Defilee

Piilude aastapäev, aga seda tähistatakse sel korral suvel kuskil Emajõe kaldal kõrgema künka peal. Olen üks esimestest saabujatest ja lähenen peopaigale künka jalamilt, kus on kahene puust kemps, mida tahan enne pidu külastada. Eemalt on lähenemas endine president (koos E-ga?), kes liigub aeglaselt ja rõhutatud väärikusega oma saatjaskonna ees, suur kõht õõtsumas, absoluutselt kindel enda teistest üleolekus. Kempsujärjekorras näen põhikooli klassikaaslast Kai-Lyt, keda tervitades teesklen, et mul on rõõm teda näha ning huvi tema käekäigu vastu.

Saabuvad külalised suunduvad künka tipu poole. Pelgan mäkke tõusta, sest kui juba kohale jõuda, siis peab ka suhtlema. Kes teab, kas seal on üldse ühtegi tuttavat või mulle huvipakkuvat inimest.

Korraga on mu ees mitmerealine maantee, mis on ilmatu suures valgustatud tunnelis, ja on külm aeg. Kõrvuti reas on 6-7 autot, millest kaks on mustad lahtise katusega Bentley 8-liitrised aastast 1930. Autodes istuvad keskealised seltsivennad, kõik tumehallides villastes mantlites, enamikel on peas torukübarad, nagu suunduks nad ballile.

Autod liiguvad aeglaselt, mehed on heatujulised, nad hõiguvad tuttavatele tervitusi, naljatlevad. Olen ühe pika blondi mehe käevangus. Tajun, et ta on Ugalast, st ülikooli ajal ei saanud ta mulle erootilist huvi pakkuda. Nüüd käib ta küll, seda enam, et nüüd on ta seotud pigem seltsiga. Autodes on tal tuttavaid. Mehed rõõmustavad teda nähes. Mulle saab automeestelt osaks aupaklik tähelepanu vaid seetõttu, et olen lugupeetud omapoisi naissoost kaaslane.

Minu eestvõtmisel peame minema autode liikumisega vastassuunas – midagi või kedagi ära tooma. Autodes otsustatakse, et nad tulevad meiega. Olen kõige ees, minu järel on teineteise sabas kaks Bentleyt. Mul on seljas mu beež villane talvemantel. Autod on mulle liiga lähedal, tulevad peaaegu kandadele. Nad määrivad mind ehk ära? Sõidavad mulle sisse? Siis on mu blond kaaslane taas mu kõrval. Mu keha lõtvub ja toetan end tagasihoidmata mehe käsivarrele. Tunnen end taas turvaliselt.

ühiselt päästkem pangad!

vabalt tsiteeritud president Karise kõnest 24.02.2024.

ta tisside all laius igikelts

K. lebas kanapeel ja vaatas üle hauakivide üles taevasse. Valged, justkui lapse joonistatud pilved vaheldusid helesinise taeva triipudega. “Lõpuks ometi valgus!” mõtles ta enne kui katkenud mõttelõnga juurde tagasi tuli. “Kuidas oli mul õnnestunud kõigist neist suhetest lastetuna läbi tulla! Kas see oli olnud suur pingutus? – tuhanded rasestusvastased pillid, iga päev, kordagi unustamata, võõrastega kondoomid, ja mis peamine, tugev, ehkki teadvustamata, tahe hoiduda tittedest. ” Sealt läks ta mõte perekondade, tema lapsepõlvekodu ja vanemate ning vanavanemate omavaheliste suheteni. Selleni, kuidas kõrvaltvaadates tekitasid isegi õnnelikud ja üksmeelsed perekonnad tal õhupuuduse, veetnud õhtu nende elutoas, kõndis ta tuntava kergendusega linna pimedusse, õnnelik, et ei pea nendega ühe katuse alla magama heitma.

