Kortsus paberilipakas veereb mööda tänavat, kord on üks nurk vastu maad, siis järgmine, nutsak jookseb ise kuhu tahab. Või on see ikkagi tuul, mis teda pillutab

Kas see on filiaalse suhte aseaine, tagasi soovimine, asendusest raudse haardega kinni haaramine või on see Armastus   Veendumusega Ühte klammerdumine, kehakeemia eripära või ikkagi Armastus

Kas sa lähed ise, valid intensiivsuse või passiivsuse kasuks, või lükkab sind Elu ise, ka aegluse ja passiivsuse suunas

Kui ma olin umbes kuus, tahtsin kasvada Dalidaks, sest juba siis teadsin, et minust ei saa kunagi Amanda Leari, kes oli mu tõeline iidol. Nüüd, kui olen androgüünsem kui kunagi varem, oleks Leariks saamine lihtsam, üle võlli seksikus ja meik kui dragi essents tuleks kergemini kätte.

Tahaks öelda midagi pehmemat, midagi õrnemat, tegelikkus on ahav, seda tuleks nüristada, servi tagasi nüsida.

 

 

Kõnelda tõtt

Või kõnelda, mida tead

*

Jah, ajalugu on kurjuseajalugu on kurbuseajalugu on surmaajalugu. – Nüüd nad on avastanud selle, need lapsed ja lapselapsed, ning on vihased. Keegi on süüdi!, võibolla meie oleme süüdi?. See teeb nad veel vihasemaks. Naabrit tuleb kontrollida, kallimat tuleb testida, et ta ei oleks orjapidaja, kurnaja.

*

Selles on midagi groteskset – nagu kütt või sõdalane, kes paneb kogu oma jõu võitlusesse nähtamatu vaenlasega, vaenlasega, keda ta ise ka ei näe, kes on ehk juba langenud, keda võibolla ei olegi. Vaatan seda kõrvalt, nagu vaataksin mängupüstoliga mängivat last, nagu jälgiksin Printsut, kes jahib hommiku esimeses valguses mu voodil kujuteldavat hiirt.

*

“Ma avastasin kolonialismi kurjuse kuuesena ning astusin selle vastu iga päev. Rassistid minu ümber jäid, aga, rassistideks ning ma õppisin neid armastama. Nad õpetasid mulle midagi inimlikkusest, mis oli mulle võõras, midagi mu naabritest, keda ma tundsin.

Hiljem elasin majas, kus kahekümnest korterist neljas elasid sõjakurjategijate lesed, lapsed, lapselapsed. Ma aitasin neil toidukotte neljandale tassida..vaatasin, et kastmisvesi mu lillepottidest nende rõdudele ei tilguks, hoidsin neile uksi lahti ning paitasin nende labradori. Mulle meeldis selles majas elada, ehkki astmed olid kõrged.”

 

 

 

 

Loomade heaolu Prantsuse valimiste teemana

http://www.lemonde.fr/programmes/environnement/la-lutte-contre-la-souffrance-animale

Ida ja Euroopa

Vilnius – nagu koju tulek, tahan-ei taha suhe

Leedu noorte kirjanike almanahh, inimesed on päris, on murelikud kui trollibussi astuvad et oma mustamäe kortermajade koju sõita, köögis põleb kollakas tuli, hämar, külmkapp tuleks välja vahetada

Mulle meeldib see ihalus – elada maailmas, mida enam ei ole, elada maailmas, mida ei ole

luua Vilniusest Leedust Eestist Tartust maailm, mida enam ei ole, ning olla selles murelikult, õndsalt ja ikkagi elus

Berliini romantism on maha kulunud muretuse, ketikohvikute ja sotsiaalsete võitluste varjus Ainus, mis on alles – üksikud sirelid Friedrichshaini majade vahel

*

Sel nädalal näeme, kuidas Occupy WS, kommunistidest ja antikap noored (paljud jätavad valimata) aitavad Prantsusmaal võimule Le Peni, nii nagu nad aitasid kaasa Trumpi võidule. Vasakpoolsed parteid, kes peaksid olema FNi vastand, vastandavad end aga eelkõige “rahavõimule” ning Macron, ehkki endine sotside valitsuse minister, on keegi, kes on nende silmis “pankur”, nagu oli ka suurim solvang Hillaryle, et ta on pankuritega seotud, on neilt raha vastu võtnud… (Samuti peavad osad parteid ja/või nende liidrid silmas peatseid üldvalimisi, kus tahetakse endiselt Macronile vastandumisega hääle võita – lühiperspektiiviga poliitstrateegiad.)

Kui see juhtub, siis on Euroopas tõeline puts majas, sest brittide lahkumine oli kui istumajäänud käratseja klassist minek, nüüd on aga mängus klassiorganisaator, -vanem – Euroopa isa. Prantsusmaal hakkavad, aga, Le Peni võimule saamisega rahutused. Papaoutai?

Teie viied peas kumisemas

See on hea dokumentalistika. Kui seda peaks hindama romaanina, siis oleks mu hinne 3.

Hea kuis peegeldab argist keelekasutust ja Eesti mentaliteeti, kui selline asi olemas on – puhas ratio või püüdlus selle poole. Hea kuidas heiastab tagasi Eesti günekoloogide ja õdede kohati ebainimlikku või lihtsalt rabedat suhtlemisviisi. – Võibolla mõne aasta pärast loevad seda nooremad kui kurioosumit minevikust.

Aga mul on ka palju ette heita – raamat tundub vähe toimetatud, kirjanduslikku või kunstilist kujundit on väga vähe – v.a klaaslaps ise, mis on muidugi suurepärane leid.

Mulle ei meeldi, et kõik inimesed on oma nimedega ning nii äratuntavad, samas, see on dokumentalistika, eks. Autor avab end täiesti – ma ei mõtle eraelu või kehaliste kogemuste jagamist teksti kaudu, vaid poolfilosoofilistes või eetilistes mõtisklustes vaimu paljastust -, mul on tunne, et ma ei taha ilukirjanduslikus tekstis näha, et autori vaimusügavuse põhi on käes, see on siin käeulatuses. (Isiklikus plaanis olen ma nõnda erineva eetilise taustsüsteemiga, et mõned “ratsionaliseerimised” jäid väga kaugeks või internetifoorumi stiili laadseks).

Ja võõrkeelte kasutamine tundus edevusena; kui palju on eestlasi, kes suudavad kõiki neid keeli originaalis lugeda, kas pole see lugeja kiusamine!

Sellised mõtted. Lugesin, teie viied koguaeg peas kumisemas.