Üks viiv enne õunapuude õitsemist. Ikkagi olen talvega unustanud, milline on aed kevadel.

Esimene niitmine. Õhtul esimesed käod. Üks lähemal, teine kaugemal Karja kiriku pool. On nurmenuku-aasta. Eile hakkas õitsema metsõunapuu, täna meelespead. Keset kassiala õunapuu sisse pesa teinud kuldnokkadel on pojad koorunud. Nad on ettevaatlikud ja neid kaitseb ümber puu veetud võrkaed – kuldnoka-ala. Mul on ühte kilekotti pakitud kõige vajalikum, et mamma tervise halvenedes kiirelt Tartusse sõita.

hommikul, kui uks aeda avatakse ja ma hüppan rehealuse lävepakult rohu sisse, olen esimene, kes näeb, mis on öö jooksul muutunud. uks ei olnud veel päris lahti, aga ma nägin, et nad kõndisid muru sees. ooh! nii lähedal! nii erutav! järgmisel hetkel on nad läinud – need väiksed tumedad laperdavad kaltsukerad, mis tõusevad õhku alati sama nurga alt.

siis oli mitu päeva jäledat külma, ma jooksen ka siis korra välja, lootes, et mind ootab ees midagi erilist, uut ja magusat, ja kohe tagasi sisse. ülejäänud päeva ei viitsi ma voodist välja tulla, eriti kui olen söönud kolm hommikusööki. see pidi olema see külm aeg, kui nad õunapuu sisse elama asusid.

kui jälle soojem oli, istusin terrassil, lõin niisama sabaga aega surnuks, kui viuh! ja lendav vurr lõikas 45 kraadi alt läbi õhu. selline asi tõmbab tähelepanu endale. niisuguse lennumasina nimel võin kordusetenduse ootuses kaua ühe koha peal liikumatult passida. aga siis trikki ei korrata. ja lõpuks siiski väsid pruuni säbrulist puukoort vaatlemast. silme ees hakkab kõik liikuma ja ma tõesti näen, et puu seest tõuseb õhku liblikaid ja linde, kui aga käpa välja sirutan, ei ole seal midagi. siis vantsin tagasi kööki ja teen kaeblikku häält, keegi alati kuuleb ja tuleb, et mulle mu lohutuskrõbud kätte anda. hea, et on asju, millele saab kindel olla.