Sel pühapäeval oli ta veetnud “sõbraliku õhtu” vestes juttu mehega, keda ta paar korda kuus oma reite vahel pigistas, kelle juures üha harvemini ilmuvat häbitult animaalset ja robustset kiima välja elas ning kellesse kunagi väga ammu ehk korraks kiindunud oli olnud. Nagu lapsemeelsed mehed ikka, ja lapsemeelsed olid nad pea kõik, kiindusid ka kõige pelglikumad neist tõeliselt siis, kui su pilk enam nendel pikalt peatuda ei tahtnud, kui nende selts su sisemuse jäisust krõõmugi sulatada ei suutnud. Kui hea oli keset vestlust või isegi seksi keskel öelda, et ma hakkan nüüd minema. (See mõte ajas teda praegu millegipärast naerma.) Mitte miski, isegi teisele inimesele meie inimsusest tulenevalt võlgnetav viisakus, ei hoidnud teda kinni, ei hoidnud teda isekuses tagasi.

Isamaale: lastetu naise unenägu

Oli päikseline augustipäev. Kohe-kohe pidi saabuma september. Lastetu naine istus Pärnu mnt ääres pingil ja vaatas möödujaid. Ta mõtles: “Kohe-kohe on 1. september. Lapsed lähevad kooli, aga minul ei ole lapsi, keda kooli saata.” Mööda tuiskas rulluiskudel Ülle Madise, ühe käe otsas kuldne retriiver ja teise otsas lapsed. “Isegi temal on lapsed ja koer!”, imestas lastetu naine ja läbikukkumise kibe äratundmine tegi tema meele mõruks ja mustaks.

ma magan onu Tiiduga

Wise at last, my eyes at last, are cutting you down to your size at last..

viimasel õhtul tuli ta hilja. lükkas välisukse juurde astudes käe kõrval ratast, peas nokamüts. siis jooksis nurga taha, kuhu oli jätnud koti kingituste ja lilledega. ta nägi minu meelest tore välja. nagu oleks ta noor nägus ameerika poiss ja mina lihtsalt üks noor naine, kelle juurde tullakse.

umbes tunni pärast jõi ta kööginurgas üksi valget veini, mina ei joonud, sest olin juba päeval teise sõbraga šampust joonud. võtsin üles meie lahtiharutamata sõneluse teema. arglikult ja ettevaatlikult, enda seisukohta selgitades, mitte süüdistades või kritiseerides. ta nägu muutus. järsku oli mu ees väsinud keskealine mees, kes nägi välja nagu onu Tiit 25 aastat tagasi, kui mina olin Noor ja tema lihtsalt üks onu, kes oli kena ja sümpaatne, kellel puudus aga mu silmis igasugune seksapiil (- kuidas küll tädi A. sellist meest enda kõrvale tahab!). Isver, ma magan onu Tiiduga! Tal on seljas isegi sarnane ruuduline särk, kui Tiidul aastal 1997!

armastuse madalikud 2

see valik, mis näitab valijale teda ennast, tema tungi meeleheitlikkust, resoneerimist madalatel toonidel – teine võib ju olla tuule käes paendunud, esimene on aga ise iilide koolutatud, kaldu luidete poole eemale merest – , teeb afääri lõpu piinarikkaks ja jälgiks. vannitoapeeglisse vaadates on ta linnamarssimise kilbiks valinud inetuima, nõrgima ja ilgeima endas.

mitte statist, vaid staar

teisel kohtumisel küsis ta

kuidas sa oma lähedusevajadust rahuldad?

õpi EELKilt, kuidas seksuaalelu vürtsitada

Mmm… keegi ei taasta seksi ja patu magusat seost nii tõhusalt kui Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. EPL, 24.08.21:

“Aastaid tagasi kandideeris liberaalne vaimulik Mart Salumäe peapiiskopi heakskiidul Pärnu Eliisabeti kiriku õpetajaks ja palus kogudust hallanud Enn Auksmannilt luba külalisjutluseks. Loa asemel saatis Auksmann Salumäele kontrollküsimuse: „Kas homoseksuaalne vahekord on patt? Ma ei vaja mingit pikka lobatoomiat – vasta kas ei või jaa!”

