raskekaalu poksis, kui üks võitleja on teisest üle, saabub hetk, kui üks löök järgneb teisele nagu seeria laineid, millel peaaegu puudub vahe ja tagasilöök. regulaarselt juhtub sama elus.
üks, teine, kolmas, neljas…
nagu saatus oleks jälk paks klotseriga mees, kes viipab sinu suunas – too seal, õpetage talle!
Filed under Vana uudis, Vägivald, Viha
Keerd ja lavaka uued tibud. See oli demonstratsioonesinemine, mis üllatas eelkõige sellega, et Vabariigi Kõige Populaarsemad Noored (VKPN) näevad ikka sellised välja nagu 30 või 20 aastat tagasi. Tüdrukud klassikalised iludused, pikad puhtad (lendlevad) blondid juuksed, poiste keha rasva-% 10-12? Mitte ühtegi paksu, pehme lõuajoone või ebamäärase sooga “inetut” olendit. Isegi kui demonstratsioonil mängiti hetketi ka ängi ja küsiti hirmu kohta (oli katsumus teksti kuulata – kas mina olen liiga vana ja kibe või ei tulnud naiivsuse alt muud toonid läbi), siis näod olid avalad, usaldust täis maailma turvalisuse ja Eesti publiku suhtes. (Eesti on endiselt, taeva armulisusest, maailma naiivseima rahva ja kauneimate naistega koht, oleme tõelised pärismaalased, kes eile rehenõest puhtaks küüriti ja külakooli ning kirikusse lükati. Meid huvitab, millise mulje teistele jätame, kas ka võõras meie naisi tahaks panna, jne jne.)
Ei ole ehk piisavalt Keerdi näinud, aga need vähesed asjad on jätnud mulje, et tal puudub sootundlikkus, võibolla isegi sotsiaalne närv laiemalt on vähearenenud. Näiteks väikeste inimeste füüsise pilamine ses etenduses ja Eesti publiku rõkkamine selle peale ajas mind segadusse – et mis see nüüd oli? Sääraseid tundetusi ja maitsetusi oli lühikeses etenduses veel. Pingpongi pall punases valguses fööni õhuvoolus lendlemas on muidugi ilus vaadata küll! Olen viimane inimene, kes viitsib pärast päevatööd tarbida lisaks ebavõrdsuse uurimist ebamäärases dokumentaal-kunstilises kastmes (Vaba Lava jt etendused soo, puude, vägivalla jms teemadel on olnud mulle paras piin), aga võibolla ei peaks teatris verbaalset mõtlemist maailmas ja inimeste vahel toimuvast täiesti välja lülitama.
Teatrikogemust “vürtsitas” minust kaks tooli edasi istuv keskealine mees, kes pea iga lavalise tegevuse peale valjult naeris. Umbes poole etenduse pealt mõtlesin ma eelkõige sellele, miks kinžalli koju jätsin (Kiduviha sponsoreerib: https://noblie.eu/et/product-categories/catalog/), sest soov mehele tera lõualohku suruda ja teda vaikseks sundida oli valdav. Järele mõeldes oli tema reaktsioon adekvaatsem kui minu oma. Keerd ja noored näitlejad näitasid oma meelelahutamise oskusi ja tarbija nautis täiel rinnal.
Seda peab ütlema peenikese lapsehäälega. Mina laulan tavaliselt seda nii: “Prints-uu, i love you-u. it´s-s true.” Ei mäleta enam, kust see tuli või tuletati. Arvatavasti Fawlty Towersi (Manueli inglise keel!) või Monty Pythoni naljade loogikast. Inimesele armuavaldusena tühistuks arm, aga kassidele öeldes tugevdab tõekinnitus deklaratsiooni sisu – ma armastan sind, tõesti armastan, see on tõde hoolimata kõigile teada olevast armu reetlikkusest ja isekusest, ka mina tean seda, aga ikkagi avaldan armastust.
Võtsin kätte Ta raamatu ja üritasin teada saada, miks ma seda eesti kirjanikku vihkan. Vihkan Teda. See on tõsi. Ehkki olen nautinud Tema ühte romaani ja pean seda üheks Eesti kirjanduse parimaks. Nagu oleks mõned üksikud Tema kohta teada olevad infokillud, väljaütlemised ja pärast seda romaani kirjutatud read tekitanud minus tugevaid kadeduse, häirituse ja isegi viha tundeid.
