam. Naine on aga edasi. Mehed vaikimisi teavad seda. Et allaneelamise ja olemasolu kustutamise hirmu seksis sotsiaalselt ületada ja kompenseerida, ümber pöörata, lõpevad kõik pornoepisoodid suukaudse neelamisega. Kustutamist ennast päriselt ei ületa, seda aga saab nihestada, muuta, ja sellest saab midagi muud – feministidele selge naise allutamise sümbol – naine põlvili mehe ees, tema silmnägu ja suu ootel, et sellele/-sse pritsitakse keha väljaheide, mida tuleb neelata. St neelatakse vaid osa mehest, võib-olla ise kõige vähem väärtuslik osa temast. Semperi töö naeruvääristab neid stseene, aga pealiskaudselt, ja tema video mõjub pigem isegi sellise pornovõtte taasesitusena, isegi kui mees on videos irevil hammastega eesel/eeslimask, tal on peenise asemel dildo ja sellest purskub (maitsev) vahukoor NING naine on põnevil, heatahtlikult üllatunud ja rõõmus suhu tuleva olluse üle (ehk siis naise (ehkki Semperi videos on tegemist mitteinimestega, mittenaise ja mittemehega, tunned neelajas ikkagi ära naisnäitleja Mirtel Pohla jne) puhul on kõik teisipidi pööratud). Midagi oli selles videos lihtsalt puudu, et see õnnestunuks, ja see häiris.
Loe ka seda.
* Kunagi ammu planeerisin siia sissekannet “Naised, kes neelavad” naistevastasest vägivallast. Nüüd ei otsi enam ammu selllist odavat populaarsust.
Filed under Geograafia, Huumor, Kunst, Seks&Sugu
näitus 