Jaa, on patt! Magus-magus patt!

utoopia 1

Andrei ja Kirsti lebasid kõrvuti voodil. Andrei oli higine ja läbi. Kirsti oli murdosa kraadi võrra soojem sellest, kuidas ta siidjas ja jahe pomelikoorele sarnane nahk tavapäraselt Andrei käte all tundus. “Ma jälle ei saanud,” ütles Kirsti külmalt. “Kui pärast kõiki neid kuid ei suuda sa mind orgasmini viia, tähendab, et sa ei ole kunagi ühtegi naist rahuldanud. Võimalik, et osad neist on sind säästes seda teeselnud.” Läbi seina oli ähmaselt kuulda, kuidas naaberkorteris harjutas keegi klaveril Debussyd.

Järgmisel hetkel oli Andrei kodus oma töölaua taga, laual põles lamp ja ta ees laual oli lahti eesti keele õpik. Telefon helises. Helistas Andrei sõber Stepan. “Kuidas seda sulle öeldagi, semu… Su nimi on hoiatusena üleval mingite kurjade eitede ülesseatud portaalis, kus nad jagavad omavahel infot meeste võimete kohta.” “Mida sa ajad!” ei suutnud Andrei uskuda. “Eks vaata ise,” vastas Stepan ja andis talle aadressi.

Andrei klõpsas lahti Stepani viidatud veebilehe ja sisestas otsingusse oma nime. Avanes ankeet, kus oli tema nimi, vanus, amet ja kodulinn. Veel oli seal info kohtinguäppide kohta, mida ta viimase seitsme aasta jooksul uute naistuttavate leidmiseks oli kasutanud. Ankeedi all oli rida lõike arvamustega tema eksidelt. Endised kallimad esinesid oma õigete nimedega ja jagasid kogu internetiga intiimseid seiku nende armuelust. Hinnangud olid karmid ning olid kirja pandud hoiatuseks teistele naistele. Andrei tundis, kuidas ta sisemus muutus jäigaks ja külmaks nagu oleks jahe tuul sealt läbi puhunud. Selle peale ta ärkas.

How you lie and cry after it

She was oiling her ‘perfect’ hands thinking all this beauty goes to waste to sewage full of corona added he laughing.

Reporter: Seni ei ole koroona pärast midagi pidanud muutma?

Intervjueeritav: Ei, vanavanemaid ka ei külasta.

 

vihakindlus

“Kui keegi vihkab sind, võid olla kindel, et ta vihkab sind.” Osho

 

Judy Davis

https://www1.putlockertv.to/watch/husbands-and-wives.jv7o3/3939kr

Üks mälestusväärseim osa Kinski memuaaridest on tema üle võlli kirglik Shakespeare’i harjutamine (vannituba, kus ta kord harjutas, jäi temast maha rusudes). Tänane leid:

MK-le

Nägin unes, et loen Elo Viidingu “Teadvuseloojast” luuletust pühendusega “MK-le”. Osa sõnadest oli “peidetud” joonistatud betoonploki otsaaukudesse – ümarad augud moodustasid tähti, kui neid lugesin – olin natuke pettunud, et neist augutähtedest moodustus mitmes kohas mardipoiss, teisal Kangur.

Ilmsi olen pettunud, kui tekst olekski Kidust.

Mida on andnud mulle tööstusrevolutsioon

Eelkõige on tööstuslik revolutsioon andnud mulle võimaluse olla oma tunnetes aus – kui mulle mu perekond ei meeldi, ei pea ma neid armastama ning võin elada oma perekonnast eraldi. Seda saan aga teha tänu tööstuslikule revolutsioonile, mis tegi minust tootmisvahendi, millel on töösturi silmis väärtus, see konverteeritakse töösuhete käigus rahaks, mille eest saan osta vabaduse oma perekonnast.

Aitäh!

Lihtne eesmärk

“The main goal was not to break the plate,” said Harris Mouzakis, an assistant professor of civil engineering at National Technical University who is working on the project.

The team felt the pressure. “We had to be very careful,” Mr. Mouzakis said. “It was not just a tomb we had to open. It was the tomb of Jesus Christ that is a symbol for all of Christianity — and not only for them but for other religions.”