Kas see algas sellest, et M. kiitis palju aastaid tagasi Ta luulet kuidagi mõõdutundetult, nii et tundsin, et Tema luule on midagi, mis mind M.-ist lahutab, igavesti mind meie sõprusest hoolimata M.-ile võõraks jätab? Või Tema kõigutamatu edu ja inimeste poolt armastatus ei mahu mu väiksesse kadedasse hinge? Ka see, kuidas ta kirjeldab enesekindlalt oma võitmatust, oma “kõigutamatu keskme” kujunemist juba nooruses, teadlikkust selle kujunemisest, sest mina tean, et see on mulle kättesaamatu? Või on Tema võitmatuse lipu all peidus alaväärsus, mida ma peibutuse- ja kamuflaažitrikkidest hoolimata kaugelt haistan kui endale tuttavat haisu?
Täna fabuleerisin, et süüdi on hoopis Tema – võibolla ta varjab midagi, elab valena, üksnes mina olen selle ära tundnud ja põlgan Teda selle vale pärast, ehk on ta igavene väike kväärik nagu meiegi, aga elab ometi nendena ja nende poolt austatuna jne jne.
Kui vihata saab vaid neid, keda ka armastad, siis miks ma seda armastust või selle tõesust ei tunne? Ma vihkan Teda. See on tõsi!
Olime sadamasse sõidul rääkinud noorema generatsiooni teadurite aupaklikkuse ja uurimiseetika puudumisest, olin püüdnud M-i lohutada, et “ah üks lollakas” ja “ära lase naha alla” jms, ise teades, et mu reaktsioonid on sarnases olukorras identsed. Tegin samal õhtul kodus arvuti lahti ja loen kirja, mis täpsustab, mida minult oodatakse üritusel, kuhu olen kutsutud rääkima. Mulle on kirjutatud ette konservatiivse, et mitte öelda reaktsioonilise kõneleja roll valdkonnas, kus olen olnud enda arvates avangard, revolutsioon. Jääge oma nooruslikku ma-ei-ole-midagi-lugenud-ega-teinud-aga-tean-kõige-paremini faasi, aga jätke teised sellest välja. Mitu korda elus jaksab kuulata mingi teema arutamise taasalustamist Ast ja Bst. Miks peaks noortega koostegemiseks enda tehtu unustama. Naiivsus jätkugu ilma minuta.
Filed under Viha
Kui ma temaga tuttavaks sain, elas ta Roosikrantsi tänavas, tema koledal raudotsaga voodil lebasid määrdunud linadel alatasa palvehelmed. Ta ei teinud kordagi katset neid padja alla peita. Vahel tundus mulle, et ma ei peaks temaga sellel voodil nussima, roosikrants oli mulle kannatuse, allumise ja vaimse keskendumise sümbol. Tema voodi oli selgelt muuks otstarbeks. Kui temalt küsisin, kas ta teab, mida “roosikrantsi” tähendab, siis vastas ta imestunult, et ei tea, nagu oleks ta just unest ärganud ja aru saanud, et ta elab tänaval, millel on nimi, mis võib midagi tähendada, et ta peaks ümbritseva suhtes huvi üles näitama.
Inimesed elavad oma elusid nagu väiksed loomakesed oma väikses urus, kust jooksevad kitsad tunnelid neile vajalikesse kohtadesse, nagu soojal talvel uuristavad hiired lume all samblasse ja pealmisse külmumata pinnasesse muljetavaldavaid tunnelite võrke, kui lumi sulab, on nende talviste elude kaart sinu aiamaale trükitud. Inimeste igapäevaelu avaldab harva muljet.
ma ei teaks, millest alustada. ohvriks olemisest ehk?
aastaid tagasi ütles keegi, et ta vastustab ohvriepideemiat. need sõnad tulevad mulle meelde, kui kuulan vihast ohvrit, kes ütleb selgelt, et ta ei vihka, pole kunagi vihanud, pole kunagi kättemaksu haudunud, on olnud rahulik ja tasakaalukas nagu tema rahvaski. aga nüüd, kas ei jäeta talle siis väikest lapikest maad, kus vabalt hingata, küsib ta ja on raevus. “ma ei vihka, aga mul on õigus vihata!” “ma ei vihka, aga ma ikkagi vihkan, vihkan neid ja noid, ja ka need on vihkamise ära teeninud, sest…”
võibolla on see hillitsetus ja kättemaksuiha puudumine teinud viha sündinud ebaõigluse vastu resistentsemaks, üleüldisemaks. seda on kogunenud nii palju, et seda pladiseb valimatult maha, pritsib igas suunas. see lendab näkku igaühele, kes läheduses, on neil siis selle kõigega pistmist või ei.
mitte miski ei ole ohvrite juures nii nagu paistab. tugevad on nõrgad, ja nõrgad on tugevad. rahulikud on marus, ja närvilised on tasakaalukad. ning mitte miski, mida nad endaga sündinust räägivad, ei ole üksnes ning ainult nii. aga me saame ja peame kuulama ennekõike nende versiooni.
see lugu kõlab nagu päris, sest sellel on eellugu, sündmused ja lõpp. loo lõpp kestab aga lõputult, kui just keegi teine ei võta seda jutustada.
