Naeruvääristada patroniseerijaid

1.

Andrei seisis oma üürikorteri esikus käed laiali nii et sõrmed puudutasid esikuseinu. Alateadlik žest, mis pidi tema väikest ja saledat keha suuremaks tegema ning varjama ta hirmu naise ees, kellega ta viimase kaheksa kuu jooksul maganud oli, ja kes nüüd tema ees endale talvemantlit selga ajas. Jõulud olid tulemas, ta oli just emale teatanud, et sel aastal ta hingamisteedeviiruse puhangu tõttu koju ei sõida. Ema oli selle uudisega üllatavalt kiiresti leppinud, kiiremini kui tema ideega tulla küll koju, kuid elada esimesed paar päeva kütmata ja elektrita kõrvalhoones, juhuks kui oletatav haigus end ilmutama peaks.
Kirsti oli nüüd riides ja valmis lahkuma. Naised ootasid pea alati säärasel momendil mingit tähendusrikast žesti või sõnumit, mille peale ta tavaliselt ei suutnud piisavalt kiiresti tulla ning ta teadis, et tema keskendunud ja murelik nägu reetis teda. Kas ta peaks teisele 25ndaks oma seltskonda pakkuma? Pidi ta paluma veel enne jõule kiiret kohvikukohtumist, et anda naisele üle mõni väheväärtuslik kink, et teda ei saaks täielikus hoolimatuses süüdistada? Kirsti oli üldjuhul tüünemapoolne ise elus hakkama saav naine, kes ei varjanudki, et otsis Andrei seltsi füüsilise läheduse eesmärgil, kuid isegi tema nõudis pärast seksi rituaalide täitmist, arutama pidi nende suhte iseloomu üle, rääkima tunnetest, kusjuures Andrei oli õppinud, et SMS, kus ta kirjeldab oma rõõmu selle üle, et on söönud just oma meelispitsat ja joonud klaasi punast veini, ei ole see, mida Kirsti temalt ootab. Suhtlemine teise inimesega oli segadusse ajav. Kui Andrei oleks teadnud, mis oli veel tulemas, oleks ta seal samas vaimsest pingest kokku varisenud.

Mida jõululauale panna

2020