Ja valgustus, ühe mu lemmikutest, “The Armstrong and Miller Show” tõlgenduses:

Mäletan oma esimesi kohtumisi läänest tulnud inimestega 90ndate alguses. Olime nagu põhjuseta vangistatud, kes tahtsid ukse avanedes ebaõiglusest kogu maailmale teada anda. Pettumusega sain peatselt aru, et minu või meie lugu ei olnud midagi, mida nii hõlpsalt saaks seltskondliku olengu käigus arusaadavalt edasi anda. Ka kõige traagilisem noot jutustaja hääles ning suure veenmisjõuga seletatu ei jõudnud kuulajale kohale. Nagu ei mõistetud minu silmis minu järjest täpsemateks ning kuivemateks ajalookirjeldusteks kujunevaid jutustusi, millega üritasin pakkuda kuulajale mugavamat ärakuulaja rolli. Toona panin selle “lääne inimeste” moraalse ja intellektuaalse loiduse ning ka üldise lotakil olemise viisi süüks (tihti tundsin siis, et pean hoidma tagasi enda sees mäslevat kirglikku soovi paisata endast teise peale/ette kõik kõige tähtsam, tugevam oma teadmises ja kogemuses, et sobituda sordiini all kulgevate seltskonnakaaslaste sekka). Hiljem, pärast sadu palgest palgesse kohtumisi kultuuripiiride eripoolte esindajate vahel, kui veendusin, et lääneliku seltskondliku suhtluse etiketti ei kuulu kirglikult räägitud ning inimliku suhtluse baastundele – empaatiale – apelleeriv vägivaldne lugu, kui jutustaja ei suuda end kogejast distantseerida, mis lubaks suhtuda räägitusse kui lihtsalt loosse, mis on kurioosne, meelelahutuslik või isegi naljakas, ning pärast mõnevõrra küpsema ja talitsetuma suhtlusmaneeri omandamist, tunnen endiselt vahel, et on kohatu võimatu vastata ausalt küsimustele: Mida tähendas elada Eestis II ms ajal või pärast sõda? Mis siis ikkagi juhtus? Mida oli teie-kogemuses teistsugust meie-kogemusest? Mis oli/on see suur narratiiv, mis sinu või sinu pere elu määras ja määrab? (Nii täpset küsimust ei osanud tavaliselt keegi küsida, ise eeldasin vahel, et küsitakse just selle järele).

Viimased kümme aastat olen olnud tihti ka ise küsija oma hiina, valgevene, vene jt rahvustest tuttavate vastas. Olen tundnud endas õrna õlaväristust, kui vestluskaaslane enda või oma lähedaste äärmuslikest kogemustest rääkides jõuab sõnadega väljendamatu piirialale, transitaolisesse jutustaja positsiooni, kus kogetut peab rohkem kui sõnad andma edasi häälevibra, emotsiooni sumbuv sõnatus. Sõnatus on tsivilisatsiooni piir. Kogetu sõna mõistmise alus. Vene transaktivist ütleb 80ndate keskel Lääne-Euroopas või Eestis sündinud inimestele, et vabadust ei ole, sõna kasutamise eest võib vangi minna ning ma näen kuulajate nägudelt, et nad ei mõista, mida kuulevad, nende kogemuses ei ole midagi, millega neid sõnu mõistetavaks muuta. Märgin selle momendi enese jaoks ning üritan viia jutu seltskondlikult kütkestavamatele teemadele, milles egoistlikult kalambuuritseda.

Transkriptsioon

Hääl 013, lindistatud: 13.08.2016

“Okei, ma ütlen, mis mind ajab rõvedalt närvi, mida ma pean mõttetuks ning mida ma ise ei kavatse teha, on see, et ma käin ja õpetan rahvale kõige imalamaid, kõige debiilsemaid, lihtsamaid tõdesid à la kuidas teha kodus ise šampooni – asi, mida ma olin juba lugenud kahekümnes erinevas versioonis kümnendaks eluaastaks, aga nüüd on suured USA ja Euroopa massid alles avastavad seda, et jaa meil on kuradi tonnide kaupa kilekotte, mille me söödame sisse pingviinidele ja vaaladele and that’s a problem. Putsi.”