Ohvri aitamise ja kaitsmise kõrval on vaja tegeleda ka vägivallatsejaga. Kuna mu lähikonnas on akuutne vägivallajuhtum, siis värskendasin oma teadmisi, kuidas käituda vägivallatsejaga. Siin üks hea lühiartikkel Steven Stosnylt:
No one falls in love with fantasies of power, of forcing their will on their loved ones. We fall in love with fantasies of value – of loving and being loved. When we substitute power for value, love can never be satisfying, and we can never realistically feel like responsible, caring, valuable adults.
Feministlikku logiraamatut kiduviha on kirjutatud 9 aastat. Meeldetuletuseks üks esimestest artiklitest.
Filed under Iha, Kirjutamine, Seks&Sugu, Viha
Käisin mitmendat korda Mo Yani Punast sorgot poes nillimas, 23 eurot on selgelt liiga palju selle raamatu eest. Tundub nagu oleks kirjutatud mõne kirjandusüliõpilase poolt, sest “ta arvab, et ta peab kirjutama”. Isegi eesti keeles, st tõlkes, on sellel tekstil teatud poeetilisus, aga peamiselt paneb õlgu kehitama.
Nägin, et Pilteril on uus jutukogu väljas, lugesin ühe loo ja mind valdas tüdimus.
Tallinn on tülgastav 1. veebruaril 2015.
*
Kas keegi algataks rahvatahte demonstratsiooni mõnes populaarses kanalis, mida ma ise keeldun kasutamast, et raamatupoed jälle vaikseks kohaks muuta. Nt kui paar tuhat klienti saadaks Apollosse ja RRi kirja, et nende muusikavalik on halb ja keegi ei taha seal üldse muusikat ega muud lärmi kuulata, siis ehk nad saavad mõistuse tagasi! Käin seal peas ehitajate suured kõrvaklapid, mis peaaegu kogu lärmi kinni võtavad, mis aga pigistavad ka mu peakolu parajalt. Olen lugematul arvul korral palunud, et nad muusika vaikima paneks, aga alati vaatavad mind leti tagant mingid teise planeedi elanikud, kes ei ole iial müra vabas kohas viibinud ega mõista, mida üldse raamatutega tuleb teha. Apollo on pagendanud kõik Kirjanduse kuhugi mänguasjade ja roosade pliiatsite ja arvutimängude alla, nii et ma pean tuhnima ja kaevama ning iga kord otsima, kuhu nad on peitnud luule ja kirjandusteaduse, neil oleks nagu häbi, et neil ikka veel selliseid raamatuid müügil on. Apollo ongi muidugi eriti nõme poekett, keegi võiks arvutada kui palju ruutmeetreid on veel raamatute all, nad saaks ametlikult nimetada end kirjatarvetepudupoeks.
Eestist on järele jäänud väikesed saarekesed, kus on veel mõtteid, põhimõtteid, inimheadust. Sirp, mõned kutseliitude esindused jne. Enamik on aga kõnnumaa, kuhu on püstitatud prismad ja rimid, tule tee kliendilojaalsuskaart jms pask.
Kui ma ütlen, et ta ei mõtle ise, ta on konstrueeritud asjadest, labase kommertsi ja turunduse ajupestud jne, siis kas ma ei ole ise allutaja, hullem veel kui üleilmse kaubaketi värvatud reklaamagent!? Ma vaatasin ta peale ja arvasin, et ta on rumal elektrijänes, kes jookseb sinna, kuhu vool lastakse. Mina (!) eeldasin, et tal ei ole mõtte- ega valikuvõimet, et ta on mõjutatud ning masendavalt tühi reklaamtahvlieelsest teadmisest. See oli minu taju ning tõlgendus ning see röövis temalt subjektsuse või selle viimased riismed, kui ta väljaspool minu taju siiski oli subjekt.
(Seda naeruväärsem on minu viha ja põlgus roboti/küborgi/klooni vastu, keda ma ise subjektiks pole pidanud!)
Suurim neist on usk!
*
Mul on raske neid mitte põlata, sest see on mul sees nagu selgroog.
Kui nad on kivistunud keerukujudena ümber pingpongilaua, kuna nad ei tea, mida teha, siis on nad kogunenud selle laua ümber, neis ei ole midagi hooletussejäetut. Isegi ümber selle laua on nad võtnud sisse ideaalse kompositsiooni.
Ma tunnen, et nad on olemas vaid selleks, nad on seal vaid selleks, et ma saaksin nad oma suure haamriga hävitada. Minu olemasolu on see suur haamer, ma olen arvatavasti olemas vaid selleks, et ma saaksin neile peale astuda, tunda naudingut nende hävitamisest.
Ma tean millest, millal, miks ja arvatavasti kui kiiresti see on kirjutatud. I know you as if I’ve made you.
Filed under Armastus, Kirjutamine, Valu, Vägivald, Viha
Mu viha on sada korda ausam kui mu armastus. See äratundmine paisutab lohutuse, isegi rõõmu ja uhkusega mu kurja südant.
– selle peale ei tule võrgust ühtegi huvitavat kreisit kunstnikku, vaid porno, kus keegi nussib Arti.
Ja milleks üldse on mul vaja midagi väljast, välist, kui on superioorne absoluutne unikaalne täiusliku teostusega pilt mu peas.
Well, I am the fucking art.
Ma ei otsinud teadlikult, aga leidsin, nagu iseenesest leidsin. Ja hoidsin siis neist kinni.
Süvenesin, vaatlesin lähedalt, sügavalt, pikalt. Juurdusin nende kõrvale ellu. Minus puudus see tunne, et küllap on kuskil kedagi veel. Kõik oli olemas siinsamas.
*
*
Iga inimsuhte all on mingi käegakatsutav aine, ja kõik tõestused ja ponnistused on asjatud, see tõde ei muutu. (95)
*
Mis maksab selline sõprus, kus me armastame teises inimeses voorusi, ustavust, vastupidavust? Mis maksab igasugune armastus, mis tahab tasu? Kas me pole mitte kohustatud kohtlema truudusetut sõpra samamoodi nagu ustavat ja ennastohverdavat? (80)
*
Sümpaatiad, mis inimeste vahel minu silme all välja kujunesid, vajusid lõpuks ikka isekuse ja edevuse rappa. (79)
*
Millega ta harjutab? Mälestustega, et üksildus ja aja uim ei lepitaks tema hinges ja südames midagi. (75)
*
Sest sellises saladuses, nagu peitub sinu ja minu vahel, on eriline jõud. See põletab elu kude nagu kuri kiirgus, aga ühtlasi annab elule ka pinget, kuumust. Sunnib elama… (74)
*
“Tead, see oli minu jaoks maailmas helihark. Ütelda seda nime – /…/ – oli nagu lüüa heliharki ja siis jälgida, mida kuuleb sellest helist see teine, kellega ma äsja olin juttu ajanud. Nii eksamineerisin ma inimesi. (62)
*
/…/ nii nagu joobnu jälgib seltskonnas oma maneeri: ta käitub ülearu rangelt, et tema kirge tähele ei pandaks, ta on täiesti sundimatu, korrektne ja hästikasvatatud… Aga tema sees on midagi muud. (59)
*
/…/ möödunud /…/ aastat, eemaloleku aeg, mil nad teineteist nägemata olid ometi iga päev, iga tund teadnud teineteise olemasolust, polnud neile arme jätnud. Kannatasime selle välja, mõtles kindral. Ja külaline mõtles erilise rahuloluga, milles kehalise katse eduka sooritamisega segunesid ka pettumus ja kahjurõõm – pettumus, sest teine seisis tema ees värskelt ja tervelt, ja kahjurõõm, sest ta oli suutnud siia tugeva ja reipana tagasi tulla: ” Ta ootas mind, sellepärast on ta nii tugev.” (54)
*
Kui petab ka see, kes ei jää ustavaks truudusetule, siis kas ka mitte tema ei vääri andestust?
Kumb on hullem – rõhutatud (ka püüdlik, pigistatud, forsseeritud, imetud…) intellektuaalsus või tahtmatu (ka varjamatu) anti-intellektuaalsus?
Filed under Viha
Pelgulinnas müüakse TURVALISI kodusid! :D
Kas reklaamija teeb seda nimme? osatab nõrkusele. Me kõik teame tarbija esimest mõtet, vastame siis sellele. On küll turvaline!
On üks poplaulja J. Morrison – selline hästi õnnetu näo ja olemisega – kes laulab laule nagu It’s a beautiful life ja One life jne. Midagi, millest ta midagi ei tea. :D
Filed under Viha
Alguses oleme kõik Irons’id. Näo iga närv väreleb vaevumärgatavalt, pealt tüüne ja vaoshoitud, seest laava. Ja pärast – pärast oled vaid hea perekonna võsuke, kelle keha prantsatab lõpus keerdtrepilt kahhelkividele; kes üksnes meenutab Tema õnnetult otsa saanud venda, esimest armastust. Me oleme kõik need ihast ja õnnest hullud, traagilised ja õnnetud kujud. Seda on jäle avastada.
Kahi kommenteerimine on välja lülitatud
Filed under Viha
näitus 